Käisin ükspäev internetipangas ja heitsin muuhulgas pilgu oma võlale, mis mul seal ripub nagu, ma oletan, enamikul meist. Instinkt ütles: küll oleks hea see prauhti ära maksta. Kohe puhtam ja kuivem tunne, hea kukerpalli visata või kaugust hüpata, soovi korral ka ära surra, ilma et pärijad peiedel rusikat näitaks. Aga siis astus ligi jahe matemaatika ja ütles: tohman, praegu just on väga tark võlgu olla. Ja väga rumal sinust, et sa veel rohkem võlgu ei ole, kui sa oled. Praegu tuleks olla nii võlgu, kui vähegi jõuad. Inflatsioon pureb su võlga innukamalt kui Majakovski bürokraatiat ja kugistab selle varsti täiega alla.
Tore. Ma küll ei tõtanud teab-mis ettekäändel pangalt raha nõutama, kuid mõtlema pani ikka. Kas sama ei peaks kehtima ka riigi puhul? Oleme oma ühist laenukoormat nii madalal hoidnud kui võimalik ja see on meile ka edu toonud. Olen ise seda hoiakut innukalt kaitsnud, sest lõpuks pole minagi enamat ega vähemat kui eestlane, keda on maast-madalast õpetatud, et võlg on võõra oma. Aga võib-olla mõnikord ei ole? Võib-olla on laenamisega sama moodi kui eluga üldse – aeg antud tulla, aeg antud minna; aeg antud elada, aeg antud surra; aeg antud laenust hoiduda, aeg antud laenu võtta?
Aeg antud võtta, aeg antud peale võtta…
Nüüd aga sugenes küsimus, kas selline kalkuleerimine pole äkki tavaline rehepaplus. Väärtusi loob töö, mitte laenamine, ja kui meil õnnestub üksnes laenamise abil rikkaks minna, siis järelikult peaks keegi kuskil vaeseks jääma.
Kõlab loogiliselt, aga raske on näha või näidata, kes ja kus. Ja, pealegi, oleneb ikka sellest ka, milleks laenata. Kui ma laenan raha, ostan auto, mis on juba nagunii valmis ja ootab ostjat, ning lasen inflatsioonil võla ära süüa, siis saab automüüja ilmselt, nagu öeldakse, mööda pükse. Aga kui ma laenan raha ja maksan selle töömehele, kes mu maja juurde kraavi kaevab, sinna toru paneb, ja siis kraavi jälle kinni ajab… mis siis? Siis on uut väärtust ju ometigi loodud? (Tõsi, olemata jääb siiski see väärtus, mille pidanuks looma mina, et võlga tagasi maksta.) Nii et kui riik oleks õigel ajal laenanud mõned, khm, tühised miljardid, siis võiks meil praegu olla nii neljarealine Pärnu kui Tartu maantee, ülesvuntsitud Linnahall kui Narva vanalinn, ilma et riigieelarve selle peale eriti köhatanudki oleks. Kui pisut liialdada.
Ometi jääb kahtlus, et see kõik tundub kuidagi liiga lihtne ja roosiline olevat. Kus on konks? Kas kahjustaksime nii oma väärtushinnanguid? Muutuksime töömeestest sehvtimeesteks? Või olemegi juba?
Loomulikult leidub koolkond finantsiste, kes laenamisejutu peale ütlevad, et „meie oleme seda alati rääkinud“ või et „kus nüüd leiutas jalgratta“. Palju õnne neile. Mis muide ei tähenda, et Eesti oleks läbi aastakümnete oma riigirahandust valesti hallanud. Võlavaba seisund, maine ja usaldusväärsus on meile kaudselt ning ümber nurga võib-olla rohkem sisse toonud, kui laenamata jäetud miljardid. Mina ei tea seda, ja ma ei usu, et keegi teinegi teaks, ka mitte nendesinaste kõigetargemate hulgas, kes kõike teavad. On vaid erinevad teooriad, mida tulnuks teha, mida mitte, ja kõik nad on targad tagantjärele. Kuid oluline on, mida teha edasi.
On’s tõesti aeg laenata – ma mõtlen ikka nii, et on laenatud – või on võlg endiselt võõra oma?
