Tsensuurivabalt 10.01.21

Jaga

Täna arvas üks Reformierakonna õigustaja, et „küsida võib kõike“. Seda muidugi kommentaariks reformierakondlaste rumalatele parandusettepanekutele, millega sooviti esitada rahvale seisukohavõtuks küsimusi nagu „kas Eesti peaks algatama NSV Liidu taastamise?“ või „kas Eesti peaks kuuluma Venemaa mõjusfääri?“

Tegelikult võib kõike küsida üksnes telefoniprostituudi käest. Või vähemalt nii nad ennast reklaamivad. Eesti rahvas seevastu pole ühelegi erakonnale vastavat voli andnud. Kõike ei küsita ei viisakas ega ebaviisakas seltskonnas, ei üksikisikult ega rahvalt. Viisakas seltskonnas näiteks ei sobi oma lauanaabrilt uurida, kas tohiks oma külmunud näppe soojendada tema kohvitassis. Rääkimata mõnest intiimsemast küsimusest. Ebaviisakas seltskonnas jälle ei maksa minna jõugu ninamehelt pärima: vabandust, aga millal sa viimati korralikult kere peale said?

Poliitikas ja rahvusvahelises suhtluses on omad tabud. Kas keegi kujutab ette, et mõne Euroopa Liidu liikmesriigi valitsus saadaks Brüsselisse viisaka kirja, milles küsitakse – niisama, pulli pärast – , et kas võiks Euroopas ära keelata naistele kõrghariduse andmise. (Kui tuua võrdlemisi pehme näide, aga krõbedamaid ei taha kirjagi panna.) Mis te arvate, kas Brüssel piirduks resigneerunud kommentaariga: ah, jätke lollid naljad? Ega ikka piirduks küll.

Pigem läheks sel valitsusel õige räbalasti. Meil õnneks ei püüdnud samaväärseid küsimusi esitada mitte valitsus, vaid kõigest opositsioon. Opositsioon on igas demokraatlikus riigis juba definitsiooni järgi süüdimatu, aga tegelikult päris süüdimatu ikka ei ole ka. Kuid süüdimatu võib olla mõni inimene, seda ei saa talle kuidagi keelata. Sellistele inimestele tuleks segaduste vältimiseks välja anda vastav paber.

Sarnased postitused
Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga