Saab või ei saa? Kas tuleb jaht või ei tule? Kas tuleb sõda või ei tule? Ennäe, juba küsimegi nii, imestamata enam, kuidas me niikaugele jõudsime. Kas tuleb Vene – Ukraina sõda…? Paarikümne aasta eest oleks sellise küsimuse esitajat kretiiniks peetud; sama hästi võinuks arutleda, millal puhkeb vaenutegevus Šveitsi ja Uus-Meremaa vahel. Kui nüüd on toonasest absurdist saanud tegelikkus, siis tuleb järeldada, et maailm on lolliks läinud.
Kui aga maailm on lolliks läinud, siis kes õieti? Me keegi ei võta süüd enda kanda, me keegi ei arva, et just meie oleme need, kes lolliks läksid. Kes siis läks? Kim Jong-un? Tema on juba ammu hull. Putin? Kah mitte just värske juhtum. Timmermans, Cohn-Bendit, Thunberg? Tundmatu laamendaja vähetuntud suurlinna tänaval, kivi käes?
Metsa minnakse omadega üldiselt siis, kui teejuht ja tunglakandja omadega metsa läheb. Ainult et teejuhtide all ei pea tingimata riigijuhte silmas pidama. Need võivad olla ka ülikoolide õppejõud, ajakirjanikud, vaimulikud, kirjanikud… Pigem just nemad. Maailm Sussanineid on täis ja kui südames mul ringi käid, on taas maailm Sussanineid täis. Või kuidas see va Georg Ots lauliski. Sussaninit on raske välja öelda, võiks öelda lühemalt – Sussan, Sussani, Sussanit. Sussanid analüüsivad turbulentsiajastu nüüdisdünaamikat ja maailm on samme täis. Poliitiliselt korrektne mäng koolieelikutele: Sussan, Sussan, näita välja.
Me siin Eestis võib-olla pääseme kõige hullemast, aga mitte tänu sellele, et oleksime targemad, vaid tänu sellele, et nagu revolutsioon Gradovi linna, nii jõuab ka kogu see idiootsus meieni „jalamehe sammul“. Ehk läheb nii, et enne kui ta täismahus kohale jõuab, raugeb ta Läänes ära, vähemalt hakkab raugema. Aga võib-olla on see naiivne lootus. Pealegi – eks siis jõua seesama raugeminegi meieni jalamehe sammul. Meil on igatahes terve idiootide armee ootevalmis, silmad ja mõni muugi koht niisked, et saaks aga vähemusi kaitsta, diskursust dekonstrueerida, stereotüüpe lõhkuda ja ebavõrdsust likvideerida, nii et kivi ei jää kivi peale. Ja mitte ainult ootevalmis, nad ikka tegutsevad juba jõudsalt. Näiteks Tartu ülikoolis seati sisse kord, et usuteaduskonna tudengi lõputööks, mis siiani oli ikka kirjalik, võib nüüdsest olla ka etendus. Etendus. Ning üliõpilased on kutsutud ja seatud hindama õppejõude, mis võib otsustavat tähtsust omada tagasivalimise (või valimata jätmise) juures. Justkui üliõpilastele pugevaid professoreid veel vähe oleks. Koolides on võetud suund lapsi teadmistega mitte koormata, panna rõhk „üldpädevustele“, milleks on kahtlemata avatus, sallivus, hoolivus ja kaasamine. Õige, õpime sallivust ja hoolivust, seltsimehed. Tulemusi juba on: töösse uppuval kohtul pole paremat teha, kui kaaluda eluks ajaks vangi mõistetud sarimõrtsukate tingimisi vabastamist. Tingimus on see, et enne vangi tagasi ei saa, kui olete jälle kellegi ära tapnud. Ja Eesti riigi ministeeriumis pole enam paslik rääkida rahvusriigist. See on vuih. Sussan, Sussan, kui kaunid on su oksad.
Olekski selleks korraks justkui kõik.
