Presidendil on õigus – kurjus on olemas, aeg on vastu hakata.[1] Nii öeldes vihjas president naiivsele, kuid laialt levinud arvamusele, et kurjust polegi, et „inimesed on head“, et „maailm on väsinud vihkamast“ ja nii edasi. Ei, kurjus on olemas ja sellega tuleb võidelda, nagu Vladimir Putin meile meelde tuletas. Tuleb tõele näkku vaadata ja seda tunnistada.
Ent president märkis veel, et kurjus tuleb ka ära tunda, mis on pisut keerulisem, sest ta on osav maskeeruma. Juba aastatuhandeid on hoiatatud, et kurjus ei pea meie ette kerkima verise koletisena, vaid võib tulla ka armsa jänkukese või malbe kaunitarina, hundina lambanahas, keda tunnevad kõigi rahvaste muinasjutud.
Olen korrutanud minagi: uus lämmatav sallimatus, tsensuur ja vaba mõtte mahasurumine ei ähvarda meid üksnes Putini ja putinoidide poolt, vaid samavõrd nende poolt, kes liiga suure suuga ja liiga enesekindlalt räägivad sallivusest. Inimlikkus ja normaalsus ei asu mitte skaala teises otsas, vaid keskel. Skaala teises otsas asub aga ilmsete rassismitunnustega BLM, agressiivne LGBT+ aktiiv, varjamatult kultuuri hävitav gender-ideoloogia.
Keskmine haritud ja taktitundeline lääne inimene on aastakümneid selle ees taandunud. Loobunud aegunud normidest, püüdnud üle saada stampidest, stereotüüpidest ja klišeedest, noogutanud nõustuvalt, kui progressiusku ideoloogid seletavad, et kõik muutub, järelikult pole muutmises midagi imelikku ega valet. Pooleldi uskunud lausabsurdseid dogmasid, et tõde ja rahvus on konstruktsioon, et inimloomust pole olemas, et kõik on suhteline, et laste saamine ja kasvatamine on hobi, et läänemaailmas lokkab süsteemne vähemuste diskrimineerimine, et läänt kummitab kolonialismi pärispatt, et normaalsuses on midagi häbiväärset ja maailma valitsevad keskealised valged mehed.
Nende dogmade taga on kurjus. Me näeme teda vilksatamas, kuid enamasti ei pane pusletükke kokku. Loeme ÜRO ja Euroopa Nõukogu viimaseid kuulutusi, et Eestis kavandatavad migratsiooniseaduse rikuvad inimõigusi või et Eestis tuleb jätkuvalt võidelda diskrimineerimise, rassismi ja vihakõnega, ning kehitame vaid õlgu. Kuid need asjad ei ole süütud, nende taga on päris hirmuäratav jõud, mille allikad asuvad inimhinge sügavikes. Soov käsutada, karistada, olla võimule lähedal ja mõista kohut. Lihtlabane võimuiha, mida otsis ja ka leidis kõikjalt vana hea Michel Foucault, kirjeldades tegelikult iseennast. Võimuihalus, liidus kättemaksuihaga, vaatab meile vastu Herbert Marcuse programmilisest kirjutisest „Repressiivne tolerants“ ja Antonio Gramsci igatsusest „kultuurilise hegemoonia“ järele. Gramsci mõistis, et enne tormijooksu tuleb Lääne tsivilisatsioon lagundada kõigepealt kultuuriliselt. Sellega ongi usinalt tegeldud. Tuhanded (pseudo)teadlased on ära elanud pika ja viljaka elu, kritiseerides ning paljastades nähtuste repressiivset olemust, pakkumata midagi asemele. Meilt nõutakse alistumist uutele, väga karmidele reeglitele, mida kehtestab ähmaste piiridega, kuid täiesti olemasolev progressiusuliste armee. Selle armee suurim liitlane on praegu Putin. Kui keegi julgeb progressiusuliste repressioonidele ja tsensuurile vastu vaielda, liigitatakse ta viivitamatult Putini toetajaks.
Mida kultuurimarksism[2] õieti lammutab? Arusaamu, mis on õige ja mis vale, mis hea ja mis kuri, inimühiskondi koos hoidvaid reegleid. Ära ole vägivaldne põhjuseta, aga kui vaja, ole tingimata. Ole võõra suhtes ettevaatlik. Ära tee väiksemale liiga, kuid ära lase tal ennast käsutada. Kui metsa päästmiseks on vaja langetada puu, siis langeta puu. Kui oled mees, püüa olla hea mees, kui aga naine, siis hea naine. Ära ela üksnes endale, pea piiri sõnades, mõtetes, tegudes, aga ära suru ennast täiesti maha. Võta tõsiselt mõisteid „sündsus“, „au“, „kohusetunne“, „isamaa-armastus“. Kõike, mida mõtled, ära ütle välja; kõike, mida tahad, ära tee. Neid ja sarnaseid põhimõtteid järgime me iga päev – tõsi, jõudumööda, kuid siiski heas usus.
Ainult et tolle nähtamatu armee arvates on see kõik vale ja tuleb asendada. Kõnealune armee tegelikult väga väike, kuid väga nõudlik. See, kes peab järele andma, ümber kasvama, oma väärtushinnangud hülgama, end igapidi ümber tegema, on enamus, mitte oma õigsuses veendunud vähemus. Kes muuseas enamust sügavalt põlgab, ennast aga peab eliidiks ja avangardiks.
Sellisele taustale tuleb asetada ka eelnimetatud ÜROst ja Euroopa Nõukogust tulnud suunised, kuidas elada, mõelda, öelda, istuda ja astuda.
Mida arvata seadusest, mis saadab Eestisse siseneda soovija teatud juhul otse piirilt tagasi ilma tema asüülitaotlust läbi vaatamata? Täiesti tervemõistuslik, kui rünnatakse massiga, nagu hiljuti Leedu ja Poola piiri. Nimetada seda inimõiguste vastaseks on täielik absurd, mis näitab eksimatult, et inimõigused oma praeguses sõnastuses on ajale jalgu jäänud ja neid tuleks muuta. Inimõigused ei saa nõuda inimestelt alistumist migratsiooniks maskeeritud agressioonile. Agressioon ei ole inimõigus, inimõigus on agressioonile vastuhakk.
Mis puutub diskrimineerimisse, rassismi ja vihakõnesse, siis kedagi eriti ei huvita, kas neid õieti ilmneb või ei, peamine on võitlus ja väljajuurimine. See käib rutiinselt ja aina kasvava ägedusega, nagu võitlus klassivaenlastega Stalini ajal. Siia sobitub hästi ka Tartus toimunud nn Pride-paraad (ja sellega seotud karjatused ajakirjanduses), kus nõuti „abieluvõrdsust“ ja „sooneutraalset“ abielu, mida meil ei olevat.
Ainult et ei saagi olla. Abieluvõrdsus on sisutu sõnakõlks ja sooneutraalne abielu sama vahva kui süütu vanaema. Loomulikult on inimkonnal ammu teada, et lisaks meestele ja naistele on ka selliseid, keda ei saa liigitada õieti kummakski, samuti et mitte kõik ei tunne seksuaalset huvi vastassoo, vaid oma soo vastu, mille esindajaga soovitakse luua ka püsivat paarisuhet. Ajaloos on olnud aegu, kus sellele vaadatakse suhteliselt sallivalt ja tegelikult on selline aeg ka praegu. Ainult et mitte kunagi ei ole sellist kooslust nimetatud abieluks, mis tähendab mehe ja naise (mehe ja naiste; meeste ja naise) liitu eeskätt laste saamise, neile võimalikult turvalise keskkonna loomise ja nende kasvatamise eesmärgil. Sellisesse abiellu ei ole mitte kunagi pääsenud igaüks, vaid üksnes need, kellel on olemas teatud minimaalne kogus vajalikke omadusi, ja needki mitte kõik. Kurb ja karm, aga nii on. Igaühel on täitumata unistusi.
Sama mõttetud on väited laialdasest diskrimineerimisest ja rassismist. Eestis pole ei diskrimineerimist (selle sõna halvas tähenduses) ega rassismi. Nähtused, mida nende alla liigitatakse, on tegelikult lihtsalt nõmedus, mühaklus, ebaviisakus. Nende vastu võitleb iga kultuur vastavalt oma mõõdupuudele; igal kultuuril on käitumiskoodeks ja arusaam sellest, mis on viisakas ja mis mitte. Reeglid muutuvad vähehaaval, kuid igal ajal on mingi üldine arusaam sobilikust-sobimatust olemas ja tänapäevalgi pole meil siin Eestis tarvis ravida mitte (niivõrd) rassismi kui lihtviisilist matslust, mis sunnib näiteks solvama ilmsüüta neegrit, kes Bolti kotiga toitu laiali veab. Kui aga keegi avaldab arvamust, et väga võõrastest kultuuridest inimesi ei tohiks Eestis olla üle teatava kriitilise piiri, siis pole see ei rassism ega ka mitte matslus, vaid täiesti arukas seisukoht, mis võtab inimesi sellistena, nagu nad on, mitte sellistena, nagu nad progressivistide arvates olema peaksid.
Paraku, selliste teemade ülesvõtmisel kostab sageli resigneerunud märkusi stiilis „ah, ma ei viitsi neid kultuurisõdu pidada“ või „milleks ärrituda pisiasjade peale“.
Miski ei saa olla ekslikum kui selline suhtumine. Need ei ole pisiasjad. Ei ole mõtet ennast petta lootusega, et olgu, anname järele, saab rahu majja. Nõudele järgneb teine, teisele kolmas. Juba kooseluseaduse vastuvõtmise aegu lobises mõni aktivist välja, et see on alles algus, lõppsiht on täiemahuline „sooneutraalne“ abielu. Nüüd seda ei varjatagi. Kuid miks lõppsiht? Praegu nõutakse abieluvõimalust kahe samast soost isiku vahel, aga – miks ainult kahe? Miks mitte kolme, nelja, kümne? Ja see pole õel torge, vaid eluline probleem, sest neid, kes soovivad kolmekesi grupiviisiliselt abielus olla, leidub maailmas küllalt. Enam kui kaheliikmeline perekond on hästi tuntud institutsioon, ainult et traditsiooniliselt koosneb see siiski mees- ja naispoolest. Progressivistlik neutraalabielu peaks aga abikaasade soo ja arvu täiesti lahtiseks jätma. On pikemata selge, et mõisted „ema“ ja „isa“ muutuvad seeläbi aegunuks, misjärel nad karmilt ära keelatakse kui tagurlikud sotsiaalsed konstruktsioonid. Sama saatus tabab mõisteid „naine“ ja „mees“. Inimesi, kes ennast meheks või naiseks nimetavad, hakatakse ükskord karistama, sest selline enesemääratlus on kellelegi kindlasti solvav.
Eelnevaga on tihedalt seotud inimese soolise kuuluvuse muutmine isikliku otsustuse küsimuseks, mis täiuseni viidud kujul tähendab seda, et igaüks võib igal hetkel oma soo ümber määratleda. Millega soo mõiste muutuks mõttetuks. Milleks seda taotletakse? Väga lihtsal põhjusel. Sugu on inimese minapildi üks nurgakividest. Ilma arusaamata oma soost on inimene abitu, kaitsetu, segaduses. Et kultuur kokku variseks, ongi vaja just seda. Näiteks kasvab kuskil üks normaalne poisslaps, mängib autodega, ronib üle aedade ja tahab saada meheks. Mängib koguni koos naabritüdrukuga perekonda. Stereotüüp! hüüatab nördinud aktivist ja tõttab väärnähet kõrvaldama. Poisile asutakse sisendama, et nukkudega mängimine on okei ja tegelikult isegi pisut kiiduväärt, talle pannakse selga nn sooneutraalsed rõivad ja tehakse selgeks, et vahet pole, kõik on inimesed. Et igaveseks kaoksid mehelikud mehed ja naiselikud naised.
Kohutav perspektiiv. Kui see pole kurjus, siis mis see on? Ainult et sedapuhku ilmub ta meie ette lohukestega põskedes ja kena nunnunaeratusega, nõudes taga võrdsust, õigusi ja turvalisust.
Vastu hakata on raske, sest ta on imbunud kõigisse eluvaldkondadesse, on väga paljud ära petnud ja ära zombistanud, otsib kõikjalt vaenlasi ja muidugi leiab neid. Tõsi, kõik kurjuse laialikandjad pole ise sugugi kurjad inimesed. Ka kõik natsid ega kõik kommunistid ei olnud, mõned neist olid inimestena lausa armsad. Kuid ideoloogia, mida nad toetasid ja ellu viisid, oli sellegipoolest kuri. Nii on lood nüüdki.
Ent kurjusele tuleb vastu hakata, see on lihtsalt ausa inimese kohus. Ei saa öelda, et „ah, ma ei viitsi (selle kultuurisõjaga jamada)“. Kas Ukraina sõdur võib öelda, et ta ei viitsi? Kindlasti mitte ja kui ütlebki, siis ei pea keegi seda kiiduväärseks. Miks me siis arvame, et meie võime vaikida, kui maailmaparandajate armee sihikindlalt maailma hävitab? Kui tuleb Euroopa Nõukogu järjekordne targutav raport, siis tuleks sellega käituda nii, nagu Martin Luther käitus paavsti bullaga.
[1] https://diplomaatia.ee/kurjus-on-olemas-aeg-on-vastu-hakata/
[2] Kultuurimarksistide laiast haardest annab tunnistust see, et vikipeediast on selle nimega artikkel kustutatud, selle asemel suunatakse lugeja artiklijuurde, milles kuulutatakse ideoloogia nimega „kultuurimarksism“ konservatiivide väljamõeldiseks. Kultuurimarksismi seega justkui ei eksisteerigi, selle asemel tuleb kasutada (kelle käsul?) terminit „marksistlik kultuurianalüüs“. Vt: https://en.wikipedia.org/wiki/Cultural_Marxism_conspiracy_theory
Ilmus teise pealkirja all Postimehe võrguväljaandes 8. juulil 2022; paberlehes avaldati kolmanda pealkirja all osaliselt