HIIDHIRV JA KAOTATUD TAGASITEE
Kunagi ammu, sadu tuhandeid aastaid tagasi, asustas laiu alasid Euroopas ja Aasias võimsa kasvu ning veelgi võimsamate sarvedega hiidhirv (Megaloceros giganteus). Nüüdseks teda enam ei ole, viimased andmed hiidhirvest pärinevad 7700 aasta tagant. Teadlased on palju pead murdnud, mis põhjustas hiidhirve väljasuremise – kas muutunud oludes liigsuurteks osutunud sarved, inimtegevus, teiste liikide konkurents vm. Võimalik ja isegi tõenäoline, et tegemist oli mitme põhjuse koostoimega. Eraldivõetuna võib neist ehk kõige mõistatuslikumaks pidada just sarvi, kui nad ikka tõesti hiidhirve kadumisele kaasa aitasid. Üks on igatahes kindel – hiidhirv on välja surnud ja sellel on põhjus.
Mis on hiidhirve sarvedes mõistatuslikku? Evolutsiooniteooria kolm alustala (muutlikkus, pärilikkus ja looduslik valik) moodustavad mehhanismi, mis sõelub juhuslikest mutatsioonidest välja kasulikud ja soodustab nende edasikandumist. Seega kujunesid hiidhirve suured sarved kunagi välja põhjusel, et need tagasid järglaste saamisel eelise. Mida suuremad olid isaslooma sarved, seda suurem oli tõenäosus, et ta järglased jäävad elama ja saavad omakorda järglasi. Kuid mingil ajal keskkonnatingimused muutusid. Oletatakse, et hiidhirv oli seni elanud lagedal maastikul, ent kliima soojenes, lagedad maastikud kasvasid metsa ja metsas sai sarvedest eelise asemel takistus. Nüüd pidanuks looduslik valik justkui hakkama välja sõeluma väiksemate sarvedega isendeid ja nende järglasi.
Kaua aega oletasid teadlased, et seda mingil põhjusel ei juhtunud, ja olukorras, kus emasloomad eelistasid endiselt uhkeid, kuid hätta sattunud suuresarvelisi, viiski nende asjaolude põimumine liigi väljasuremiseni. Praeguseks on kindlaks tehtud, et hiidhirve kasv ja sarved mingil määral siiski taandarenesid, kuid vaid mingil määral, ning välja suri ta ometi. Selle juures võisid sarved kängumisest hoolimata oma rolli etendada. Erinevalt näiteks pingviinidest, kes suutsid oma tiivad kunagi taandarendada loibadeks, millest neil muutunud oludes palju rohkem kasu oli kui tiibadest.
Hiidhirve ja pingviini erineva saatuse juures võis tähtsust omada ka tõsiasi, mida mulle meenutas Aleks Lotman, et suuremad loomad küpsevad aeglasemalt ja seega on aeglasem ka nende kohastumisvõime muutuvate tingimustega. Äädikakärbes annab uue põlvkonna 10 päevaga, põdral kulub selleks kaks-kolm, aafrika elevandil 14-15 aastat. Hoopis eri suurusjärgus on ka järglaste arv. Nii et pingviin polnud võib-olla hiidhirvest „tublim“, vaid jõudis oma kiirema sigimisega vajalikud mutatsioonid lihtsalt välja sõeluda. Kuid laias laastus ei ole pingviinide või ka jäsemeist vabanenud vaalade ja vaskusside käekäik loomariigis ülearu laialt levinud ega tüüpiline. Hoopis tüüpilisem on väljasuremine, nii et võib öelda – mingil müstilisel põhjusel oskavad liigid pigem kujuneda kui ümber kujuneda, otsekui oleks kohastumustel mingi sisemine inerts.
Nüüd on aeg jõuda inimese juurde. Ka inimene on kunagi kujunenud ja ka inimene on korduvalt sattunud olukorda, kus olnuks targem ümber kujuneda. Eriti ilmselt ja selgelt juhtus see jääajal. Aafrikast välja rännanud homo sapiens sattus Euroopas aina jaheneva kliima kätte, mida me tunneme jääajana. Pidanuks ta uuesti karvaseks muutuma? Võib-olla. Ja võib-olla midagi toimuski, näiteks pikenesid ninasõõrmed, nahk muutus heledaks, mis kõik aitas külmaga toime tulla. Kuid põhiliselt jäi inimene siiski samasuguseks, ta ei arenenud inimmõistusega jääkaruks, vaid asus vaenuliku keskkonnaga võitlema hoopis muul moel. Nimelt elukõlbliku keskkonna loomisega oma ihu ümber. Sellele kõnekale asjaolule juhtis tähelepanu Raivo Mänd. Inimene õppis riideid valmistama ja elamuid rajama. Ta isoleeris ennast tapvast pakasest.
Samal kombel on inimene käitunud ka edaspidi. Vee alla minekuks ei (taas)areta ta endale lõpuseid (mis tal lootena muuseas isegi olemas on), vaid võtab hapniku kaasa. Eriti ilmne on tehiskeskkonna vajalikkus kosmosesse pürgides, ja alles seal saame lõplikult aru, kui kitsas on see keskkonnatingimuste aken, milles me elada saame. Aknast väljudes peame selga tõmbama nii- või naasuguse skafandri. Ja kõik skafandrid on alguse saanud esimesest loomanahast, mille lõdisev homo sapiens endale ümber võttis.
Kuid kas neid leiutisi maksabki bioloogilistele kohastumustele üheselt vastandada? Võib-olla on viljakam neis näha hoopis kohastumuste inimspetsiifilist eriliiki. Inimene ei kasvata endale karusnahka selga, ta õpib seda loomade seljast võtma. Ja kui on korra õppinud, siis ei kao see oskus ka kuumade ilmade naastes – nii nagu ei kadunud päriselt hiidhirve sarved. Inimene ei võta ennast taas paljaks, vaid lihtsalt vähendab riietust, see tähendab – ta ei lähe tagasi, vaid arendab oma riietust edasi. Põhiliselt sama kehtib kõigi oluliste avastuste ja leiutiste kohta. Neid kannab edasi teadmine, kollektiivne mälu, ja teadmine ei kao. Seda nimetatakse teadupärast kultuuriks. Kultuuri algmed on olemas mõnel (teiselgi) loomal, kuid inimeste puhul on tegemist eriti mõjusa kohastumusega, mis on talle kui liigile andnud üüratu evolutsioonilise eelise, võimaldades ühtlasi küüned, kihvad ja sarved taandarengule määrata. Millest järeldub, et teadmised, mille peamiseks edasikandjaks on artikuleeritud kõne, on inimesele sama olulised kui kullile küüned.
Paraku ei hõlma nüüdisaegsed teadmised üksnes seda, kuidas ehitada maja, praadida liha või kasvatada vilja. Tänapäevased teadmised on väga peened ja kõrgelt arenenud, nad hõlmavad ka sotsiaalteaduslikke avastusi-oskusi, nagu näiteks võime dekonstrueerida diskursust ja ohvrinarratiivi või analüüsida vaenlase kuju loomise mehhanisme perkussiivse sublimatsiooni tingimustes. Teadmistega inimene teab, kuidas tuvastada süsteemset rassismi kinematograafias, märgata seksuaalset šovinismi aritmeetikas ja juurida välja toksilisi stereotüüpe. Leidub palju ja aina rohkem neid, kes peavad kõnealuseid ja muid sarnaseid teadmisi-oskusi inimkultuuri õiteks. Kuid pigem on siiski tegemist hüpertrofeerunud sarvedega, mis muutunud keskkonnatingimustes (IT-revolutsioon, sotsiaalmeedia, info ja väärinfo uputus) on ohtlikud, kui mitte hukatuslikud.
Enamik meist paraku mingit ohtu ei näe, nagu arvatavasti ei näinud hiidhirvedki. Oleme miljoneid aastaid elanud ja arenenud tänu teadmistele ning see on juurdunud meie loomusesse. Austus kultuurisarvede vastu ei kehti mitte üksnes liigi tasandil, vaid ka indiviidi tasandil. Kui kultuur annab evolutsioonilise eelise inimesele kui liigile, siis teadmised-oskused annavad analoogilise eelise konkreetsele inimesele. Tüüpilist ja normaalset indiviidi huvitab instinktiivselt neist teadmistest osa saada, et olla edukas, sigida, kanda oma geene edasi. Teadmistega inimesel on suurem tõenäosus partnerit leida kui teadmisteta inimesel. Ole Bertrand Russell ja paaritumisprobleeme ei ole.
Selles mehaanikas on meestel ja naistel alati muidugi mõnevõrra erinev positsioon olnud, aga seda ei tohi tänapäeval enam meenutada. Rikun seda tabu meeleldi. Rusikareegel, et mehed kirevad, naised aga panevad tähele, kui hästi keegi kireb, kehtib mahasalatud kujul tänagi. Kuid samas ei saa öelda, et ka vastupidine poleks juba küllalt tavaline. Siinkohal oleks tõesti vaja adekvaatseid teadmisi, järelikult uuringuid, paraku kardavad Uue Hea Maailma selliseid teadmisi nagu tuld.
Kuid see selleks. Meenutame hüpoteetilist olukorda hiidhirve väljasuremise eel: suured sarved on eluspüsimisel juba takistuseks, kuid emased eelistavad endiselt suuresarvelisi. Tahes-tahtmata surub ennast peale pikantne paralleel. Diskursuse dekonstrueerijad on hoolega asunud lammutama kõike, mis on suunatud elu edasikandmisele: perekonda, ema ja isa rolli, mehelikkuse ja naiselikkuse mõistet jm, ja tänu järsult avardunud suhtlusvõimalustele levib sõnum (või mood) nagu kulutuli. Kuid samas on need potentsiaalselt viljatud inimesed partneritena justkui eelistatavad. See tähendab, et kaaslase leiavad need, kes lapsi ei taha või ei saa; samas jäävad need, kes tahaksid, paariliseta. Ühe lapsega saab veel hakkama, enamaks on ka tänapäeval paarilist vaja. Seda kõike muidugi juhul, kui vastassoost partnerite otsimine ülepea moest ära ei lähe. Ameerikas leidub koole, kus 75% tüdrukuist leiab, et nad on valesse kehasse sattunud, ja kooliõel on luba jagada piiramatult meesuguhormoone. Kui tuua vaid üksainus näide, pärit erakirjast.
Seega on meil siis metafoorsed hiidsarved, on muutunud keskkonnatingimused ja on väljasuremise oht. Mida peaksid nüüd tegema need, kes on endas säilitanud soovi rajada perekond ja saada järeltulijaid? Kas nad peaksid selle soovi endast välja ravima? Kas kohanema sotsiaalselt, kui mitte bioloogiliselt, ja oma normaalsuse konjunktuurselt maha salgama, hakkama n-ö juunihomodeks? (vrd juunikommunistid)
Meenutame, mida ütles bioloog: ellujäämiseks tuleb ennast tapvast keskkonnast isoleerida. Mitte oma kohastumusest, st teadmistest – neid tuleb hoopis edasi arendada, vt eelmine kirjutis – , vaid hullumeelsest sotsiaalsest keskkonnast. Ja mitte nii püüdlikult, nagu seda teevad astronaudid, vaid nagu vana hea homo sapiens jääajaga silmitsi seistes – panna saapad jalga, kasukas selga, müts pähe ja ehitada endale elamu. Kahtlemata pole see niisama lihtne, sest inimene on ikkagi karjaloom ja mõnd asja saab teha või tegemata jätta üksnes koos kogu karjaga. Nii et võib-olla meil ei õnnestugi ennast selle hukatusliku keskkonna eest kaitsta, ülejäänud kari põletab meie majad maha ja kisub meil kasuka seljast – ole nagu teised! Ja sure nagu teised.
Teeb murelikuks. Oleme endid kaua petnud pendli kujundiga – läheb ühte äärmusse, küll ta jälle tagasi vajub. Aga ei vaju. Kogu see hirvesarve-analoogia on toodud hoiatamaks, et mõni asi ei käi nii. Või vähemalt ei pruugi käia. Kohastumused tulevad ja… jäävad. Sama lugu muutunud oludega. Pendel liigub ühes suunas ja… liigub samas suunas aina edasi.
Samas ei saa lootust keelata. Meenutan tõsiasja, et minugi põlvkond on oma silmaga näinud asju, mille tõenäosust me noorest peast hindasime nullilähedaseks. Aga näe.
