„Rubla? Kes ütles „rubla“?“ käratses eesti padurahvuslane Ivan Orav kunagi telesaates silmi pööritades. „Varsti ütled juba „tibla“ ka. Aga mina tiblasid oma majja ei luba!“
Täna pööritavad silmi teised, kusjuures sugugi mitte nood kurjad konservatiivid, keda Andrus Kiviräha loodud totter ja kitsarinnaline tegelane oli mõeldud välja naerma, vaid hoopis need, kes võitlevad sallivuse ja avatuse eest. Mis on juba iseenesest huvitav. Huvitavad on ka konkreetsed asjaolud. Nimelt sai noor lootustandev vormelisõitja Jüri Vips hakkama libastumisega, öeldes kellegi (aga, muide, kelle?) kohta „nigga“ ja nimetades roosat „gei värviks“. Karta on, et sellega tema paljutõotav karjäär lõpebki. Tere tulemast Orwelli 1984. aastasse.
Solvavaid nimetusi on maailmas palju ja neid loobitakse suhteliselt helde käega, ilma et midagi juhtuks. Nii on see olnud alati. Eestlasi hüüti kunagi „kulledeks“, mis oli solvav, ainult et mul puuduvad andmed, et eestlased oleksid seepeale keisri juurde kaebama jooksnud. See sõna lihtsalt kadus, sest eestlased kasvasid kulle-seisundist välja. „Mulk“ oli samuti solvav ega kadunud ära, ainult et muutus mittesolvavaks, sest mulgid naersid solvangu ja solvajad lihtsalt välja. Mis oli väga tark tegu.
„Neeger“ ei ole automaatselt solvav (Urmas Sutrop selles osas musta valgeks ei räägi), „nigga“ enamasti on, ehkki mitte igas kontekstis. Õieti oleks täpsem öelda, et see sõna on ametlikult ja kõige kõrgemal tasandil kuulutatud solvavaks, millega solvang on otsekui konserveeritud. Sõnal ei lasta muutuda „mulgi“ kombel mittesolvavaks, ja neurootiline suhtumine, mis teda saadab, ei lase tal ka unustusse vajuda, nagu juhtus „kullega“. Kus on nüüd meie targutavad kultuuriteadlased, kes muidu armastavad korrutada, et sõna on üksnes märk, tema sisu aga hoopis teine asi ja et kultuur on ülepea üksainus suur „tähenduste keeris“? Miks seesinasel tähenduste keerisel ei lasta alla neelata ega ära seedida „nigga“ ja „niggeri“ solvavat sisu, vaid tehakse märgist ja tähendusest Siiami kaksikud?
Omaette küsimus on, kes üldse on see, kellel on volitused öelda, et vaat, seesinane n-sõna on solvav. Neegritel? Ainult et mustanahalisi on maailmas umbes miljard, neist elab USAs vaid u. 40 miljonit ehk u. 3% kõigist maailma mustanahalistest. Üksnes neid puudutab „nigga“ negatiivne tähendusvarjunud (viide orjapõlvele), ülejäänuid mitte. Kas viimaste käest on küsitud? Näiteks 200 miljoni nigeerlase käest? Või 20 miljoni Nigeri elaniku käest?
Väike kõrvalepõige. Mida pakutakse „neegri“ asemele? Peamiselt „mustanahalist“ ja siin avaldub täie selgusega selle sõnatsirkuse kogu absurdsus. Sest mõelgem: mustlaste puhul nõutakse „romat“, kuna „must“ olla solvav, see tähendab ka „määrdunut“, aga neegritest tuleb teha just „mustanahalised“, kuna see äkki ei ole enam solvav. See on lihtsalt keele solkimine mingite aktivistide mõjul, kes eesti keelt ei valda ega sellest midagi ei tea. Nii intelligentsed ja nii hästi keelt tundvad inimesed nagu Ilmar Tomusk ja Urmas Sutrop võiksid absurdi olemasolu möönda ja selle vastu välja astuda, selle asemel et iga hinna eest tõestada, kui poliitkorrektsed nad on. Sutropi argumentatsioon on pealegi hämmastav: kuna Vips palus vabandust ja kinnitas, et eksis, siis järelikult oli tegemist solvanguga. Kas Urmas Sutrop ütleb sedasama ka nende tuhandete kohta, kes Stalini justiitsroimaritele kõik puhtsüdamlikult üles tunnistasid ja pattu kahetsesid – et kui juba kahetsesid, siis järelikult olidki süüdi?
Ent pöördugem tagasi toimunu juurde. Mänguhoos üle huulte lipsanud solvav sõna (kui nõustuda, et tõesti solvav) ei olnud Jüri Vipsi suus ilmselt mitte solvang (sõltub sellest, kellele ta seda ütles; vähemalt tasuks asja enne giljotineerimist uurida), vaid taktitus või ebaviisakus. Ehk teisiti öeldult: isegi solvava või solvavaks kuulutatud sõna kasutamine ei pruugi olla solvang, kõik sõltub asjaoludest. Lausa filosoofiliseks kisub aga selline küsimus, et kui üks pool ei solva, teine pool aga solvub, siis kas oli tegemist solvanguga või mitte. Kuna solvumisest on saanud omamoodi rahvasport, siis oleksin ettevaatlik väitega, et loeb see, mida tunneb n-ö adressaat. Sel juhul võib suvaline sarisolvuja meid kõiki hommepäev roimariteks tembeldada. Loogilisem oleks küsida, mida mõtles ütleja, ja kui adressaat on öeldut teisiti mõistnud, teda tõsiasjadega lohutada. Kui needki ei aita, ei jää muud üle kui käega lüüa – solvu siis terviseks.
Ent tõsiasjaks jääb, et ka ilma solvamismõtteta võib öeldu olla ebaviisakas või taktitu ning see on kahtlemata sama kahetsusväärne kui kõhutuule laskmine peenel dineel. Ainult et kas sellise eksimuse eest karistatakse karjääri hävitamise, kirikuvande alla paneku ja targutava tänitamisega? Eriti kui tänitamise põhisõnum on: „Aga vaadake kui progressiivne ja korrektne mina olen!“ Vägisi meenuvad agarad bolševikud, kes mõistsid resoluutselt hukka, niipea, kui vaja, ja seda, keda vaja. Kui vaja, siis Trotskit, kui vaja, siis Solženitsõnit.
Üksnes lihtsameelne võib arvata, et selliste juhtumite taga nagu Vipsi oma on mure vähemuste õiguste ja turvatunde pärast. Ei, tegemist on poliitkorrektse „avangardi“ ja selle lootskalade murega võimu pärast. Et võim püsiks, peab püsima hirm, ja et püsiks hirm, tuleb aeg-ajalt korraldada näidispoomisi. Igaüks peab teadma, et tegelikult mõtleb ta oma hingepõhjas patuseid, sallimatuid ja poliitiliselt ebakorrektseid mõtteid. Need võivad suvalisel hetkel – väsimusest, hajameelsusest, ärritusest – suust välja pudeneda. Ja siis on su lips läbi. Nii et – olgem hirmul, seltsimehed, Suur Vend jälgib meid.
Ilmunud Postimehes 22. juunil 2022
