Ma jätsin prints Harry ja Meghani kuulsa intervjuu teadlikult vaatamata. Nii nagu ma ei tahtnuks pealt vaadata Bamiani Buddha kujude purustamist ega üldse vandalismi. Samal põhjusel pelgan Ameerika märulifilme, kus järjekindlalt korraldatakse tulevahetus mõnes muuseumis, ja kui kuskil paistab mõni Stradivariuse viiul, siis lüüakse see tingimata katki.
Kuid meedia eest nii kergesti ei page. Mis ei tule uksest, tuleb aknast ja üks sellistest infokildudest on prints Harry mõttearendus, et valgetel on mustanahaliste suhtes alateadlikud eelarvamused, mille olemasolust nad midagi ei tea. Mis pole iseenesest mingi uudis, seda juttu on kuuldud juba aastaid. Aga nüüd siis ka Harry. 24. märtsi Daily Mail kirjutab Harry ja Meghani uuest suhtlusstrateegist Genevieve Rothist, kes võitleb aktiivselt „valgete eesõiguste“ ja „kaasasündinud rassismiga“. Kuna ta ise on valge ja tema mees neeger, siis tähendab see peaasjalikult võitlust iseenda ning oma kaasasündinud patuga.[1]
Tuuakse näiteid. Roth heidab endale ette taipamatust, et kui ta abikaasa Jordan häält tõstab, mis temale mõjub karjumisena, siis ei pruugi mees tegelikult isegi vihane olla. Lihtsalt mees kasutab häält teisiti. Või siis sõnelus: mees küsib, kas naine teab, et kui politsei nende auto kasvõi aegunud numbrimärkide pärast peatab, siis võib see lõppeda mehe tapmisega – ja naine peab oma suureks häbiks tunnistama, et pole selle peale tulnud. Lõpuks kolmas näide: autosõidul küsib mees, kas naine teab, et nad möödusid äsja Eric Garneri hukkumispaigast, ja naine ei tea. Paraku oli tegemist mustanahalisega, kelle politseinikud 2014. aastal kinnipidamise käigus lämmatasid nagu George Floydi kuus aastat hiljem.
Rassism? Ei. Mingisuguse rassistliku eelhoiaku võiks külge monteerida üksnes viimasele näitele, ja sedagi suure vaevaga. Väga võimalik, et mõnest Ameerika kodusõja lahingupaigast möödudes poleks Roth ka seda teadnud, ja sellest rassismi otsida oleks juba õige veider. Eric Garneri puhul peab lugeja aga mõistma asja nii, et naine ei mäletanud tema surmapaika põhjusel, et surmasaanu oli neeger. Paraku on see üksnes oletus, mille vastust ei tea ka Roth ise, sest alateadvus sellepärast alateadvus ongi, et ta tegevus jääb meile teadvustamata. Kuid ülejäänud kaks näidet ei küüni isegi oletuseni. Kui valgetel ja mustadel on erinev elukogemus, siis ei tähenda see veel rassismi. Nii nagu valge ei tea ega peagi pisiasjadeni teadma, „mis tunne on olla must“, nii ei tea ega peagi must teadma, „mis tunne on olla valge“. Näiteks kõndida valgena ringi Kingstoni äärelinnas Jamaikal. Või, olge lahked, peatada numbrimärkide pärast autot, mis on täis musti mehi. Kas pole nii, et surma võib saada ka hoopis politseinik? Selle kohta on statistika olemas.
On tore, on isegi väga hea, kui inimesed on erinevuste peale mõelnud ja püüdnud ette kujutada elu teist värvi nahas või teisesoolisena. Mida intelligentsem on inimene, seda paremini ta oskab ennast eri rollidesse ja olukordadesse sisse mõelda, aga kõik ei ole ikkagi võimalik. Kelleltki ei saa tahta, et ta teaks, mis tunne on olla naine, mustanahaline, sõjapõgenik, Inglise kuninganna, surmamõistetu, F1 maailmameister, kiirlaskuja – kui sa tegelikult oled valgenahaline meessoost kontoritöötaja mõne demokraatliku väikeriigi keskmise suurusega linnas.
Kõige raskem on ennast sisse mõelda võõrasse kultuuri või subkultuuri, ja seda puudutabki Rothi toodud näide kõnetugevuse kohta. Olen seda ise kogenud Egiptuses, kus mulle tänaval ja turul liikudes esialgu tundus, et egiptlased on alatasa vihased, sest nad ju karjuvad. Tegelikult ei karju nad midagi, hoopis vestlevad intensiivselt, täie rinnaga. Araabia keelt ei saagi ümiseda-pobiseda nii nagu meie oma keelt. Intonatsioon ja kõne tugevus omandatakse varases lapsepõlves, see jääb verre. Lisame veel muezzinite regulaarsed palvelekutsed minarettidest ja kõva häälega skandeerides (või seda kuulates) omandatud värsid koraanist. Ja isegi kui sirgub üles tasase jutuga araablane, siis ei häiri valjuhäälsus teda teiste juures, ta on sellega maast-madalast harjunud. Sama lugu on inimese personaalse ruumivajadusega, mis kultuuriti tugevalt erineb. Soomlane ei saa midagi parata, et ta kreeklasega vesteldes ise seda märkamata sammukese tagasi astub. Neid asju võib inimene teada, kuid ta ei saa neid enda seest välja – ega peagi saama. Paraku on seda sammukest imelihtne esitleda rassismina ja hävitada inimese elu üheainsa hästikorraldatud meediarünnakuga.
Ometi pole kõigel sellel rassismiga absoluutselt mitte mingit pistmist. Rassism on füüsiliselt erinevate inimeste alaväärseks pidamine, mitte erinevuste tajumine ja neile reageerimine. Isegi võõrastamine ei ole päriselt seesama mis halvustamine. Eriti ilmne on see kultuurierinevuste puhul, nagu eelmainitud kõnetugevus. Kes on harjunud Lõuna-Eesti vikativarrega, sellele on Põhja-Eesti oma võõras ja nii ongi. Kus on siin rassism? Ometigi raputavad prints Harry, tema suhtestrateeg Roth ja miljoni õiglusenõudjad endale innukalt tuhka pähe ning kahetsevad oma olematuid patte. Pool maailma kuulab neid ja veerand maailma usub. Tohutu hulk inimesi.
See ei ole üksnes tragikoomiline, vaid ka väga ohtlik. Siin jõuame me Orwelli „mõtteroimani“. Kaasasündinud rassismi teoreetikud ei püüdle enamat ega vähemat kui kuulutada osa meie „minast“ kuritegelikuks. Loomulikult mõtleme me kõik vahel kuritegelikke mõtteid, kuid üldise, vääramatu, kaasasündinud ja – NB! – teadvustamata patu idee kipub üle trumpama isegi nõidade põletamise ja stalinismi. „Sa oled süüdi,“ ütleb Suur Vend. „Sa sooritasid mõtteroima, ja mina näen seda sinu sees, isegi kui sa ise ei näe. Heida põrmu ja anu vabandust. Siis ma ehk mõtlen, kas sulle andestada või mitte.“ Kui inkvisitsioon nõudis, et inimene tunnistaks üles oma koostöö Saatanaga, siis kaasasündinud rassismi idee nõuab, et inimene selle koostöö kõigepealt ise välja mõtleks. Moodne pärispatt ilma lootuseta lunastusele.
Midagi head siit võrsuda ei saa, pigem tuleb karta tõelise rassismi (taas)teket. Miks ameeriklastel oli vaja just seda teed minna, teab üksnes ajalugu ise.
[1] https://www.dailymail.co.uk/news/article-9395755/Marrying-husband-realise-racist-Harry-Meghans-new-strategist-says.html#readerCommentsCommand-message-field
Ilmunud Postimehes 6. aprillil 2021
