Lumehelbekestel, sooneutraalidel ja võitlevatel vikerkaarlastel pole ilmselt aimugi, kui pingule on nad oma rumaluses ja eneseimetluses tõmmanud teatud ühiskondlikud vedrud, kirjutab Lauri Vahtre.
Viimasel ajal on ilmunud rida silmapaistvalt arukaid ja arukusele kutsuvaid kirjutisi. Näiteks Mihkel Mutt selgitas Postimehes kannatlikult, mis mõte on rahvastepallil või teistel sarnastel sportmängudel, kuidas need isiksuse arengule kaasa aitavad ja inimest eluks ette valmistavad. Rahvastepalli keelamine tähendaks sisuliselt vähemuse diktatuuri enamuse üle, mis on veel halvem kui enamuse diktatuur vähemuse üle.
Kristina Herodes, samuti Postimehes, kirjutas aga sellest, et sooneutraalsus on vägivald, laste loomuliku arengu takistamine ja solkimine, “süvalollus” ja “ajuvaba konstruktsioon”. Mida samuti surub peale tühine, kuid väga võitlushimuline ja võimujanune vähemus.
Selliste mõtteavalduste ilmumine on nagu sõõm värsket õhku ja seda oli tunda ka mõlema eelmainitud kirjutise kommentaariumitest ning järgnevast käekäigust Facebookis ja mujal.
Nii mõnigi vastukaja meenutas tonaalsuselt lausa fosforiidisõja või loomeliitude ühispleenumi päevi ja selle meeleolu võiks võtta kokku sõnadesse “lõpuks ometi!” või “jää hakkas liikuma”.
Söövitav vaimne terror
Lumehelbekestel, sooneutraalidel ja võitlevatel vikerkaarlastel pole ilmselt aimugi, kui pingule on nad oma rumaluses ja eneseimetluses tõmmanud teatud ühiskondlikud vedrud ning kui painavaks on tuhandetele inimestele muutunud nende vaikne – aga sageli ka kärarikas –, kuid igal juhul söövitav vaimne terror. Mis mõnikord polegi enam vaimne, vaid lõpeb inimeste tümakstampimise, nende isikliku elu ja karjääri hävitamisega.
Kui tugev on süvalolluste inerts, kui sügavale on nad juurdunud, kui tugevaks on neid tootev majandusharu muutunud, kui paljudele leiba annab?
Selle küsimuse vastusest sõltub, kas tervemõistuslikud mõtteavaldused suudavad midagi muuta või mitte. Vastaspoolel seisavad terved instituudid, uurimissuunad ja oivakeskused, mis elatuvad sellesama süvalollusi ja ajuvabasid konstruktsioone sünnitava ideoloogia tootmisest.
Mida suudab teha üks Mihkel Mutt või üks Kristina Herodes ära kalapilguga etableerunud lumehelbekeste vastu, kes diskvalifitseerivad nad üheainsa sõrmeliigutusega: üks on “valge keskealine mees, kes väriseb oma võimu pärast”, teine võimu pärast värisevate valgete keskealiste meeste võrku langenud tagurlane, naissoo reetur. Ning instituudid ja oivakeskused töötavad meedia kiidukoori saatel edasi.
Kõik on kõigega seotud
Jah, meedia. See on kõige hellem punkt, sest ajakirjanikud on väga hella hingega inimesed ja kuna nad pidevalt õpetavad teisi, siis ei salli nad silma otsaski, kui keegi neid püüab õpetada.
Selge pilguga inimesed näevad paraku juba ammu, et meedias on “süvalolluste” aktiivsete või passiivsete toetajate osakaal tunduvalt kõrgem kui ühiskonnas läbilõikeliselt. Seda võiks muuseas kontrollida. Korraldada näiteks küsitlus “kas homoparaadid on kiiduväärsed?” kahes kategoorias: ajakirjanike hulgas ja ühiskonda kui tervikut modelleerivas valimis.
Usun, et tulemused erinevad oluliselt. Aga ajakirjanike arvamust muidugi “reguleerima” hakata ei saa, seda teab iga selge pilguga inimene samuti.
Pealegi on meedia vaid üks osa meie avalikust ruumist ja kõige muuga tugevalt seotud. Ajakirjanikud ei lange taevast, vaid kasvavad üles sellesama ühiskonna rüpes. Mistõttu pole konservatiividel mõtet nii väga näpuga näidatagi. Kõik on kõigega seotud.
Lõpuks otsustab riik rahva valitud esindajate läbi, keda või mida toetada, millises suunas liikuda. Muidugi, ka siin võib öelda, et päris vastuvoolu ei saa ujuda isegi terve riik, sest me oleme maailma ja iseäranis läänemaailma osa. Kuid mingi otsustusõigus meil siiski on.
Näiteks tõstatati hiljuti küsimus, kas riik peaks toetama LGBT Ühingut. Otsekohe tõusis pahameeletorm “vähemuste õiguste” rikkumise pärast. Kuid see on demagoogia. Eestis on palju vähemusi, kellest lõviosa ei saa mingit toetust. Need vähemused on kõik lubatud ja legaalsed, kuid mitte ühtviisi kiiduväärsed. Riik aga peaks toetama vaid kiiduväärseid.
Kui keegi asutaks Viina- ja Õllesõprade Ühingu, siis kahtlemata oleks tegu millegi legaalsega (viina ja õlle joomine ei ole keelatud), teiseks esindaks see teatud vähemust, aga kas riigi toetus sellisele ühingule oleks sobiv? Usutavasti mitte.
Öeldakse, et juua võib, aga seda propageerida mitte. Nõus. Aga miks sama põhimõtet ei võiks rakendada ka homoseksuaalsuse suhtes? Miks nemad võivad paraade pidada, aga õlle- ja viinasõbrad ei või?
Sama arusaamatu on, miks riik peab rahva raha eest üleval pseudoakadeemilisi asutusi, kus koolitatakse õpetajaid, õppejõude ning literaate, et need siis kuulutaksid süvalollusi nagu “sugu on konstruktsioon”, “lapsed segavad eneseteostust”, “multikultuursus rikastab”, “teksti tähenduse loob lugeja”, “iga vähemus on väärtus” või “kõik tõed on võrdsed”. See pole mitte üksnes ängistav, vaid ka hukatuslik, süvendades ühiskonna lõhestumist.
Koolitagu ja kuulutagu, aga oma raha eest, ütleb mõõdukas, tolerantne konservatiiv, siis näeme, kui palju neil tegelikku poolehoidu on; kohelgem neid nagu lamemaalasi – rääkigu oma mõttetusi, kuid professoritiitleid selle eest ei jagata.
Aga ei lähe läbi. Selline hoiak tembeldataks lennult tagurlikuks ja konservatiiv peab arvestama “kodanliku hukkamisega”. Nagu korduvalt nähtud, tehakse temast pimedusejünger, kes tahab keelata vaba sõna ja vaba mõtet.
Poola valimised näitavad seda hästi. Mitte midagi pole juhtunud, kuid juba maalib ajakirjandus tulevikust õuduspilte. Seda nimetatakse hoiatamiseks. Kui aga konservatiiv ütleb, et see teie suur armastus immigrantide vastu viib ükskord selleni, et teie tütred vägistatakse linnaväljakul, siis on tegemist hirmutamise ja rassismiga.
Niisiis seisavad meie ees klassikasse kalduvad küsimused: Mida teha? Olla või mitte olla? Kas tõrvikurongkäigud on õige vahend süvalolluste keskpõrandalt natukenegi eemale peletamiseks (sest päriselt ei kao nad kunagi)? Küllap on ka tõrvikurongkäigud millekski head, nagu laulev revolutsioon tõestas.
Aga probleemi, millist osa Tallinna ülikoolist võib auga nimetada hobusevaraste kooliks ja millise osa suhtes oleks see karjuvalt ebaõiglane, seda tõrvikurongkäiguga ei lahenda. Vähe sellest, rahvahulga ovatsioonide saatel võib legaliseerida igasugu nõmedusi, nagu tõestavad süsihappegaasi vastased meeleavaldused.
On üks asjaolu, mis sisendab lootust. Nõukogude ajal oli kogu teadus, kõrgharidus ja ajakirjandus kommunistliku partei mõttetute dogmade raudses haardes. Ja ometi elasid selle surve all vaba mõttega inimesed, vabalt mõtlevate inimeste sõpruskonnad ja lõpuks (taas)sündis neist sõpruskondadest vaba ühiskond.
Ehk läheb seegi kord nii. Selleks on tarvis vaid säilitada kaine mõistus ja – ma kordan – nimetada lollusi julgelt lollusteks. Seda võiks võtta koguni moraalse kohusena.
