Kui me koguneme 30 000-lise rahvahulgana Vabaduse väljakule Ukrainat toetama, kui me kanname loosungit „Mutin on punn!“ ja kui me karjume Vene saatkonna ees „Häbi sul olgu, Venemaa!“ – siis võib öelda, et mingil määral ja mingis mõttes oleme meiegi sõjas.
Kuid isegi selline sõda, mugav ja ohutu, ei ole grillipidu, mida võib pidada üksnes koos nendega, kes sulle meeldivad ja kelle vaated sinu omadest väga palju ei erine. Sõda on sõda ja sõda tuleb pidada koos nendega, kes su kõrvale satuvad või kõrgemalt poolt pannakse. Sõjas ollakse relvavennad, aga mitte tingimata semud ega mõttekaaslased. Sageli tuleb sõdida koos sellistega, kes tulle tegelikult üldse ei meeldigi. Aga nad päästavad su elu, kui võimalik, ja sina nende oma.
Seetõttu ei mõista ma neid, kes praegu, kui Putin ründab, leiavad olevat paraja aja iriseda mõne kaasmaalase kallal, kes on küll aus Putini vaenlane, kuid arvab teisiti mõnest muust asjast, nt Justin Trudeaust, vaktsineerimisest, traditsioonilisest abielust või massilisest immigratsioonist. Või Rail Balticast või tuumaenergiast. Praegu tuleks muud sihid maha matta, olgu need siis padukonservatiivsed või vikerkaarevärvilised. Kui sul on üks selge vaenlane, ja see vaenlane on su kõri kallal – või, olgu, naabri kõri kallal –, siis jäägu Trudeau ja vaktsiinid kus kurat. Mulle ei valmista mingit raskust ühendada oma hääl kasvõi kõige paadunuma feministri omaga, et saata Putin ühiselt sinna, kus on tema koht. Niisiis – olgem avatud. Kes on Putini vaenlane, on sõber.
(Pean selguse huvides rõhutama, et ma ei kõnele neist, kes Putinit vaenlaseks ei pea. Nendega pole pikka juttu, nendega pole mingit solidaarsust ega avatust. Olgu vait. Kui vait olla ei oska, siis ärgu imestagu.)
Mäletan toda üüratut-ääretut ühtsustunnet, mis valdas meid 1988. aastal laulva revolutsiooni päevil. Hiljem järgnesid vastuolud, lõhenemised, purelemised, koguni pettumine. Kuid tegemist ei olnud millegi erilise ega ammugi eestlastele ainuomasega. Rahvad lihtsalt ongi sellised, et neil on paljude asjade kohta palju erinevaid arvamusi. Kui aga arvamused kõige-kõige tähtsamas ühte langevad – näiteks et me ei taha Venemaa ülemvõimu, ei taha ja kõik – siis ongi peaaegu et korras, siis me oleme rahvas ja pealegi üksmeelne rahvas. Kõik muu on tühi-tähi.
Laulva revolutsiooni mesinädalatel me oma varjatud erimeelsusi ei teadnud, need tulid halva üllatusena. Uskusime siiralt, et niimoodi kätest kinni hoides lähemegi läbi uue vabadusaja. Nüüd oleme ehk kainemad. Alles mõne nädala eest purelesime, nii et vähe polnud. Pole põhjust muretseda – kui kõik peaks hästi lõppema ja süsimustad pilved ükskord hajuvad, siis pureleme sama vapralt edasi. Aga sinnani tuleb minna üheskoos!
Asi pole kaugeltki üksnes meie kohal kummuvas taevas, seda mõistavad praegu kõik, kel aru peas. On päris ilmne, et ukrainlased sõdivad tahes-tahtmata terve Euroopa eest, ent seegi pole kõik. Enne Ukrainasse tungimist käis Putin Hiinas Xi jutul. Kui ta ei käinud seal uut MRP-d sõlmimas, siis mis ta seal üldse käis. Niisiis, kuidas realiseerus esimene MRP? Sel viisil, et 1. septembril 1939 ründas Poolat Saksamaa ning kaks ja pool nädalat hiljem NSV Liit. Miks selline lõtk? Üldtunnustatud teooria ütleb: nii sai N Liit valelikult väita, et ta läks poolakatele appi, võttis pool riiki oma „kaitse“ alla. Aga võib olla ka teine seletus: nimelt Stalin vaatas, kuidas Hitleril läheb. Kui Hitler oleks pikemaks ajaks takerdunud, ei oleks Stalin võib-olla liikvele läinudki. Oleks oodanud, vaadanud. Kuna aga Hitleril läks kõik plaanikohaselt, siis jäi temagi algse plaani juurde ja võttis oma.
Viimati on nüüdki nii. Hiina vaatab ja kalkuleerib. Kui Putin on edukas, siis võetakse mõne nädala pärast Taivan ette. Kui ei ole edukas, võib Hiina veel seitsekümmend aastat oodata. Hiinal on aega küll. Millest aga järeldub, et ukrainlased sõdivad praegu tõenäoliselt ka Taivani eest. Mis teiste sõnadega tähendab, hoiavad ära Kolmanda maailmasõja puhkemist. Ehkki selle võib Putin käivitada ikkagi, aga ukraina sõdur selle üle küll pead vaevama ei pea. Hull on hull on hull. Jääb üle paluda kõiki kõrgemaid jõude ja loota mõistuse säilitanud venelastele, et me ei saaks teada, KUI hull siis ikkagi.
