Leidub käibetõdesid ja -teadmisi, mida tasub ikka ja jälle üle korrata, sest nagu praktika näitab, on inimestel kiusatus mõnd käibetõde unustada. Näiteks et vabadus ei ole garanteeritud või et päeval ei ole valge mitte „nagunii“, vaid ikka sellepärast, et päike on taevas. Täna tuleb midagi sarnast pärida seoses Ukraina sõjaga. Mitte „kuidas see juhtus“, vaid „kuidas see üldse võimalikuks sai“ – ehk teisisõnu, millest õigupoolest koosneb Putini suur nui ja kuidas see töötab.
Esiteks – Venemaa musklid, kogu tema jõud ja ülbus, võrsub naftast, kõik muu tuleb pärast seda. Ammuteada tõsiasi, mille Catherine Belton oma „Putini inimestes“ lausa hüpnotiseeriva veenvusega lahti kirjutab. (Mitte just kerge lektüür, kuid tasub ennast ära.) Kuna Vene nafta konverteerub kaupadeks ja relvadeks, siis, teiseks – keegi ostab seda naftat. Kuid mitte ainult kaupadeks ja relvadeks, vaid ka mõjuvõimuks, äraostmiseks, äärmuslaste finantseerimiseks ning terroriks. Selleks aga ei saa tarvitada lihtsalt raha, vaid vaja on musta raha. Seda voolab mühinal. Asi pole selles, et Venemaal on raha palju. Mõnel teisel on seda märksa rohkemgi. Oluline on mõista, et Läänt korrumpeeriv ja uimastav rahauputus on võimalik üksnes tänu sellele, et Venemaa valitsus on kuritegelik, ta varastab omaenda riiki, rikub omaenda seadusi ja mahitab hiiglaslikke petuskeeme.
Edasi tulevad juba õied, nagu Putini grandioosne riigisisene ajupesu, mille edukus toetub Vene kultuuris pesitsevale alaväärsuskompleksile, mis sünnitab vägivalda. Õieks või pigemini „kurja lilleks“ tuleb mõistagi pidada ka Ukraina sõda.
Lühidalt, neid õisi poleks, kui Venemaa käsutuses poleks hiigelkogustes naftadollareid. John Le Carré on aastaid sel teemal häirekella löönud (vt nt „Meie moodi reetur“, eesti keeles 2013), paraku suurema eduta. Või kes teab – ehk on tema vaev siiski vilja kandnud, kergendades praegu, kui tõde lausa näkku karjub, omaksvõttu, et Euroopa finantseerib Vene sõjamasinat iga päev umbes poole miljardi dollariga. Ja et midagi tuleks justkui ette võtta. Samuti et rahapesu probleem pole mingi sääsehammustus, vaid tappev taud, mille levitamisel oli paraku oma osa ka Eestis finantsasutustel. Katse seda takistada nn pealekaebamisseadusega on aga halenaljakas. Kui on vaja küttida kiskjaid, siis tulebki küttida kiskjaid, mitte paeltega kärbseid püüda, kuid see selleks.
Siin jõuame kõige olulisema punktini, mis aitaks meil mõista nii seda, kuidas „see võimalikuks sai“, kui seda – mis on veel olulisem – kuidas see edaspidi võimatuks teha. On selge, et pole mingit lootust Venemaa valitsejaid kuidagi ümber kasvatada, nii et nad seadusi järgima hakkaksid. Ainus koht, kus Venemaa agressiivsus, ülbus ja jõhkrus on saatuslikult haavatavad, on nafta.
Siin on Venemaa jõud, aga ühtlasi ka Achilleuse kand. Juba nafta hinna langus mõjub Vene majandusele halvavalt. Seda hooba kasutas edukalt Ronald Reagan. Paraku on hinnasõja mõju ajutine. OPEC ei saa ega taha naftahinda lõputult alla suruda. See tõuseb taas ja koos sellega Venemaa. Ainus viis agressorit taltsutada on püsiv naftaembargo, mis ei tähendaks mitte ajutist külmetamist kraadikese võrra jahedamas toas, vaid lõplikku Vene naftast loobumist sellele alternatiivide leidmise läbi. Muidugi varitsevad siin uued ohud; ümberorienteerumine võib Putini suure nuia kinkida lõpuks kellelegi teisele (Iraanile? Indiale? Hiinale?), aga see ei ole praegu päevateema. Hetkel mõrvab naisi ja lapsi siiski Vladimir Vladimirovitš, ei keegi teine, ja peatada tuleb justnimelt tema.
Naftakraanide ümberseadistamine võtab aega. Nii et võib-olla ei peagi sakslasi väga näägutama, kui nad otsekohe oma sildu ei põleta. Hoopis hullem on, kui nad teatavad, et ei kavatsegi seda teha. Siis on maailm päriselt plindris. Vahemärkusena: suurimad Vene nafta ja naftasaaduste importijad selle aasta algul olid (pingereas) Saksamaa, Holland, USA ja Poola, kellele läks kokku üle veerandi Vene ekspordist. Vene nafta osakaal kogutarbimises oli neil muidugi väga erinev.[1]
See ongi „sõda pärast sõda“, millele viitasin juba ükskord varem, naftat siiski eriliselt rõhutamata. Kuid Ukraina ja Euroopa saatus otsustatakse ilmselt tõesti pärast Ukraina sõda ja justnimelt naftakraanide juures.
Kahtlemata on eelöeldu mõnevõrra idealistlik. Kui maailmas on olemas üks riik, kellel on pöörases koguses odavat naftat, siis on omamoodi naiivne loota, et saavutatakse olukord, kus keegi (või peaaegu keegi) seda naftat ei osta. Aga kas on mingeid muid variante? Mina küll ei näe. Valitsused ja analüütikud teavad kõike seda mõistagi ülihästi ning samuti miljonid selge pilguga lehelugejad-internetijälgijad. Kellele eelnev võib seetõttu tunduda triviaalsusena. Ainult et kedagi on nähtavasti tarvis veenda. Kui mitte selles, et nafta kaudu saaks Venemaa agressiivsust otsustavalt kärpida, siis selles, et seda on ülepea tarvis teha. See tõik enam nii üldteada ei ole; üldteada ehk vaid meie regioonis.
Kõik sõltub sellest, mida lõpuks otsustab Lääne avalik arvamus. Arvan, et meiegi riik võiks oma väikese, kuid viimastel kuudel oluliselt kasvanud rahvusvahelise mõju rakendada arusaama levitamisele, et võidu võti peitub meie igapäevaelus – inimesed, pange vaim valmis. Lõpuks pole Vene nafta ainuke nafta ega ammugi ainuke energiakandja maailmas; keegi ei nõua vabalt maailmalt vabatahtlikku surnukskülmumist, vaid kõigest ajutiste olmeliste ebamugavuste üleelamist.
[1] https://www.iea.org/reports/russian-supplies-to-global-energy-markets/oil-market-and-russian-supply-2 ja https://www.weforum.org/agenda/2022/04/which-petroleum-products-does-russia-supply-to-world/
Ilmunud pisut lühendatult Postimehes 25. aprillil 2022
