Putini välksõda on läbi kukkunud ja selle asemel on kasutusele võetud halastamatu terror – hävitamine, tapmine ja küüditamine. Seda sooviks iga hinna eest lõpetada iga normaalne inimene. Siit võrsub aga ka hirm, et Vene gaasi ja naftat janunev Lääs surub Ukrainale peale mingi pooliku lahenduse, „linnuke“ saadakse kirja ja kraanid võib jälle lahti keerata. Jättes sandistatud Ukraina Putini järgmist rünnakut ootama.
Samas ei saa eitada, et isegi poolik rahu – näiteks 24. veebruari piiridega – oleks midagi väärt. See lõpetaks tapatalgud, võiks alustada allesjäänud riigi ülesehitamist, pagulased või vähemalt enamik neist saaksid enne võõrsil juurdumist koju tagasi minna, ülesehitamise käigus saaks ehk hakata Ukrainat ka korruptsioonist puhastama. Suured rahad küll suurendavad kiusatusi, ent samas on finantseerijatel, st Läänel suurem õigus väärnähete puhul sekkuda. Eesti sai lahti „dedovštšinast“ sõjaväes, miks ei võiks ukrainlased mõnest halvast asjast lahti saada. Ainult et Putin jääks ära võitmata, ja nagu öeldud, see Putin vaid varitseks hetke, et tulla uuesti.
Kuid tasub küsida, kuidas peaks üldse Putinit võidetama? NATO rünnak üksnes ärataks venelaste patriotismi ja kogu rahvas, ka tänased kriitikud, koonduksid kaljukindlalt Putini ümber. Kellest saaks siis viivitamatult Emake Venemaa ise. Paraku ei saa sellist sõda alustada käigult ja nurja läheks ta ilmselt ka pika planeerimise korral. Üldiselt oleks tegu III maailmasõjaga. Kuni säilib võimalus seda vältida, tuleb seda ka teha.
Vähe sellest. Isegi kui Putin mingil viisil kaoks, jääksid alles marurahvuslikud jõud, ajupestud miljonid, kes teeksid endale kiirelt uue Putini. Jääks alles Venemaa iha Ukraina täielikult allutada ja karjuda „Vsjo naše!“. Järelikult peaks langema nii Putin kui ka lagunema see pinnas, mis sünnitab Putineid. Kusjuures nii, et Venemaad ei rünnata.
Kas selline ime on võimalik? Kindlasti. Kui juba see on võimalik, et Venemaa ja Ukraina on sõjas, siis on enam-vähem kõik võimalik, ka see. Ainult et siin peavad sekkuma venelased ise.
Pole vaja pimesi uskuda arvamusküsitlusi, mis ütlevad, et Putini toetus Venemaal on kõrge. See ei pruugi tõsi olla, ja isegi kui on, võib see kiirelt muutuda. Hoiakud ei peagi muutuma kogu riigis, piisab kui need muutuvad kriitilistes piirkondades ja ringkondades. Ka 1917. aasta Veebruarirevolutsioon tabas Venemaad nagu välk selgest taevast, hävitades ometi keisrivõimu igaveseks. Jätkem see tõik meelde.
Zelenski püüab praegu venelastega rahust rääkida ja me peaksime teda selles usaldama, et tapmise lõpetamine on ukraina rahvale hetkel võib-olla kõige olulisem. Kuid seda, mis saab kogu sellest loost tervikuna, kõige laiemas mõttes, võib-olla ei otsustatagi lahinguväljal, vaid hoopis nende arengute ja otsustega, mis tehakse pärast. Ehk lihtsamalt öeldes: tulevik sõltub sellest, kas Lääs saab üle oma kiusatusest Vene nafta ja gaasi suhtes ning jätkab Venemaa survestamist ka siis, kui kahurid on vaikinud kas rahu sõlmimise või laskemoona lõppemise tõttu. See ei saa üldsegi kerge olema ja seda mitte poliitikute reetlikkuse tõttu, vaid avaliku arvamuse tõttu. Kui otsene, vahetu põhjus Venemaad survestada kaob, algavad otsekohe ka patsifistide ning mitmesuguste hoolijate ja kaasajate etteasted, rahumarsid jms. Asi pole ka üksnes sanktsioonides, tuleks edasi tuleks pidada ka infosõda. Tulemused sõltuvad sellest, kas õnnestub alla suruda küünilist valet levitavad infovood ja viia venelasteni tõde Ukrainas toimunust (ning veel paljudest asjadest). Vaid nii on lootust, et venelased oma nõdrameelse valitsusega midagi ette võtavad. Keegi teine seda paraku ei suuda ega jõua. Venelastel on viimane aeg ennast ise valitsema õppida. Sajanditepikkuse valetamise järelmõjude kõrvaldamine võtab muidugi mitu inimpõlve aega, selles osas ei maksa endale illusioone teha. Aga teab keegi mõnd muud varianti?
Kindlasti leidub targutajaid, kes peavad naiivseks lootust, et Lääs pärast kahurite vaikimist – kui selline uskumatu asi peaks juhtuma – veel sanktsioonidega jätkaks. Kuid pole vaja soiguda halva ilma üle, enne kui see käes on. Lääs on maailma ja iseennast üllatanud sama palju kui ukrainlased. Boris Johnson igatahes lubas jätkata.
Lühidalt öeldes – kui sõda Ukrainas peaks ükskõik mis viisil lõppema, siis otsustav sõda (või „sõda“) alles algab. Sedapuhku Venemaa pärast ja seda peavad pidama venelased ise. Nad peavad ennast võitlema vabaks Putinist, Lavrovist, Transnistriast, Lõuna-Oseetiast, Donbassi värdriikidest ja väga paljudest halbadest harjumustest eesotsas harjumusega pidada endid vabastajateks. Ja tsiviliseeritud maailm lihtsalt peab keelduma Venemaad parketikõlblikuks tunnistamast, kuni muutused näha hakkavad olema ja neid tegudega kinnitatakse.
Kui palju tsiviliseeritud maailmast ja tema vägevusest selleks ajaks veel alles on, on iseküsimus, millega tuleb tegelda eraldi. Fakt on, et Läänt kuulatakse vaid seni, kuni temas on kõige vulgaarsemat, barbaarsemat ja jõhkramat jõudu ning külma pead seda vajadusel kasutada. Ka Ukraina sõda ei võideta mitte kahuritorudesse topitud lilledega, vaid Javelinide ja Bayraktaridega. Selle üle tasuks mõelda.
Ilmunud ERR uudisteportaalis 24.03.2022
