Tänutunne – mille eest?
Kord nooremast peast juhtusin kuulma ühe eakaaslase pahast märkust, et tema küll ei mõista, miks peaks keegi oma kodumaale millegi eest tänulik olema. Kõigil on ju kodumaa, kõik sünnivad kuskil, saavad kaasa emakeele ja lapsepõlve, õpivad kaela kandma ja õiget valest eristama. Kui minu sünni- ja kodumaa on Eesti, ütles ta, siis lihtsalt trehvas nii, mingit erilist õnne selles näha ei maksa ning tänulik pole põhjust olla kellelegi.
Mäletan, et maigutasin selle jutu peale lihtsalt suud. Tundsin südames, et midagi on siin valesti, kuid loogiliselt võttes oli jutt täiesti veekindel. Võisin isegi oletada, et kui see mu eakaaslane vanemaks saab, küllap ta siis tajub kogu selle kingipaketi (keel, identiteet, lapsepõlvelõhnad jpm) väärtust, kuid küsimus tänulikkusest jäi ikkagi üles. Mille eest? Kui pidada Eestit emaks, kes mu – jällegi hümni sõnutsi – on sünnitanud, siis kas emale peab sünnitamise ja üles kasvatamise eest tänulik olema? See on ju ema kohus, meid sünnitada ja kasvatada? Ning kui tänuvõlga peakski olema, siis ei maksa me seda mitte talle, vaid võlg läheb kustutamisele laste kaudu ja jällegi poleks nagu tarvidust sentimentaalseks muutuda.
Justkui õige ja loogiline jutt, aga kõlab kuidagi… koledalt, kas pole? Lõpuks on küsimus ju isamaa-armastuses ja armastus on põhiliselt ebaloogiline tunne, mis sageli ennast selgitada ei suuda, ja kui vaidluses kimpu jääb, siis lööb käed puusa, põrutab kannaga maad ja ütleb: „Aga ikkagi! Aga ikkagi on nii ja mitte naa.“ Armastusel lihtsalt on omaenda ebaloogiline loogika ja see näeb ette tänutunnet „selle eest, et sa olemas oled“. See kehtib nii inimeste vahel kui isamaa-armastuse puhul.
Liialdused on liiast
Kuid nagu ühegi teise tundega, nii ei maksa ka tänutundega liiale minna. Need riigid, kus kodanik oma maad iga päev vähemalt kolm korda sügavalt tänama peab, ei ole vabad, ja tavaliselt järgneb isamaa-tänamisele kohustuslik koogutamine Suure Juhi ja Õpetaja aadressil, olgu ta siis Stalin, Lukašenko või Kim Jong-un. Pole midagi koledamat sellisest ühiskonnast. Seetõttu hoidub vaba ja tervemõistuslik ühiskond üldiselt nii ühest kui teisest äärmusest. Kui patriotism hakkab moonduma padupatriotismiks, tõstab ärksam ja kriitilisem osa ühiskonnast kära: mis kroonuisamaalisust siin juurutatakse?! Kui aga läheb moodi isamaa ja omaenda riigi pihta igal võimalikul juhul mõni õel nool saata, ärkab kuskil mujal terve mõistus ja hõikab: lõpetage virin, ega me nüüd nii halvasti ka ei ela, ja pealegi annab asja alati paremaks teha. Muide, sellistel juhtudel jõutakse tavaliselt ikkagi ka tunnete juurde välja, öeldes: ta on ikkagi meie isamaa, kõigi oma heade külgede ja vigadega. Meie isamaa, meie oma riik.
Kes on „meie“?
Kuid sageli järgneb siit uus küsimus – kes on see meie?
Need, kes armastavad Eesti riigi kallal viriseda, väidavad, et mingit meiet pole olemas. Et riik neist ja just nimelt neist – see tähendab rahvast, sest nemad ongi rahvas – ei hooli, riik olla vaid kellegi teise jaoks. Selline jutt pole mõistagi kuigivõrd arukas, sest lõpuks on Eesti siiski demokraatlik maa ja pole lihtsalt võimalik, et rahvas rajab riigi kellegi teise jaoks kui rahva joaks. Küllap peavad isegi paljukirutud erakonnad, Riigikogu ja Vabariigi Valitsus rahva enamuse – või rahva kui terviku – huve silmas pidama, meeldib see neile või mitte. Et selle juures niipalju vaidlemist sünnib, ei tule sellest, et ühed on rahva poolt ja teised vastu, vaid sellest, et erakondadel on erinev arusaam, kuidas.
Kuid poliitikud poliitikuteks. Nemadki on muide osa rahvast ja juba see tõendab ilmekalt, et rahvas pole ühtne ja ühetaoline. Rahvas jaguneb kollasteks ja rohelisteks, sinisteks ja punasteks, vanadeks ja noorteks, paksudeks ja peenikesteks – ning paraku ka rikkamateks ja vaesemateks. Just seda asjaolu tuuakse esile mõne poolt, kes leiab, et Eesti riik pole tema riik ja seetõttu pole tal 24. veebruaril ka midagi pühitseda.
Mina olen alati arvanud ja arvan tänagi, et see riik on siiski meile kõigile, ka neile, kes temaga rahul ei ole ja kadedalt kaaskodaniku sõiduvahendit, eluaset, söögilauda või abikaasat piiluvad. Kuid sel juhul võiks küsida, mis on see ühisosa, mille poolest meie riik on meie kõigi riik, sõltumata kellegi sõiduvahendist või abikaasast.
Ehk teiste sõnadega: kas sellel, kes on mingitel asjaoludel – näiteks kaotatud töövõime tõttu – sunnitud elama kõige kitsamalt ja lugema iga senti, on üldse mingi põhjus, miks rõõmustada Eesti riigi olemasolu üle? Või on tal absoluutselt ükskõik, mis lipp Pika Hermanni tornis lehvib?
Mis siis jääb, kui midagi ei jää?
Kui kõnelda eestlasest, siis peaks talle jääma kõigepealt see, et ta elab riigis, kus tema emakeel on riigikeel. Ta võib emakeeles kõigis asutustes asja ajada ja kõigil kaupadel on tema emakeelsed tarvitamisõpetused. Nõukogude ajal see nii ei olnud. Mäletan, et kui nägin 1990. aasta paiku esimest eestikeelse sildiga ravimipurki, siis vahtisin seda kui ilmutust.
Seejärel jääb talle see, et laulupeorongkäigu kohal ei lehvi musttuhat punalippu ega kõlgu mingi võõra riigi susservusserdajatest juhtide näopiltidega plakatid. Laulupeo kava ei sisalda 1/3 ulatuses ülistuslaule Uljanovile, Petrovile ja Sidorovile. Talle jääb see, et ta võib nii päeval kui öösel mereranda jalutama minna, ilma et mundris mehed verekoertega teda kordonisse ülekuulamisele ei veaks. Ta saab rahvusvahelistel spordivõistlustel hoida pöialt oma riigi sportlastele ega pea olema kellegi vastu.
Kuid mis kõige olulisem nii eestlasele kui ka Eesti oma kodumaaks võtnud venelasele või mõne teise rahvuse esindajale – ta ei pea ennast alandama, valetama ega silmakirjatsema. Ta ei pea oma kollegi peale kaebekirja kirjutama, et napsata tema eest võimalus minna välisreisile. Ta ei pea kartma, et valitsus võtab kätte ja hakkab omaenda rahvast tapma, ta ei pea oma tegelikke mõtteid kirjas ja kõnes hoolikalt varjama, et vältida kaugesse vangilaagrisse saatmist, teda ei sunnita vanduma oma armastust riigile, mida ta tegelikult ei armasta.
Siin peitub puänt. Neil, kes Eesti riiki ei armasta, on põhjust 24. veebruari tähistada just seetõttu, et nad oma mitte-armastamist iga kell välja öelda võivad. Kindlasti oleks neil veelgi halvem elada riigis, mida nad ei armasta, aga millele nad hommikust õhtuni armastust peavad vanduma. Või kuidas?
Kõige magusam asi
Kõiki nimetatud asju kokku võib aga nimetada vabaduseks. Vabadus on magus, magusam kui mesi, magusam kui uni. Eriti kui oled kogenud tema puudumist. Eesti on vaba riik. Nii selles mõttes, et sõltumatu, kui selles mõttes, et tema kodanikud on vabad inimesed. Millest omakorda järeldub, et tema kodanikud oskavad vabadust kasutada ja kaitsta ning oskavad oma riiki nii ohjes hoida, et see neilt nende vabadust võtta ei saa. Ma ei tea täpselt, kellele selle eest tänulik olla – kas endale, naabrimehele, talupidajale, taksojuhile, raamatukoguhoidjale, ministeeriumiametnikule või kõigile kokku –, kuid tänulik vist ikkagi tasub olla.
Lühidalt – palju õnne. Elagu Eesti Vabariik!
Ilmunud Õhtulehes 21. veebruaril 2014
