Kui lihavõttejänku eesti rahvale maksutõusud tõi, jäi üsna märkamata väike tagasihoidlik lause koalitsioonilepingus: Muudame perekonnaseadust selliselt, et abielu sõlmitakse kahe täiskasvanud inimese vahel. Hooletum lugeja võis arvata, et siiani oli kombeks alluda alaealistega ja nüüd keelatakse see ära. Märksa enam erutas meeli kasvõi automaks.
Sageli on siiski nii, et tuleviku jaoks osutub oluliseks miski, mida olevik kõrvaliseks või väheoluliseks peab. Ka see, et keegi Klara Hitler 20. aprillil 1889 Austria linnakeses Braunaus pontsaka poisslapse sünnitas, oli justkui kõrvaline sündmus.
„Abielu kahe täiskasvanud inimese vahel“ ei tähenda mõistagi muud, kui samasooliste abielu seadustamist koos kõigi loogiliste tagajärgedega, kaasa arvatud lapsendamisõigus. Ka nii välja öelduna on paljude jaoks tegu millegi ebaolulisega, vähemalt nende jaoks, keda see otseselt ei puuduta. Tüüpilised kommentaarid: Miks see mind häirima peaks? – Miks sind huvitab teiste nabaalune? Mis see sinu asi on? – Miks te keelate inimestel armastamast?
Tegelikult ei puutu ei nabaalune ega armastus asjasse. Need, kelle jaoks abielu võrdub seksiga, on millestki valesti aru saanud. Abielu ja seks ei ole kattu, paraku ka mitte abielu ja armastus. Õnnelikud on need, kel nad kõik olemas on. Maailm on sageli ebaõiglane ja alatihti juhtub, et on küll abielu, aga pole armastust ega/või seksi. Kuid siiani pole olnud juhust, kus oleks küll abielu, aga poleks kas meest või naist.
Abielu on alati olnud mehe ja naise liit. Ka polügaamia puhul. Põhjus on väga lihtne: inimkond jaguneb kaheks sooks – see tähendab, inimkond moodustub kahest soost. Perekond on inimkonna tibatilluke mudel; et olla täielik, peavad seal olema mees ja naine, kuid mis veel olulisem – seal peavad olema laps(ed), isa ja ema. Samasooliste abielu pooldajate lemmikargument on, et ka nn traditsioonilise abielu puhul esineb esiteks lasteta paare, teiseks katkisi perekondi, üksikvanemaid, lapsel puudub kas isa või ema – ja kõige tähtsam on, et laps oleks hoitud, toidetud, armastatud jne, mitte see, „mis asendis tema vanemad pissivad“ (ühe aktivisti väljend FB-st).
Võib vaid kahetseda seda nürimeelsust, mis näeb isa ja ema erinevust vaid selles, mis asendis nad pissivad. Ameerika psühholoogid John Gottman ja Julie Schwarz Gottman kirjutavad, kui oluline on lapse empaatiavõime ja intelligentsuse arengule see, kui palju ta sai väikelapsena mängida oma isaga. Sest isad ja emad mängivad lastega erinevalt. „… isade kiired, hüperaktiivsed, naljakad mängud [on] ülimalt olulised. Kui emad on õpetajad, siis isad on teejuhid. Ja lapsed vajavad mõlemat. Sajad uuringud on tõestanud, et isade mänguviis mõjutab positiivselt nii poegi kui tütreid, nii nende intellektuaalses kui sotsiaalses arengus.“(7) Pissimisest Gottmanid millegipärast ei kirjuta. Ja see on vaid üks, peaaegu juhuslikult valitud näide.
Jah, sellest kõigest jääb ilma ka isa või emata kasvav nn traditsioonilisest abielust sündinud laps. Ent kui too vanemalt küsib, miks tal (näiteks) pole isa, siis saab vanem talle vastata: Sellest on kahju, kuid nii ei olnud plaanis. Nii aga ei saa vastata samasoolised vanemad, kes peavad ütlema: Tead, lapseke, isa pole tegelikult üldse vaja. Piisab emadest.
Ning just siinkohal läheb asi tõsiseks. Ühiskonnas ei saa olla kaht samaaegset kokkulepet, millest üks ütleb, et isad ja emad on olulised, nad on erinevad ja täiendavad teineteist; ning teine, mis ütleb, et isad ja emad ei ole olulised, sest vahet pole, peaasi et on vanemad. Praegu me veel tähistame emadepäeva, aga kunagi tuleb need keelata, sest emadepäev võib kahe isaga kasvanud lapsele mõjuda haavavalt ja diskrimineerivalt. Solvavalt. Ta küsib: Teie, kes te emadepäeva peate – kas te peate mind ebanormaalseteks, alaväärtuslikuks? Ainus lahendus: asendada emade- ja isadepäev vanematepäevaga.
Siit läheb loogiline ahel edasi: kui emaroll ja isaroll on konservatiivseks igandiks kuulutatud, peaksid „ema“ ja „isa“ kaduma kogu kultuurist. See ülesanne on pehmelt öeldes mastaapne ja peaks sotsiaalse õigluse sõdalastele tööd, leiba ning viha väljavalamise võimalusi andma lausa sajandeiks. Muidugi, kui enam on, kelle peale valada, sest lapsed on ju kõigest hobi, pealegi isekas ja moest läinud. Seda kinnitab ka Eesti uus valitsusliit, kes esimese asjana asub vähendama suurperede toetusi, et see rahanatuke hästiteenivatele inimestele jäätiserahaks jagada.
Kusjuures kaduma ei pea mitte ainult „ema“ ja „isa“, vaid ka „naine“ ja „mees“. Nende mõistete kustutamise nimel mitte üksnes abielust (sellega ongi enam-vähem ühel pool), vaid elust üldse käib Läänes aina ägenev sõda, laiema kultuuri(vastase)sõja üks kõige palavam rindelõik. Nõutakse sooneutraalseid Oscareid, Brit Awards on vastava sammu juba astunudki; Suurbritannias pagendatakse sõna „naine“ järk-järgult tervishoiust, selle asemele tulevad „menstrueeriv isik“, „rinnaga toitja“(1), „sünnitaja“(3). Uus-Inglismaa arstid deklareerisid 2020. aastal: „Sünnitunnistusele kantud soomäärangutel puudub kliiniline otstarve ja need võivad tekitada kahju inter- ja transsoolistele.“(11)
Millega oleme jõudnud moodsa progressivismi kõige kurjema õieni.
Transideoloogia küll tunnistab sugusid – sellest nimigi –, kuid mitte bioloogilises mõttes ja väidab, et inimene (ka väike laps) on sellest soost, millest ta tunneb end olevat. USA Minnesota osariigi asekuberner Peggy Flanagan deklareerib: „Kui meie lapsed ütlevad meile, kes nad on, siis meie kohus täiskasvanutena on neid kuulata ja uskuda. Nii ollaksegi hea lapsevanem.“ Vrd. Jordan Peterson: „Anorektikud ja buliimikud ei ole liiga paksud, vaatamata nende veendumusele oma ülekaalulisuse kohta. Suitsiidsed ei vääri surma ega ole neil ka õigust surmale üksnes seetõttu, et nad on masenduses ja tunnevad end ahastamapanevalt tühisena. (…) Religioossete luuludega skisofreenikud ei ole prohvetid, kelleks nad end kujutlevad, ja maniakkide veendumused oma ajaloolise missiooni kohta ei pea paika. Punkt.“(8) Ehk teisisõnu: kui teie poeg kinnitab teile, et ta on jänes, siis tuleb teda veenda, et ta eksib ja halvemal juhul otsida professionaalset abi, mitte aga „kuulata ja uskuda“. Sama moodi tuleb käituda ka juhul, kui ta väidab, et on tüdruk, ja üldse kõigi psüühiliste häirete korral.
Kuid terve mõistus ei loe. Ideoloogid ja aktivistid on pähe võtnud, et sugu on otsustuse küsimus ja punkt. Inglismaal Tavistocki kliinikus allutati soovahetustöötlusele (sealh. vastassuguhormoonide manustamisele, mis tekitab pöördumatuid füüsilisi muutusi) praktiliselt kõik lapsed, kes sinna mistahes probleemiga saadeti.(5,6) Ameerikas tabas massiivne vihalaine naisujujat Riley Gainesi, kes protestis selle vastu, et naiste võistlustele lubati end naiseks kuulutanud meesujuja, kes oma füüsilise üleolekuga tüdrukute pikaaegse vaevanägemise mõttetuks muutis.(2) Selliseid „naisatleete“ on tänaseks juba palju. Ameerikas Charlotte’i linnas võeti 2016. aastal vastu määrus, et tualettides ja riietusruumides tuleb järgida inimese deklareeritud sugu. „Kui väike tüdruk sisenes avaliku ujula riietusruumi, et panna selga ujumistrikoo, ja tema järel astus sisse täiskasvanud mees, siis polnud tüdruku isal enam seaduslikku alust teda takistada, kuni tüdrukule järgnenud mees kinnitas, et ta on naine.“ Kui osariik määruse tühistas, ähvardas Barack Obama administratsioon õppeasutused, kus end naiseks kuulutanud mehi naiste tualettruumidesse ei lubata, riigi toetuseta jätta.(9, lk 180) „Transnaine on naine!“ kõlab aktivistide mantra. Punkt. Kui maailmakuulus J. K. Rowling julges väita vastupidist, sai temast sama hästi kui paaria. Sama juhtus legndaarse tennisisti Martina Navratilovaga, keda ei päästnud seegi, et ta on lesbiline ja abielus naisega.(10)
Kui juba bioloogiline sugu kui selline on kuulutatud „tagurlikuks“ ja määratud kustutamisele, siis juhtub ema ja isaga sama. Pole tarvis ennast petta jutuga, et see kõik on kuskil kaugel ja meid ei puuduta. Inglismaa pole sugugi kaugel ja Eestis leidub hulgaliselt orjahingega aktiviste, kes ihkavad kõike järele teha. Üks selline teatas näiteks hiljuti, et valitsuse kokkupanijad peaksid arvestama soolise tasakaaluga: „Et Euroopa mõttes see ka veidikene viisakam välja näeks.“ Järelikult kui Euroopa ütleb, et naine on mees ja vastupidi, siis meie kordame seda kasvõi viisakusest.
Tegelikult on küsitav, kas sellistele aktivistidele samasooliste abielu eriti korda läheb. Pigem on asi võimus. Kas me suudame nad oma pilli järgi tantsima panna? Kas me suudame nad ära nõiduda, zombistada, juhmistada, nii et nad ei tee enam vahet Suur-Karjal ja Sõr-Darjal, isal ja emal, mehel ja naisel? Lisaks lõhkumisrõõm. Kui samasooliste abielu seadustatakse, näeme fanaatikute silmis sedasama võidurõõmu, mis kilas nende silmis, kes hävitasid Bamiani budad. Lõhkuda on tore.
Pole tarvis ennast petta ka mõttega, et seal, kus samasooliste abielu seadustati, ei juhtunud midagi hullu. Muidugi ei juhtunud. Ka pärast väikese Adolfi sündi 1889. aastal Braunaus ei juhtunud midagi hullu. Juhtuma hakkas alles kolmekümne aasta pärast, aga siis juba õige palju.
Mina loodan selleks ajaks juba põhjalikult surnud olla. Teie vaadake ise, kuidas saate. Aga kui te siis käsu korras vikerkaareparaadil marsite – nagu mina kunagi oktoobriparaadil – ja märguande peale „Tolerants on hea!“ karjute, siis ärge öelge, et teid ei hoiatatud.
1 Camilla Tominey, Women are being erased by trans extremism. The Telegraph, 14.01.2023
2 Brendan O’Neill, Riley Gaines and the misogyny of the trans-activist mob. The Spectator, 7.04.2023
3 Hayley Dixon, Gender neutral terms such as ‘birth-givers’ may put women’s health at risk, researchers warn. The Telegraph, 30.01.2022
4 Julie Bindel, America’s trans insanity has reached a shocking new low. The Telegraph, 21.03.2023
5 Gordon Rayner, Puberty blockers were given to almost all children sent for assessment by Tavistock clinic. The Telegraph, 20.01.2023
6 Gordon Rayner, Tavistock clinic ‘ignored’ link between autism and transgender children. The Telegraph, 14.02.2023
7 John Gottman ja Julie Schwartz Gottman, Mida naised tahavad. Pilgrim 2017, lk. 201
8 Jordan Peterson, Trans-aktivism on seksistlik ja ohtlikult luuludes. Postimees, 9.04.2023
9 Michael Knowles, Suletud suud. Postimehe kirjastus 2022, lk. 180
10 Piers Morgan, Ärgake! Postimehe kirjasts 2022.
11 Vadim M. Shteyler jt., viidatud 9, lk. 187 kaudu
Ilmunud Postimehes 12. aprillil