ÜRO Peaassambleel 1948. aastal 48 poolt- ja 8 erapooletu häälega vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsioon algab väitega, et kõigil inimestel on olemas sünnipärane väärikus ning võrdsed ja võõrandamatud õigused, mille tunnustamisest sõltub, kui vaba, õiglane ja rahumeelne on tulevik.
Kes need õigused andnud on, jääb saladuseks, kuid tõde on see, et inimõigused ei ole jumalikud ega inimesest sõltumatud, vaid lihtsalt kokkulepe. 48 poolt ja 8 erapooletut. Hea tahte manifest. Millele me siin Eestis palju tänu võlgu oleme, sest inimõiguste teema oli üks hoob, mis lagundas NSV Liitu ja aitas omalt poolt kaasa meie vabanemisele.
Kuid siiski kokkulepe, mida rahvusvahelises suhtlemises pealegi rakendatakse valikuliselt ja millele avaldatakse pidevalt survet laienemise suunas. Nii on aastate jooksul inimõigustele külge needitud surmanuhtluse kaotamise nõue. Inimõigused on sotsiaalne konstruktsioon. Siin on selle sotsiaalteadlaste lemmiktermini kasutamine omal kohal.
Neid asjaolusid tasub meeles pidada tänagi, kui nn abielureferendumi vastased käivad välja aina uusi ning aina kummalisemaid argumente, miks referendumit korraldada ei tohi. Euroopa Inimõiguste Kohtu kunagine liige Rait Maruste näiteks väidab, et referendumiga vähemuste õiguste üle ei otsustata, see on põhimõtteliselt vale ja ette diskrimineeriv. „Kavandatava rahvahääletuse sisuks on, et kas rahvas ehk enamus annab või ei anna neil oleva õiguse (õiguse abielluda) ka vähemusele (LGBT-inimestele). Seega otsustab enamus, kuidas kohelda vähemust, millised õigused, vabadused ja kohustused neile anda.“
Sellist demagoogiat inimõiguste ülemkohtunikult poleks oodanud. Eestis on abiellumise õigus kõigil täiesti olemas, kedagi ei ole sellest keegi ilma jätnud, selline karjuv ülekohus poleks ligi kolmekümne aasta jooksul kuidagi kahe silma vahele jäänud. Abiellugu – mehed naiste ja naised meestega. Jutt käib hoopis muust, nimelt abielu ümberdefineerimisest, nagu äsja selgelt ja otsesõnaliselt nõudis Roheliste erakonna üks liidreid Kaspar Kurve.
Mida ütleb ülddeklaratsioon? „Täisealistel meestel ja naistel on igasuguste kitsendusteta rassi, rahvuse või usu põhjal õigus abielluda ja luua perekond.“ Nagu näha, ei maini deklaratsioon rassi, rahvuse või usu kõrval sugu. Ilmne põhjus on see, et deklaratsiooni koostajail (nagu ka Eesti põhiseaduse autoreil) ei tulnud mõttessegi, et keegi võiks kunagi nõuda midagi nii absurdset nagu „abieluvõrdsus“. Järelikult ei ole asi isegi mingi inimõiguse ümberdefineerimises, vaid milleski muus, mis väljub inimõiguste raamest. Mis muidugi ei sega referendumi vastastel jonnakalt korrutamast, et tegemist on justnimelt inimõigusega.
Mis seal ikka, võiks selle peale öelda – olgu inimõigus või mitte, kõik õigused on kokkuleppelised, lepime siis kokku selleski küsimuses. Kas nii või naa. Ja et otsus oleks võimalikult laiapõhjaline, küsime rahva arvamust. Aga ei saa, ütleb Maruste koos paljude aktivistidega: see on põhimõtteliselt vale, enamus ei saa otsustada vähemuse õiguste üle.
Laest võetud argument. Kõik seni vähemusi kaitsvad õigused on antud enamuse poolt, suur osa neist koos põhiseadusega ja referendumil. Selles pole siiani olnud midagi „ette diskrimineerivat“, pole ka nüüd. Ja pealegi, milline oleks alternatiiv? Et vähemuste õiguste üle otsustavad vähemused ise? Paraku tähendaks see, et vähemused hakkavad otsustama ka enamuse õiguste ja kohustuste üle ning see poleks mitte edasi-, vaid tagasiminek. Läänemaailmas on oma viissada aastat verd valatud, et asju otsustaks enamus, mitte vähemus. Kas inimõiguste eestvõitlejad tahavad ajaloo pool tuhat aastat tagasi keerata?
On muidugi tõsi, et kõiki küsimusi rahvahääletusel otsustada ei saa ja seda tunnistab ka meie põhiseadus. Aga abielu üle saab ja seda tõestavad toimunud rahvahääletused päris mitmes Euroopa Liidu riigis, kusjuures erinevate tulemustega. Rahvusvaheline avalikkus, Euroopa Liit ja ÜRO on nii Horvaatia eitava kui Iirimaa jaatava vastuse tunnistanud kehtivaks ja õiguspäraseks. Millest järeldub tahes-tahtmata veelkord, et tegemist ei olegi inimõigusega, vaid tavalise riigielu küsimusega, mille iga ühiskond otsustab oma äranägemise järgi.
Kes soovib, võib rahvast selles või teises küsimuses rumalaks tembeldada, kuid veel rumalam on püüda rahvast targem olla ja teda vägisi õnnelikuks teha. Meil on sellekohane kogemus olemas, ja kui Rait Maruste väidab, et rahvahääletuse pooldajad võitlevad kommunistlik-ortodoksse Ida-Euroopa eest, siis tegelikult on asi risti vastupidi. Võideldakse hoopis enesekindla, ennast progressiivseks pidava ideoloogia vastu, mida vähemus enamusele peale surub ja millega juba kaasnebki vägivald, esialgu vaimne. Alusetud süüdistused mingite kommunistlike-ortodokssete ideaalide püüdlemises on muide üks selle ilming. Kommunistlik režiim ei jätnud Ida-Euroopasse maha mitte üksnes hulgaliselt kommunismist-sotsialismist nakatunuid (kuigi neidki), vaid ka arvukalt kommunistlike meetodite veendunud vastaseid, kes tunnevad uue türannia algmed ära varem kui mõned teised.
Laest võetud postulaat, et enamus ei saa otsustada vähemuse õiguste üle, on referendumi vastaste viimane meeleheitlik rajajoon. Edasi tuleks öelda juba avameelselt: rahvas pidagu suu, rahvas on rumal, meie teame paremini! Aga tegelikult ei tea. Nagu öeldud, vägisi õnnelikuks ei tee. Palav soov tuua paradiis maa peale juba enda eluajal kannustab aktiviste aina uusi õigusi nõudma, taipamata, et rahva enamusele tuleb aega anda juba kättevõidetutega harjumiseks. Oli suur samm, et homoseksuaalsus dekriminaliseeriti. Nüüd võiks sajaks aastaks kinni pidada, lasta tolerantsel üldhoiakul korralikult meie kultuuri sisse kasvada. Ja siis alles otsustada, kas on vaja astuda järgmine samm või ei olegi.
Ilmunud ERR arvamusportaalis 30. oktoobril 2020
Sellel lool oli ka järellugu. Artikkel levis ka Facebookis ja ühe postituse alla kirjutas Rein Raud järgmise kommentaari: “Tõlgime: kuulge, perverdid, olge õnnelikud, et me teid vangi ei pane.” Täpselt seda luges professorihärra välja minu lihtlabasest konstateeringust, et mistahes õigusi saab anda üksnes see, kelle käes on võim, ja demokraatlikus ühiskonnas on (või peaks olema) võim enamuse käes. Nii primitiivne retseptsioon Raua poolt ja nii alatu sildistamine mõjus kogu senisest elukogemusest hoolimata masendavalt, aga see pole peamine. Peamine on märgata, et isik, kes peab ennast (ja keda peetakse) erudeeritud tähenduseuurijaks ja kes on aastaid arendanud teesi sellest, kuidas see, mis öeldi, ja see, kuidas aru saadi, on kaks iseasja (kui väljendada seda suurt filosoofilist sõnumit eesti keeles) – ühesõnaga, et sellise positsiooni kuulutaja tuleb enesekindlusest lõhkedes maailmale selgitama, mida keegi teine tegelikult mõtles, kui ta ütles seda-ja-seda. Kogu edvistav teooria “tähenduse loomisest” sõnumi saaja, mitte saatja poolt lendab kuradile, asemele astub vana hea tädi Maali, kes teab täpselt, mida teine mõtles, ja selgitab tõtt ka ilmarahvale, kes võib-olla ei saa muidu aru. Ainult et kui tädi Maali püüdleb ausameelselt selle poole, et tõde ilmsiks tuleks, siis üks tähenduseuurija üritab siin iseenda teoreetilisi tõekspidamisi jalge alla trampides risti vastupidist.
