Piers Morgan. Ärgake! Postimehe kirjastus 2022.
Piers Morgan on mõnevõrra skandaalse kuulsusega ajakirjanik ja telenägu, kes on tuntust kogunud oma kirgliku ja jõulise stiiliga. Kuid see stiil ei ole suunatud ainuüksi ühiskonna juhtkujude, poliitikute ja kõrgametnike vastu. Tema raamat „Ärgake!“ (Wake Up! 2020), mis kujutab endast 2020. aasta esimese poole päevikut (usutavasti küll redigeeritud kujul), pilkab halastamatult nii prominentseid kui reaärklejaid (wokies) ning lahkab üksikasjaliselt nende sallimatust ja silmakirjalikust, tuues selle kohta arvukalt näiteid. Pikalt süvenetakse ka koroonateemadesse, kus autoril on omaenda kindel ja ainuõige seisukoht, kuid siin tuleb tema teksti vaadelda ajahetke kontekstis. Nüüdseks on paanilised meeleolud ammu taandunud, uued ja suuremad mured päevakorral. Kuid see, mida Morgan ärklejate-tühistajate sallimatuse ja silmakirjalikkuse kohta ütleb, peab paika ka täna.
Eelnevaga seoses tekib küsimus, mis on õigupoolest need tungid, mis kangutavad ühiskondi, kaasa arvatud tänapäevast Läänt, sallimatuse ja türannia suunas. Ja teiseks – millistel asjaoludel ja millistes tingimustes need tungid suudavad ühiskonda tõsisemalt mõjutama hakata.
Türannia üks tähtsamaid tunnusjooni üldise rõhumise ja ebaõigluse kõrval on see, et türanlik valitsemisviis annab alaväärsustunde käes kannatavatele inimestele võimaluse ennast nõrgemate kulul välja elada. Esiteks saab seda teha muidugi juba türanniat kehtestava revolutsiooni käigus nagu enamlased Venemaal või hungveipingid Hiinas. Ent revolutsioon on idee poolest midagi erakordset ja ajutist, mis tähendab, et kui vägivallatsejatel tekib soov üldrahvalikku kõrilõikamist pikemaks venitada – ja selline soov kindlasti tekib – , siis tuleb leiutada vastav teooria. Nagu „permanentne revolutsioon“, mis meeldis eriti Trotskile, või mõelda välja järjest uusi revolutsioonikesi ning eri-, sõja-, häda- jm olukordi. Näiteks Ivan Julm võttis kätte ja käivitas suure ümberkorralduse nimega opritšnina, mille kandvaks jõuks olid sadistlikud kõrilõikajad. Neile meeldis kaitsetute inimeste nottimine väga, märksa rohkem kui võitlus Krimmi khaani vägedega, kui need Moskvat põletama tulid.
NSV Liidus katsetati üldjoontes „permanentse revolutsiooni“ mudelit. See tähendab, et erakorraline olukord muudeti igapäevaseks. Pidevalt kees võitlus imperialistide, kahjurite, rahvavaenlaste, kulakute, spioonide, kodanlike natsionalistide, tööpõlgurite ja ei tea veel kõige vastu. Kevadkülv oli võitlus, sügisene lõikusaeg niisamuti. Aga pole võitlust ilma vaenlaseta. Neid olid kõik kohad täis. Nii oli siis ka alaväärsustundest vaevatuil ja muidu lurjustel alati võimalik kellegi peale kaevata, kedagi vangilaagrisse või seina äärde saata. Tüüpnäide: Aloizi Mogarõtš „Meistrist ja Margaritast“.
Tänapäevane ärklemine-tühistamine, inimeste põlu alla panek, kodanlik hukkamine, paariaks tegemine – see kõik on põhimõtteliselt seesama. Ainult et tänapäeval on kõik palju lihtsam. KGB vahendust pole enam vaja, piisab postitusest Facebookis, ja ärklejate hord teeb ülejäänu. Milline raev! Milline kirg! Nagu maksaks kätte kõigi elus kogetud solvangute ja ebaõigluse eest. Nõiajahi 21. sajandi variant.
Kuid inimese sotsiaalsuse põhimehhanismid on siiski „normaalsed“, mistõttu sellised nõiajahid saavad olla vaid ajutise iseloomuga. See oli ka NSV Liidu kokkukukkumise üks põhjusi – inimesed ei jõudnud enam hommikust õhtuni võidelda, taheti lõpuks lihtsalt elama hakata. Võitlus kui selline on ikkagi ajutine ja peab soovitavalt lõppema võiduga. Seetõttu tuleb ka permanentse võitluse poole pürgivas türannias aeg-ajalt võitu pühitseda ja hoog maha võtta. Sellistel perioodidel saadab türann tavaliselt partii kõige ägedamaid hungveipinge endid hakklihamasinasse, muidu inimesed lihtsalt ei usuks, et suurem hirm on selleks korraks möödas. Nii tegi Stalin, nii tegi Hitler, nii tegi Mao. Nii et tühistajad peavad arvestama, et nende tulevik võib olla just selline. Kui seda ei tee türann, siis teevad nad seda ise, tühistades ja represseerides üksteist.
Tõsi, omavahelise arveteklaarimiseni võivad vägivallatsejad jõuda ka varem, juba permanentse revolutsiooni käigus. Ammu on täheldatud, et revolutsioonid söövad oma lapsi ja J. K. Rowlingu näide on selle kujukas tõestus. See maailmakuulus kirjanik oli aastaid innukas tühistaja, kuni julges seoses transsoolistega öelda midagi täiesti tervemõistuslikku, mis aga oli ärklejate armeele vastukarva. Järgnes vihane rünnak, Rowlingule lõid noa selga isegi filmisaaga peaosalised, teda ei kutsutud juubeliüritustele, ta tembeldati transfoobiks. Rowlingu varasemad teened ärklusideoloogia levitamisel ei omanud äkki mingit tähtsust ega kergendanud tema karistust. Samas näovõõpamisega vahele jäänud Justin Trudeau pääses puhtalt, sest ta signaliseeris ühemõtteliselt, et ei kavatse edaspidi oma peaga mõelda, vaid kuulab sõna ja käitub täpselt nii, nagu ette nähtud. Erinevalt Rowlingust, kes jäi enda juurde kindlaks. Üsna ebameeldivad episoodid ja neist võrsuvad järeldused.
Kahtlemata on nii mõnelegi lugejale arusaamatu või ajab lausa karva turri, et kirjutan Ukraina sõja ajal Läänes levivast hiilivast türanniast. Võib-olla pole praegu tõesti kõige õigem hetk. Meie ees seisab üks täiesti konkreetne, ilmne, oma nime ja näoga türann, kelle käed ning lõuad on vaja kogu inimkonna nimel kokku siduda. See on kõige esimene mure. Kui maja põleb, siis tuleb kustutada. Paraku ilmus Morgani raamat omasoodu, selle autor, kirjastaja, tõlkija ega tõlke kirjastaja ei osanud sündmuste käiku ette näha. Nüüd on raamat müügil ja ajab paljud kindlasti vihale, aga väärib siiski lugemist, sest kahjuks ei tee Putin ega tema äravõitmine olematuks neid probleeme, millest kõneleb Morgan.
