Kõva sõna Nalja kah
Lauri Vahtre

Professor Lepaotsast: Graviteerimine indikeerib n-ö konvulsiooni

08/10/2023
Jaga

Põletame pool linna maha ja siililegi on selge, et armastus võidab.

Kes ütleb automaks, see peab ütlema ka autokops.

Peamine, austatud eni-džender-piipl, on see, et ma pole üksi. Geeniused muidugi tavaliselt seda on ja kaua aega olin mina ka. See on nende saatus, kes on teistest nii vaimselt kui moraalselt massiivselt üle, nagu näiteks mina.

Aga kõik väsivad, isegi geeniused, ja seetõttu oli väga kosutav lugeda mõttekoja JULK vaimse juhi J. Taristu nii-öelda sedastust, et Eestis on kümneid tuhandeid inimesi, kellel ei ole vaimse tervisega kõik hästi. Mida mina siis räägin kõik need aastad! Vähe sellest. Taristu märkab ka nende inimeste tervisehäda põhilist nii-öelda sümptomit: need inimesed graviteerivad. Ükskõik, mida see peaks tähendama, igal juhul selline asi indikeerib ikka juba väga palju. Täna graviteerib, homme pillub homosid kividega ja ülehomme ongi konvulsioon käes. Kui meil Eestis on kümneid tuhandeid nii-öelda inimesi, kes graviteerivad, siis on valitsusel viimane aeg sekkuda. 21. sajandil pole lihtsalt võimalik, et kümme tuhat inimest päise päeva ajal segamatult graviteerivad ja mitte keegi ei sekku printsipiaalselt.

Õnneks valitsus sekkubki. Komandeerisin valitsusse oma õpilase dotsent Afanassi Pirni, muidugi varjunime all, mida ma siinkohal ei avalda, kes nii-öelda korraldab vihakõneseaduse vastuvõtmise. Täpselt nõnda, nagu me JULGA turvatoas kokku leppisime. Pirn lükkab ja Õie-Helbe Lumelill tõmbab. Lumelill on ka minu õpilane ja töötab samuti valitsuses nii-öelda varjunime all. Ma tema varjunime tegelikult ei teagi, Taristu teab.

Saab siis näha, kaua te graviteerite, va rassistid, natalistid ja tagurlased. Me seome teid elektrituuliku labade külge. Me teeme teid nii-öelda süsinikuneutraalseks.

Mis viib meid otse obstruktsioonikeerisesse. Ma olen alati öelnud, et mina pooldan rahu. Jätke verised mõttevahetused, pöörduge tagasi rahumeelse, kaasava ja avatud tulevahetuse juurde. Nagu tegi BLM Ameerikas. Põletati pool linna maha ja siililegi oli selge, et armastus võidab. Kui ei olnud selge, põletati teine pool ka. Meil tuleb sellest õppida. Lesson to be learned, natsipask to be burned, kaasike ja diskursus. Ka rahumeelne pommitamine on väga tõhus, see teeb tõediskursuse ja võimusüsteemi immanentselt pinnakulaarse koherentsuse väga kiirelt nii-öelda selgeks ning endised natsid tulevad veel tänamagi. Olen ammu öelnud, et tõde on see, mis mina ütlen, nimelt et tõde ei ole. See on konstruktsioon, Balti Laevaremonditehases kokku keevitatud. Dotsent Pirn käis kohapeal ja nägi nii-öelda oma silmaga.

Eelnevaga korreleerub truism, et ilma või ja leivata ikka head nii-öelda võileiba ei tee. Kes ütleb automaks, see peab nii-öelda ütlema ka autokops. Napsumehed võivad enne rooliistumist teha ka väikese autogrammi. Riigikogu võib ennast siniseks vaielda, kuidas öelda vene keeles „davai“, vihakõneseadust see meile lauale ei too. Aga sallivus ja armastus on ometi obligatoorsed, nad tuleb kehtestada, nii et kivi ei jää kivi peale! Selleks on vaja hüootiliselt forsseeritud arhüksost, võib-olla teatava kaldega pinnakulaarsusse, ja selles osas loodan ma meie palavalt armastatud nii-öelda peaministrile. Evidentli ei hakka ma teile ütlema, mis ta õige nimi on. Eks nii-öelda arenege ja mõelge välja.

Ilmunud Postimehe internetiväljaandes 8. oktoobril 2023

Sarnased postitused

Abiks algajale oraatorile

24/08/2020

…EHK KUIDAS SAADA SÄDEINIMESEKS

 

Kui ma veel laps olin, tahtsid paljud mu eakaaslased saada kosmonaudiks. See oli siis popp. Aeg on edasi läinud ja täna on popp saada uinunud ühiskonda äratavaks sädeinimeseks. Mis on selle poolest vahva, et see on palju lihtsam kui kosmonaudiks saamine. Kosmonaut peab palju õppima ja treenima, aga sädeinimeseks saamine läheb nagu lepase reega, kui vaid vajutada õigeid nupukesi ja teha õigel hetkel piiks-piiks.

Üldjoontes rajaneb sädeinimeseks saamine ühel vanal tarkusel, mida juba minu noorpõlves õpetati keskkooli lõpukirjandiks valmistuvatele abiturientidele: ära jookse peaga vastu müüri, vaid murra sisse lahtisest uksest. Kusjuures murra sisse röökides, trummi põristades ja pasunat puhudes. Kuuluta lugejaile särki rebides mingit lollikindlat triviaalsust, poliitiliselt paduõiget loosungit, aga natuke isikupärases sõnastuses. Siis võid kindel olla, et sinu sõnum pälvib hardunud heakskiitu. Tänapäeval väljendub see selles, et su labasuse korjab üles parv keskealisi või vananema kippuvaid onusid, kellel on paaniline hirm, et mõni viimati märkab, et nad on keskealised või kipuvad koguni vananema. Korjab üles ja asub kiitma: kui julge! milline aus osutus meie valupunktidele! kui nooruslik ja siiras sõnum!

Mida labasem ja triviaalsem teie sõnum on, seda parem. Kuid mitte siiski nii, et lähete püünele ja ütlete: „Hommikul päike tõuseb ja õhtul tema loojub.“ Ei, selle söödaga suurt kala ei püüa. Sõnum peab olema negatiivne, jõuliselt valuline, seda välja öeldes või kirjutades tuleb teha nägu, nagu vaevaks teid maksatsirroosi viimane staadium. NB: mitte lihtsalt negatiivne, vaid negatiivne Eesti ja eestlaste suhtes, muhu tikandite ja laulupeo suhtes, Jaan Tõnissoni ja Lembitu suhtes. Kõige kindlam siiski – tänase elu-olu suhtes. Ja veel: kui vähegi võimalik, püüdke oma tekst ette kanda mõnel tähtpäeval – Vabariigi aastapäeval, võidupühal, Tartu rahu aastapäeval, aastavahetusel, kellegi juubelil, lõpuaktusel, esimesel koolipäeval jne. Edukuse indikaatoriks on see, kas kuulajad, kes on paremad riided selga pannud ja lillekimbud kätte võtnud, tunneksid, et neile oleks nagu pangetäis solki kaela valatud. Kui tunnevad, olete hästi hakkama saanud. Sädeinimese loorberipärg juba terendab.

Et see hõlpsamini toimuks, pakun teile, kallid sädeinimeseks püüdlejad, peotäie avanguid, millega alustada oma kõnet või esseed. Kui algus on tehtud, siis ülejäänu tuleb juba iseenesest, kui vaid suudate säilitada tempot ega lase vihal lahtuda.

Avang 1: Ahistamine on Eestis süsteemne. Ahistatakse kodus, koolis, tööl, ühistranspordis, toitlustusettevõtetes, majutusasutustes ja lõbustusparkides. Et vältida ahistamist, peaks olema kurt, tumm, pime ja puutetundetu nagu lauatelefon. Ahistamist juhivad ja korraldavad valged keskealised mehed, et säilitada võim. Nad loovad kogu aeg vaenlase kujusid ja lõhestavad rahvast.

Avang 2: Eestit pole tegelikult olemas. On vaid natsionalistide väljamõeldis, konstruktsioon, mille eesmärgiks on luua olukord, kus natsionalistid saaksid inimestega manipuleerida. Eesti on müüt.

Avang 3: Eestis on välja kuulutatud ajujaht kõigile, kes arvavad teisiti, armastavad teisiti, riietuvad teisiti. Lokkab rassism. Teise nahavärviga inimeste elu on muudetud põrguks. Nad peavad pidevalt kartma, et nende korterisse tungib rassistlik jõuk ja asub teostama tapmist, vägistamist ja põletamist. See on igapäevane reaalsus. Täitsa nagu Ungaris.

Avang 4: Ma tean, et paljud ei taha teada, mis Eestis tegelikult toimub. Nad eelistavad sulgeda silmad valusa tõe ees. Minu kohus on tõde välja öelda. Keegi peab seda ju tegema. Ma olen kanaarilind kaevanduses. Ma palun vabandust. Kõige ja kõigi eest. Heitke mind lõvide ette. Las süütu veri lunastab õudse tegelikkuse.

Avang 5: Eesti on agul. Euroopa tühine tagahoov, mille asukad etendavad enda arvates „Savoy balli“, aga välja kukub Gorki „Põhjas“. Ainult et nad ise ei taipa seda. Mõttetu maa, mõttetu rahvas. Kogu ühiskond on läbi imbunud stereotüüpsest mõtlemisest. Naisi aheldatakse pliidi külge ja sunnitakse lapsi sünnitama.

Avang 6: Lapsepõlves uskusin naiivselt, et Eesti on koht, kus tahan elada ja surra. Nüüd ma enam nii ei arva. Mu silmad avanesid päeval, kui sada tuhat ajupestud noort laulsid mingist lollakast puust, mille poole kambakesi lennata. Masendav natslik orgia.

Avang 7: Siin räägib inimene, keda te tavaliselt ei märka. Ja kui märkate, siis pöörate pilgu ära. Sest ma olen kõigest bussijuhi ja trammijuhi tütar. Paks ka. Minusugustel Eestis tulevikku ei ole, nad varastasid selle minult ära.

Avang 8: Ainus viis päästa elu planeedil Maa on täielik lastest loobumine. Iga laps on koorem biosfäärile. Planeedi mõrvamine lastega tuleb lõpetada! Eesti värdvalitsus seda ei mõista ja õhutab selle asemel demograafilist hüsteeriat.

Avang 9: Eestis on loodud alandav olukord, kus inimene peab inimväärse elustandardi tagamiseks tööd tegema. Töökohustus on seesama, mis orjus. Kuid inimene peab olema vaba! Ja selleks tuleb talle maksta kodanikupalka. Ka tulu- ja käibemaksu peab inimeste eest maksma riik, siis jääb inimestel raha alles.

Avang 10: Mida need värdjad üldse mölisevad seal, ah? Raisk, me saadame need vihakõnelejad ja rassistid nii konkreetselt [—], et neil veri [—] välja pritsib! Mida te õige arvate endast, kuradi muumiad? Et teate midagi vä? Sittagi te teate, ahvid nisukesed. Kobige juba kirstu ja kraapige muld peale!

 

Võiks jätkata, aga hakatuseks piisab. Olge lahked, võtke, arendage edasi ja saage kuulsaks. Te olete kriitika eest absoluutselt kaitstud. Niipea, kui keegi üritabki midagi öelda, näiteks et teie tekst on sisutu, virisev ja mõttetu, ilmub välja Indrek Saar või ka mõni teine, kes teatab, et kriitika vaid tõestab, et teil oli õigus. Et tabasite valusat punkti. Et paljastasite mahavaikitud probleemi. Et juhtisite julgelt tähelepanu, kartmata kontsekventse, sõnastasite noorusliku otsekohesusega põlvkondade väärtuskonflikti. Et edastasite sõnumi, mille üle nüüd kõigil on kohustus järele mõelda. Ja nii edasi. Need kiiduavaldused on umbes sama mõttetud kui teie tekst, kuid sama lollikindlad. Nende peale ei saa teha muud, kui vaid raugelt noogutada ja nõustuda. Kuulsus tuleb vältimatult nagu suvi pärast talve. Progressiivne kultuuriavalikkus hoolitseb selle eest. Kui te seda kultuuriavalikkust palju kuulate, hakkate lõpuks isegi uskuma, et olete sügavmõtteline ja õilis inimene, teistest peajagu kõrgemal. Ja kahtlemata oletegi.

 

Ilmunud Postimehes 24. augustil 2020

 

Afanassi Pirn: on viimane aeg sekkuda

24/03/2021

 

Ennast bioloogiks pidaval Raivo Männil ilmus läinud laupäevases Postimehe AK-s pikk ja targurlik jutt peakirjaga „Inimene ahvimajas“ (20.03.21). Seal märgib autor, raevukas tagurlane, aasta meesšovinisti nominent 2016, muude poliitiliste ebakorrektsuste ja rämedate biologismide seas, et inimene ei ole püüdnud või suutnud niivõrd ise kohaneda keskkonnaga kui on ennast keskkonnast isoleerinud. Näiteks kui keskkond on muutunud väidetavalt ebatervislikuks. (No mis jutt see on? Ebatervislikuks?) Äraseletatult – kui kliima külmenes, siis hakkas inimene keha katma. Millega? Muidugi kehakatetega, lingvistid on selle ammu selgeks teinud. Jalgu hakkas tema varjama jalavarjudega ning pead katma peakatetega. Vähe sellest, peakene ei tahtnud üksi katmist vaid koguni varjamist ja sel ettekäändel ehitas ta peavarju ehk onni.

Tänapäevaste progressiivsete ja ainuõigete põhimõtete taustal, millele allumine on õnneks nagu Saksa sõjaväkke minek II maailmasõja ajal – vabatahtlik, aga seejuures sunniviisiline –  tuleb sellist käitumist mõistagi igati taunida. Inimene peab olema avatud ja kaasav. Inimene peab olema salliv, põrgu värk! Ei tohi ennast isoleerida. Ei tohi olla välistav. Põhjus on ilmne. Nagu armastas öelda minu kadunud mentor, professor Alfred L. Latsatas: täna ei talu teistsugust ilma, homme ei salli teistsugust inimest. Sest, vaadake, ta ehitab omale onni, aga varsti juba onnile ukse ja siis, va nurjatu, paneb ukse pulka! Ei lase kedagi sisse, ei ole avatud. Niimoodi sünnivadki natsionalistid ja mitmesugused -foobid.

Ja nii nad tõepoolest sündisidki, kogu maailma on neid nüüd täis. Harrastavad süsteemset rassismi ja on veel uhked takkapihta. Kui aga mõelda sellele, et onne ja urge ehitavad juba loomadki, läheb pilt veel palju pahaendelisemaks. Kusjuures seda ei tee mitte üksnes kõrgesti arenenud organismid nagu näiteks imetajad (palun väga – koprad, rebased jt), vaid ka pisikesed ja algelised sipelgad ning mesilased. Oleme sunnitud tegema ebameeldiva järelduse, et inimõigusi ja humanismi printsiipe ei rikuta mitte üksnes inimühiskonnas, vaid väga laialdaselt ka loomariigis. Väga paljud loomaliigid on oma evolutsioonilises arengus asunud hukatuslikule teele, nii et kui nad ükskord intelligentseteks, mõtlemisvõimelisteks ja ennast peegeldavateks olenditeks arenevad, on nad lootusetult läbi imbunud konservatiiv-natsionalistlikest hoiakutest, mis viib neid suletuse ja ksenofoobia perspektiivitutesse mülgastesse. Tulevane EKRE siblib otse meie nina all ja selle asemel et selle sündi takistada, vaatame me heldinult pealt ja räägime mingitest sipelgate kaitsealadest. Me paigaldame lindudele pesakaste, me õpetame seda koguni lastele! Milline juhm lühinägelikkus.

Mida teha? Praegu vastutame planeedi tuleviku eest meie. Mina, sina, tema, nemad, Greta Thunberg, Feministeerium ja Eesti LGBT Ühing. Meie kohus on sekkuda, et meie imeilus helesinine planeet ei aretaks oma pinnal üht suletud ja ksenofoobset liiki teise järel. Kui kunagi vene narodnikud mõistsid, et tuleb minna rahva sekka, siis tänased aktivistid peavad minema loodusesse. Rebasekutsikad ja koprapojad tuleb õigele teele juhatada, sipelgatele ja mesilastele tuleb kujundada uut tüüpi, avatud ja salliv eluviis.

See töö on kolossaalne ja nõuab paar-kolm miljonit aastat. Maakera vanuse kõrval on see siiski tühine ja mis peaasi – see tasub ennast ära, nagu ütles Raja talu vanaperemees, Teele isa. Nii et – julgesti, vennad, nüüd tööle! Kuna tööd on palju, alustagem juba täna.