Oleme siis niikaugele jõudnud. Ameerika presidendiks saab kas Donald Trump või Joe Biden, Oscari võitmiseks tuleb edukalt täita poliitilise korrektsuse normid ning Euroopa Liidu tippametnik kuulutab kõnepuldist, et Euroopa vajab immigrante.
Eesti longib teoorja loidusega sündmustel sabas, mõistab hukka, mida vaja, ning selgitab koolieelikutele, kuidas tädi Martast teha onu Jaanus. Nutikamad noored ei tungle enam rahvusvahelist ärijuhtimist õppima, targem on tegeleda soouuringutega ja kvalifitseeruda transspetsialistiks. Võidelda süsteemse rassismi ja kolonialismi pärandiga. Algatada ülemaailmsed saapalakkumistalgud.
Ilmuvad küll kirjutised ja raamatud, sekka mõni telesaade või dokumentaal, milles juhitakse tähelepanu, et, vabandage väga, kõik see on jama ja midagi on väga valesti, aga sinna see asi jääb. Arukad inimesed loevad-vaatavad, noogutavad, on nõus, kuid midagi ei muutu.
Lääne tsivilisatsiooni laevakolakas tossutab kord võetud kursil ja teda ei morjenda põrmugi, mida sellest kursist arvatakse mõnes kajutis, masinaruumis või salongis bridžilaua taga. Loeb mass. Kuhu läheb mass, sinna lähevad ka reisijad, tahavad või ei taha.
Tagantjärele on asjad alati selged. Ka Rooma riigi lõpupäevil oli asju, mis pidid kestma igavesti, aga mille päevad olid loetud, ja asju, mida keegi oluliseks ei pidanud, kuid mis rajasid terve uue tsivilisatsiooni.
Kui keegi omal ajal oleks osanud neid eristada, oleks maailma ajalugu võinud teistsuguseks kujuneda. Kuid võib-olla ka mitte. Võib-olla oleks kõik läinud ikkagi nii, nagu läks, see tähendab – üpriski äraarvamatult.
Praegugi võime üksnes oletada, kas uus normaalsus sepistatakse meile paljurahvuselistes ülbetes metropolides, kuskil arvuteid täis topitud garaažis, mõnel Lähis-Ida kitsekarjamaal või Saheli savannides. Kui teaksime täpselt, kus, siis poleks enam põnevust.
Aga äraarvamismäng on inimvaimu sisse kodeeritud. Pole olemas inimest, kes ei püüaks ära arvata. Kasvõi homset ilma, aga miks mitte ka seda, kes kägistas Paddingtoni rongis blondi kaunitari. Viimasel juhul arvatakse ära küll minevikku, aga eks ikka selleks, et teinekord asju ette näha. Sest see, kes teab, on lihtsalt tark, aga see kes ette teab, on veel palju enamat. Ta on rahvajuht, ta on teejuht, ta on väejuht.
Võib muidugi ka väiksemalt, igapäevase leiva ja aplausi nimel. Spordikommentaatorid kohe ei saa muidu, kui peavad võitjad ja kaotajad enne võistluse lõppu välja hõikama, niisamuti politoloogid enne valimisi.
Iga õlleputka taga ja igas kohvikulauas ennustatakse, mis maailmast saab. Homme, paarikümne aasta pärast, saja aasta pärast. Enamasti õieti seda, mis saab olema see konkreetne ja vahetu põhjus, miks maailm ära lõpeb ja kokku variseb. Tuumasõda? Kliimakatastroof? Korraline jääaeg? Uus suur rahvasterändamine? Tehisintellekt? Infouputus? Ookeanide reostamine? Lääne tsivilisatsiooni enesetapp? Mõni eriti õel viirus?
Nagu näete, võib pikemalt mõtlemata ja vasaku käega ette laduda terve virna täiesti suurepäraseid ja konkurentsivõimelisi põhjusi, ning pärast järelemõtlemist oleks virn veel mitu korda kõrgem. Nende hulgast kõige õigema ja armsama otsimine on peaaegu sama põnev kui uue auto valimine. Tunnistan ausalt, on minulgi oma lemmik või õieti mõned võistlevad lemmikud, kõik ühtmoodi armsad. Mis seal salata.
Kusjuures võib-olla kõige intrigeerivam ja ärritavam on mõte, et nendesinaste sadade ja tuhandete ennustuste hulgas võib tõepoolest leiduda seegi, millele on antud täppi minna. Võib-olla detailideni. Tulevik on kuskil ja kuidagi juba olemas, ainult et milline. Keegi juba teab seda, ainult et kes? Olukord meenutab mõneti mõne suurema lotomängu loosimist. Keegi juba teab võidunumbreid, need on tema piletil kirjas. Peagi selgub, kes.
Või siis ka mitte. Loosiratas igatahes pöörleb.
Senikaua, kuni pöörleb, võtame ajaviiteks ette mineviku. Auk Estonia pardas ja verdtarretavad teooriad selle tekitanud lendava allveelaeva kohta, mis pärast ka visiiri eest tiris. WTC kaksiktornid, mis õhati Ameerika valitsuse korraldusel, näidates juurde hologramme lennukitest, ja lavastatud Kuul-käigud. Jüriöö ülestõus, mille organiseeris Liivi ordu, ja muistne vabadusvõitlus, mida üldse ei toimunudki.
Rääkimata orjaajast, mis on üks suur müüt. Konstantin Päts oli Nõukogude agent ja Jaan Tõnisson ortodoksne juut, joodik pealegi. Ja Vanajumal on muidugi neeger, endine poksija.
Kuidas asjad tegelikult käisid, seda otsige dokumentaalfilmist “Malev” ning Ivan Orava igati autentsetest ja tõetruudest mälestustest. Minevik on täis kohutavaid, õõvastavaid saladusi. Nad jälgivad meid, nad juhivad meid, nad loevad meie samme ja suutäisi. Nad on seda teinud aastatuhandeid. Nende baas asub Kuu tagaküljel, Kuu tagakülg aga asub sügaval Manasarovari järve põhjas. Või siis Kailase mäe sees.
See pole kindlasti veel lõpp. Ja see pole üldsegi kõik, mis toimub. Taevased väed on meile kinkinud imeilusa septembri ja tüki oktoobrit pealekauba, Eda-Ines ootab last ning Eesti kaitseväkke läks in corpore rekordarv lõpuklasse. Nii et see on võib-olla hoopis algus. Ainult et ei tea, mille. Võib-olla lõpu. Või siis ka millegi muu, mis elab lõpu üle ja kestab edasi ka siis, kui lõpp on lõplikult ära lõppenud. Kui ikka on.
Oleme siis niikaugele jõudnud. Kui ikka oleme.
