Maailm Sõgeduse mängumailt
Lauri Vahtre

Hääletu alistumine 2020

23/09/2020
Jaga

 

Võiks küsida, et mis siis ikka juhtus. Üks eraorganisatsioon muutis oma auhindade reglementi, igapäevane lugu. Võiks ka öelda, et uudis on juba vana.

Paraku on see, mis juhtus, alles algus.

Tuletame meelde. Ameerika filmiakadeemia otsustas, et alates 2024. aastast tuleb parima filmi Oscari saamiseks täita vähemalt üks kolmest nõudest: 1) vähemalt üks peaosatäitjatest peab olema alaesindatud rassist või etnilisest grupist, 2) vähemalt 30% kõrvalosatäitjatest ja taustanäitlejatest peavad kuuluma mõnda vähemusgruppi ja 3) filmi põhiteema peab keskenduma mõnele vähemusgrupile. Lisanduvad analoogilised nõuded filmi tootjatele, finantseerijatele, levitajatele.[1]

Kiirelt tõttasid mitmed Eesti filmiinimesed (nt Edith Sepp, Eeva Kask, Ilmar Raag) kinnitama, et kõik on korras ja lausa hästi, kuna uus reglement süvendab ja laiendab võrdsust. Mis mõjus masendavalt, sest tegu pole muu kui Lenini kuulsa maksiimi „kõigist kunstidest on meile tähtsaim kinokunst“ praktilise rakendamisega ehk ajupesuga. Olin lootnud, et nii maotu sekkumine loomevabadusse avab naiivsemategi silmad. Et need, kes armastavad ennast pidada kanaarilindudeks kaevanduses, häält teevad – ärka, vaba rahvas, vend Oscar viiakse tapamajja! Asjatu lootus.[2] Ja seda siin, Eestis, kus peaks olema elus mälestus sellest, mis juhtub, kui kunstiloome muudetakse käsukorras ideoloogiliseks.

Võib vastu väita, et eraorganisatsioon võib kehtestada mistahes kriteeriume. Vale. Kas kujutab keegi ette, et mõni erafond hakkab premeerima filme, milleks kvalifitseeruvad vaid need, mille tegijate hulgas peab olema teatav ettenähtud protsent keskealisi valgeid mehi?

Sama demagoogiline oleks väita, et kellelgi pole sundust Oscarit püüelda. Püüelda või mitte, aga Ameerika filmiakadeemia auhind on maailma filmiauhind nr 1, millest võetakse mõõtu. Tõsi, võib-olla algab just äsjase reglemendimuutusega tema allakäik ja kümne aasta pärast teatakse Oscari võitjaid sama vähe kui male maailmameistreid. (Kunagi tundis ja austas neid kogu maailm. Aga nüüd?) Ent isegi kui see nii peaks minema, jõuab enne merre voolata palju paksu verd ja maailma filmitööstus toota palju poliitkorrektset rämpsu, korduvalt läbi pesta miljardeid ajusid, saateks silmakirjalik eneseimetlus vähemuste eest hoolitsemise üle. Filmide tegelik väärtus või väärtusetus mattub ideoloogilise müra alla. NSV Liidu kogemus näitab, et isegi sellise ahistamise keskel õnnestub mõnikord kunsti luua, kuid enamasti siiski koos mööndustega ideoloogilistele nõuetele. Ka kunstilises mõttes head või huvitavad filmid olid toona suures osas ikkagi valelikud – ka „Inimesed sõdurisinelis“ või „Me olime 18-aastased“. Või leedulaste „Keegi ei tahtnud surra“. Need filmid on minevik, kuid toonase ajupesu mürki ringleb meie ühiskonnas tänini, aidates ilmale tulla uutel Pavlik Morozovitel.

Või on nii, et see kõik sünnib Ameerikas, ookeani taga, ja pole meie asi? Ei, Lääs on ikkagi tervik, tal on üks vereringe, eriti kultuuris. Ka Oscarite reglemendi muutjad ei saanud inspiratsiooni kuskilt mujalt kui Euroopast, nimelt Briti filmiinstituudilt. Atlandi ookean on tänapäeval õige kitsas. Mis toimub ühel pool lompi, see toimub peagi ka teisel pool.

Pole muidugi uudis, et kunstiteoste hindamisel on inimesed ja institutsioonid alati rakendanud mingeid kriteeriume. Seda nii esteetikas (mis on ilus, mis mitte) kui sisu ja sõnumi kohta. On olnud aegu, kus hea kunstiteos pidi kiitma Issandat ja/või valitsejat, aga ka aegu, kus tõeliselt kunstilt oodati usu pilkamist ja mässu õhutamist. Kuni need kriteeriumid kujunevad stiihiliselt, on kõik korras. Siis kajastub neis teatav „aja vaim“, mida kunstnik tahes-tahtmata arvestab, isegi kui ta sellest kõrgemale suudab tõusta või sellele mingis osas koguni vastu hakkab.

Kuid on olnud ka aegu, kus kriteeriumid on kindlalt ja täpselt paigas, nende täitmine kohustuslik ja täitmata jätmine karistatav. Meie rahva jaoks lõppes viimane selline aeg laulva revolutsiooniga. Enne seda pidi kunst olema parteiline, lähtuma klassipositsioonilt ja süvendama publikus veendumust, et ainus õige tee on tee kommunismile. Suur osa loovisikutest (lõpupoole lausa selge enamik) hiilis neist kriteeriumidest küll mööda, tundes sellisest kassi-hiire mängust isegi teatavat lõbu. Kuid päriselt lõbus on see kõik alles praegu, mitte aga tollal, kui mõelda arvukatele riiulisse maetud või kärbetega rikutud filmidele, Heiti Talvikule või Raimond Valgrele. Kas me tervitame selle „lõbu“ tagasitulekut särasilmil?

Kui nii, siis ei lagune koost mitte (ainult) Oscar. Riskin kõlada paatoslikult, kuid uued nõuded on võrreldavad kaksiktornide hävitamisega. Seekord aegluubis ning ameeriklaste ja eurooplaste endi kätega. Saabub seegi päev, mil kogu läänemaailmas kehtestatakse üldine ajupesu eeskiri. Täpsemalt öeldes – pannakse üksikasjaliselt kirja, sest olemas ta juba on. Selle juurde saavad mõistagi kuuluma rassi, rahvuse ja soo määramise eeskirjad, mis on palju täpsemad kui natside Nürnbergi seadused, sest muidu ei saaks isegi Oscareid määrata.

See kõik ei ole aga enam põrmugi naljakas.

[1]https://www.latimes.com/entertainment-arts/movies/story/2020-09-08/academy-oscars-inclusion-standards-best-picture

[2] Erandiks Kaupo Meieli kirjutis ERR arvamusportaalis: https://www.err.ee/1134001/kaupo-meiel-arge-opetage-mind-elama-parem-aidake-materiaalselt

 

Ilmunud Maalehes 23. septembril 2020 pealkirja all Uued nõuded Oscaritele on võrredavad kaksiktornide hävitamisega ameeriklaste endi kätega

Sarnased postitused

Rohepööre või roheline enesetapp?

20/07/2021

Pole ühtki mõistlikku põhjust, miks ilma pikemalt kaalumata toetada meetmete paketti, mida kirglikult juurutab selline mees nagu Hollandi endine välisminister Frans Timmermans. Timmermans on silmapaistev eurobürokraat, multikultuurse ja liberaalse Euroopa pooldaja, kes omal ajal toetas jõuliselt immigrantide kohustusliku laialijagamise algatust, kes pragab rutiinselt Poolaga ja on rahvuslust võrrelnud alkoholismiga.

Kahtlemata on sellised võrdlused Timmermansi õigus, mille kasutamist ei saa talle pahaks panna, kuid oluline on, et tegemist on mehega, kes armastab sunniviisilisi lahendusi ja käteväänamist. Sellisest hoiakust on Euroopa Komisjoni viimane ettepanekute pakett lausa läbi imbunud. Kes veidi ajalugu tunneb, sellele võiks meenuda Nõukogude Liidu Kommunistliku partei III programm, vastu võetud NLKP 22. kongressil 1961. aastal.

Timmermans: eesmärgiks on tagada, et 2035. aastaks on kõik uued autod CO2 heiteta. 2030. aastaks tuleb ehitussektoris luua 160 000 rohelist töökohta. Taastuvenergia osakaal üldises energiajaotuses peab tõusma 40%-ni.

NLKP III programm: põllumajandustoodangu maht tõuseb 10 aasta jooksul umbes 2,5 korda ja 20 aasta jooksul 3,5 korda. Esimese kümne aasta jooksul möödub NSV Liit põhiliste põllumajandussaaduste tootmise poolest inimese kohta Ameerika Ühendriikidest. 1980. aastaks on kommunism NSV Liidus põhiliselt üles ehitatud.

 

Ja nii edasi. Eesmärgid on utoopilised, kuid see on veel pool häda. Teine pool häda seisneb selles, et lootus, nagu jälgiks kogu ülejäänud maailm hinge kinni pidades Euroopa Liidu rohelist enesetappu, põledes soovist seda järele teha, on masendavalt naiivne. Euroopa Liit kuulub küll maailma majanduslike suurvõimude hulka, kuid pole kaugeltki suurim ega ainus. Isegi kui kõik need utoopilised eesmärgid mingi ime läbi realiseerida, ei teeks EL muud, kui vaid nõrgestaks ennast, kütaks tagant sotsiaalseid pingeid, rändeid ja üldist maailmalõpumeeleolu.

Et nn rohepööre kellegi heaolu kõvasti kärpima hakkab, seda tunnistab Timmermansi ajutrust pika hambaga ka ise, teatades: Uuest kliimameetmete sotsiaalfondist toetatakse ELi kodanikke, keda kõige rohkem mõjutab või ohustab energiaostuvõimetus või liikuvusvaesus. Fond aitab leevendada ka muutustest kõige enam mõjutatud inimeste kulusid. Nii tagatakse, et üleminek on õiglane ja kedagi ei jäeta kõrvale.

Mida see tähendab? Eesti keeli öeldult seda, et kallid eestlased, põlevkivi põletamine keelatakse teil nüüd ära, istuge rahulikult oma tare lävel ja vaadake, kuidas nõgesed kasvavad, sellal kui meie Brüsselist teile toidupakke saadame. Ja olge tänulikud. Kui ei ole, siis me ei saada.

Omaette pärl on muidugi „liikuvusvaesus“, mida iganes see tähendama ei peaks. Samuti võime fantaseerida, kuidas ilma CO2 heiteta toota CO2 heiteta autosid. Sest muidu poleks asjal vist mõtet? Nähtavasti vesirataste, käsivintside ja veohobuste abil. Kuid fantaasiaks see jääbki, nagu ka kujutluspilt tuulegeneraatoritest, mille valmistamiseks ei kulu tilkagi naftat, vaid mis kasvavad maa ja mere seest nagu metasekvoiad, kelle tagasitulekut Jaan Kaplinski kunagi nii kangesti igatses.

On tõsi, et loodus riigi- ja rahvuspiiridest ei hooli ning seetõttu on vaja rahvusvahelisi kokkuleppeid. Pole mõtet kaitsta kahe riigi vahel asuvat järve või jõge vaid ühelt poolt, kui tuua kõige lihtsam näide. Ning kui on sõlmitud kokkulepe ja üks pool seda rikub, siis peaks ju olema mingi võimalus rikkujat karistada. Nii et sunnivahendeid ei saa eitada, keskkonnakaitse ongi sisuldasa käteväänamine. Paraku. Kunagi nooruses viirastusid mulle isegi sõjaväed, mis seisavad kuskil Brasiilias vihmametsade piiril ja avavad vajadusel tule kolonistide pihta, kes soovivad metsa põllumaaks raadata, et toita oma nälgivat peret. Nüüd mu käed enam sel viisil ei sügele ja ka isand Timmermans, kes on minust vaid aasta noorem, võiks rahulikuma joone võtta. Sundus on vajalik, aga kommunismiehitaja radikaalsust pole ka vaja. See aitab loodust lõpuks sama vähe kui NLKPl õnnestus kommunismi ehitada. See tähendab – ei aita, küll aga võib hoopis tohutut kahju tekitada. Rahvusriigid, milles fantasöörid näevad peamist takistust saastevaba ja mürkrohelise maailma loomisel, on tegelikult ainsad mehhanismid, mille abil üldse midagi ära teha saab. Keskkonnakaitse ei saa käia üle rahvusriikide peade, vaid ainult rahvusriikide kaudu.

Kõigepealt aga tuleb natuke kalkuleerida, kellelt üldse on mõtet midagi nõuda. 2019. aastal andis Euroopa Liit maailma fossiilkütustest tulenevast CO2 emissioonist 6,4%, Hiina seevastu 27%, Ameerika Ühendriigid 11% ja India 6,6%. Eri mõttekodade ja seirajate andmed võivad siin pisut erineda, kuid üldised proportsioonid on samad ja kõik need ütlevad, et Hiina panus on suurem, kui Euroopa, Ameerika ja India oma ühtekokku.

Millest me siis üldse räägime? Küsimus suurele ringile: kus oleks võitlus kasvuhoonegaasidega kõige vajalikum ja ka kõige perspektiivikam? Kus on mõtet kadunud prille otsida – kas seal, kus nad ära kadusid, või seal, kus on mugavam otsida? Ma saaks aru, kui EL seaks endale eesmärgiks töötada välja tehnoloogiaid saastevaesemaks majandamiseks, igasugused lagunevad või materjalisäästlikud materjalid ning nipid, aga kui ta ennast selle asemel hoopis ära lämmatab, ei ole sellel planeedi seisundile erilist mõju – eeldusel, et suuremad saastajad seda kummalist masohhismi lihtsalt pealt vaatavad, nagu nad tõenäoliselt just teevadki. Ning edasi mõeldes – kui isegi terve Euroopa Liidu emissioon on globaalses mõõtkavas teisejärguline, siis mida peaks arvama tibatillukese Eesti omast? Kui 1,3 miljardit hiinlast korraga teada saaksid, kuidas me oma põlevkivienergeetikale maailma tuleviku nimel vee peale tõmbame, puhkeksid nad vist sellise mürinaga naerma, et tekkiv tsunami pühiks minema nii Los Angelese kui San Francisco.

Eesmärgi õilsus ei õigusta kirvemeetodit. Mihhail Gorbatšovi võitlus liigse joomisega oli samuti õilis, ent pika ajalooga Massandra viinamägede hävitamine oli sellegipoolest lollus, et mitte öelda kuritegu nii majanduse kui kultuuri vastu. Ma ei võrdsusta siin põlevkivikarjääre viinamarjaistandustega, vaid mõtlen öeldut üldisemalt. Kuskil Vahemere ääres sirgunud tarkpead ei peaks tulema eestlastele või soomlastele õpetama, kuidas siinses kliimas maju ehitada. Elagu ise oma hermeetilistes purkides ja nimetagu neid nullenergiamajadeks, aga jätku meid rahule. Või tulgu meie juurde hoopis õppima, kuidas korraldada näiteks prügikorjamistalguid või nõgestest suppi keeta.

Timmermansi püha üritus läheb nagunii rappa. Aga oluline oleks sellest ikkagi mingisugust kasu lõigata. Ma ei mõtle mitte rehepaplikku omakasu ega kitsalt Eesti kasu, vaid taas laiemalt – Euroopa peaks valmistuma õppima neist õppetundidest, mis kahtlemata tulevad. Midagi on ju keskkonna heaks võimalik ka päriselt ära teha ja see miski tuleb loosungite, silmakirjatsemise ja hungveipingliku pasunapuhumise rägast üles leida.

Ilmunud Postimehes 20. juulil 2021