Mõttekramp, et tulevik on tingimata hea, on pärit ilmselt kommunistide võimuajast.
Tulevik võib tuuagi midagi head, aga tulevik on ka täis ohte.
Ülemäärase sisserände probleemi ignoreeritakse lausa kangelasliku visadusega.
„Poola tegi Eestit!“ kilkas Eesti Päevaleht. End progressiivseiks pidavate jõudude eufooria Poola valimistulemuste üle oli ootuspärane. Must-valge maailmapilt, kus heitlevad ühelt poolt „n-ö euroopalikud ja tulevikku vaatavad jõud“ ning teiselt poolt „tarduv ja sulgunud suund“, on väga ülev, arusaadav ja … vale.
Kuid selline pilt on väga meelitav, eriti kui ennast sujuvalt liigitada tulevikku vaatajate leeri. Kummaline on, et hõiskajad ei taipa endalt küsida, mis tulevik see õieti on, kuhu nii innuga püritakse. Isegi kui tõde lausa näkku karjub. Seitung rõõmustab, et Poola tegi Eestit, taipamata oma eneseimetluses, kui suur osa lugejaskonnast seepeale ohkab: vaene Poola. Praegune Eesti pole küll see tulevik, mida pisut suurelisele, aga vaieldamatult uhkele ja vabadustarmastavale poola rahvale soovida.
Mõttekramp, et tulevik on tingimata hea, on pärit ilmselt kommunistide võimuajast, vähemalt sel kujul ja sel määral, nagu see meie mõttemaailmas kummitab. Kommunistide aegu inimestel ju muud ei olnudki, kui tulevik, sellega tuli end trööstida ja toita, sest olevik koosnes 90% ulatuses „ajutistest raskustest“. Viimased tuli helge tuleviku abil olematuks mõelda. Arusaadav. Ainult et mõttekrambist võiks 30 aastat pärast sovetliku türannia kokkuvarisemist üle saada ja kaine pilguga ringi vaadata.
Pealegi, Eesti Eestiks. Päris tulevik ilmutab end mujalgi ja eeskätt just mujal. Näiteks Inglismaal, kus toimuvad massilised meeleavaldused Hamasi terroristide toetuseks, keda BBC ei julge terroristideks nimetada (!), vaid kasutab sõna „võitlejad“ – mida muidugi suures tulevikku pürgimise innus truult kordab ka Eesti Televisioon. Selliseid meeleavaldusi toimub kogu Euroopas. Klassik ütles selle kohta kunagi: „Harjuge ära, see on uus reaalsus.“ Eks ole. Pussitaja lastakse Brüsseli kohvikus tulevahetuse käigus maha. Reaalsus. Rootsis hukkuvad narkojõukude arveteklaarimises süütud kõrvalseisjad. Samuti uus reaalsus. Harjume. Aga peab sellise tuleviku üle siis rõõmustama?
Nii et tegelikult oleks vaja päriselt tulevikku vaadata, mitte sellest niisama pasundada nagu kunagised kommunistid, kes jutlustasid helge tuleviku saabumist, trampides jalge alla kõik, kel olid silmad peas ja kes seda ei uskunud. Tõsi, meie tulevik võib tuuagi midagi head, aga tulevik on ka täis ohte, ja seda peaksime tunnistama. (Mõistagi vaid juhul, kui tahame olla ausad ja soovime oma järeltulijatele elamisväärset elu. Kui ei soovi, siis ei pea me midagi.) Mõned neist ohtudest on meile kaela veeretanud Euroopa vaenlased – vilekoori ennetades kinnitan, et sellised inimesed ja liikumised on täiesti olemas – , aga teise osa oleme endale kaela tõmmanud ise. Neist viimastest kaks suurimat on keskkonna ülekoormamine ja ülemäärane sisseränne.
Mingil raskesti arusaadaval põhjusel suudab Euroopa tunnistada neist kahest üksnes esimest ja võidelda sellega enamasti mõttetute, kui mitte kahjulike kampaaniate, ajupesu ja pöidlakruvide abil, teist aga ignoreeritakse lausa kangelasliku visadusega. Kui keegi, kasvõi mõni terve rahvas, probleemi siiski nägema kipub, siis tambitakse teda sama südametult kui kunagi neid, kes keeldusid uskumast kommunismi koidikusse.
Jah, Ukraina sõda tuleb tingimata ära võita, aga tulevik sisaldab muudki.
