Avaldus õige eesti kjeele kaitseks
Mjina otsustasin ületada raskuseid, austada ukrainlaseid, pidada meeles kangelaseid ja parandada eesti kjeelt. Kuradjima susliki, Sjevjerodonetsk peab oljema! Mitte mingisugune Severodonetsk. Fui, sjee on vjenekjeelne! Ärge lollitage siin inimeseid. Ja inimesed, ärge laske ennast hanepidi vjedada. Pjarast on raske tjuliõuna jälle maha matta.
Pizdaatsia Pjahkel (enne eestistamist Pähkel),
kolmandat põlve transsooline
Lugesin 31. märtsi Eesti Ekspressist suure naudinguga Linda Kaljundi usutlust Bart Pushaw’ ja Aro Velmetiga. Juba osaliste koosseis tekitas meeldiva perspektiivi, kõlades sama paljutõotavalt nagu „Yehudi Menuhin esitab Stradivariusel Paganinit“.
Noored ei petnud mu ootusi ja isegi professor Alfred L. Latsatas oleks rahul olnud. Ksenofoobne piiratus sai väärika vastulöögi, rassismi ja kolonialismi pärand nii põhjalikult ning samas üldarusaadavalt avatud kui napp leheruum võimaldas. Eriti oluline oli A. Velmeti postulatsioon, et maailma kujundab siiani kolonialismi pärand, mis muudab meid kõiki kaassüüdlasteks. Iga lonks kohvi, iga mahv tubakasuitsu on läbi imbunud koloniseeritud rahvaste valust ja vaevast. Ning kuna – NB! – kohvi rekognostseerisid meie esivanemad juba oma kolmsada aastat tagasi, siis on meie kollektiivsesse vaimsesse spektrisse kogunenud massiivselt karmavõlga. Pean tunnistama, et minul isiklikult on raske kohvi konsumeerida, sest alati kui kohvitassi kätte võtan, kuulen mingit sardoonilist häält, ilmselt orjakaupmehe oma: „Joo neegri verd, valge rämps!“ Aktuaalne detail: hääl kõneleb eesti keeles. Võimalik, et siin reflekteerub paradigmaatiline indikatsioon, mis rõhutab meie rahvuslikku kaasüüd. Mõelgem kasvõi neile eesti arstidele, kes kõige alatumal kombel, viimaseid inimlikkuse riismeid minetades käisid Aafrikas mustanahalisi ravimas. A. Velmet ütleb õigesti: Kolonialismi ajaloost rääkimine on tähtis, kuna see aitab õõnestada müüti, mille järgi meie oleme alati olnud ise koloniseeritud ja ei kanna mingit vastutust koloniseerimise eest. Mõni rahvuskonservatiiv võib ju hüpokriitselt väita, et meie toppisime piipu soosammalt ja kohvi keetsime sigurist, aga selliste illusioonidega karastunud sotsiaalkonstruktivisti juba ei püüa.
Usutletavad osutavad õigesti, et kolonialism ei ole mitte eilne, vaid tänane päev. Meie arstid käivad Mustal Mandril tänagi. Eesti sõdurid aitavad Prantsusmaal Malis oma ülemere-impeeriumi taastada ja USA-l Iraagis uusi kolooniaid rajada. Mida kõike banaanide nimel ei tehta! Eriti negatiivseid emotsioone tekitab progressiivses inimeses neokolonialistide intrigeerimine Hong Kongi ümber. Alles hiljuti kolonialismist vabanenud Hong Kongi rahvas tahab pöörduda tagasi vabade hiinlaste hulka ja Hiina Kommunistliku Partei hoole alla, kuid käputäis neokolonialistide sabarakke mässab – ei taha. Nemad tahavad edasi vegeteerida valge mehe saapakanna all ja vedada sigarit pahviva isanda rikšat.
On enesestmõistetav, et kõigi nende väärnähtudega tuleb võidelda lausa igal pool, kaasa arvatud kunstisaalis. Kunstisaal – see on sakraalne koht, tempel, nagu ütles juba Foucault. Bart Pushaw’lt saame teada, et kõigile näitusega seotud Eesti kunstimuuseumi töötajatele tundus (…) täiesti enesestmõistetav, et mõned teosed nimetatakse ümber. Näiteks sai Aleksander Uuritsa „Abessiinlasest“ „Samuel Petersi portree“. A. Velmeti kommentaaris resoneerib siiras hämmastus: Ma ei saa aru, kuidas keegi võib üldse kahelda, et sellisest teadmisest võidavad kõik. Õige. Võtame näiteks Oskar Hoffmanni teose „Eesti talumees rohelise kuuega“. Pole ju raske näha, kui palju me kõik võidaksime, kui see rassistlik silt asendada korrektsega: „Jakob Kivi vaatab paremale“. Millele A. Velmet erudeeritud professionaali efektiivsusega lisab: Ühelgi asjal ei ole autentset nime, iga nimi on alati paratamatult konstruktsioon. Ta toob öeldu ilmestamiseks ka empiirikat: Enne oli meil igas linnas Viktor Kingissepa ja teiste kommunistide monumendid, aga nüüd neid enam ei ole. (…) Mul on väga hea meel, et välisministeeriumi ees ei seisa enam Lenini kuju. Aga me võiksime olla valmis arutlema avatult ka teistsuguste ümbernimetamiste ja ümberpaigutamiste üle.
Tõtt-öelda on need viimased tsitaadid ainsad, kus tahaks omalt poolt veel midagi lisada, jäädes ühtlasi tänulikuks saadud mõtteimpulsi eest. Nimelt peitub siin tohutu potentsiaalne allikas, kuidas hoida kokku materiaalseid ressursse ja inimeste närve, et seda tõhusamalt võidelda rassismi ning kolonialismi pärandiga. Pangem Velmeti tarkuseterad loogilisse seosesse: iga nimi on alati paratamatult konstruktsioon – oli meil igas linnas Kingissepp, nüüd enam ei ole. Siit ilmneb täiesti üheselt, et Kingissepa kujud said maha võetud täiesti ilmaasjata! Nad oleks tulnud vastavalt ajastu korrektsusenõuetele lihtsalt ümber nimetada. Tõenäoliselt siis Jaan Tõnissonideks, nii oleks üleminek kõige sujuvam olnud. Nüüd on meil seevastu Tartus olemas üks Jaan Tõnisson. Kui meie omad jälle võimule tulevad, siis pole vaja teda lammutama hakata ega midagi, me lihtsalt nimetame ta Viktor Kingissepaks. Kõik ülejäänud, kes on meessoost ja ilma vuntsideta, võib kuulutada Jaan Anveltideks, Marie Underist saab Clara Zetkin ja Lydia Koidulast Simone de Beauvoir. Kui peaks jõutama Pätsi monument püstitada, siis temast saab ilmselt J.-P. Sartre.
Ja katsugu keegi midagi öelda.
Valimised lähenevad lausa ennaktempos ja aeg on huumoriprismad ja sellised väheke vallatud aspektid kõrvale jätta. Aeg on rääkida Eesti peamisest probleemist. Eesti peamine probleem on nimelt see – ja seda on aastakümneid maha vaikitud – , et probleemidest ei räägita. Nüüd on see siis maha öeldud. Ei räägita. Kuid probleemidest tuleb rääkida – probleemideta, avameelselt, otse! Ainult nii saame asuda nende lahendamisele. Kahjuks esineb siingi tõsine probleem – probleeme ei tahetagi lahendada. Öeldakse: küll lahendaks, aga vaat see probleem ja too probleem ei lase. No aga milles probleem? Võtame ja lahendame need probleemid ära ning võimegi rääkida probleemidest otse, ilma probleemideta, ja jõuda sel viisil lähemale ka probleemi tuumale.
Paraku leidub meie ühiskonnas nii palju kallutatud struktuure, et selles võib näha omaette probleemi. Struktuurid on tee peal ees. Probleemid mätsitakse kinni. Meie kultuurisituatsioon on ikkagi väga halb ja seda probleemi ei lahenda – mis, isegi ei leevenda – ka kõige jõulisem autometatekstuaalsus, olgu siis pinnakulaarsusprintsiibi raames või väljaspool seda. See aga tähendab, et tegemist on juba metaprobleemiga. Mittelineaarne hüperrumi metaprobleem, mille dekodeerimine pole lapsemäng. Võtame kasvõi lihtsa näite. Meil on öö ja on päev. Siin on ainult öö, zdes tolko notš, ja siin ainult päev, zdes tolko den. Kõik on rahul, kõik noogutavad. Aga tegelikult on see õudne, see tõendab tohutuid pingeid ja ennustab sotsiaalset plahvatust. Kuhu jääb harmooniline singulaarsus? Singulaarsus, kus öö on ühtlasi päev ja päev ühtlasi öö? Kui kaua me laseme end terroriseerida primitiivsel dualismil ja macholikul fallokraatial? See just ongi probleemi tuum, ja sellele on osutanud juba meie teravapilguline professor Alfred Lepaotsast-Latsatas. Tänuväärt tegu, olgu tema arhüksose hüoosis alati mõnusalt nätske.
Aga kas me võime loota, et mõni erakond suudaks selle probleemi lahendada? Vastus on kindel ja veendunud ei. Vähemalt selle poliitilise kultuuri ja selles kultuurisituatsiooni juures kindlasti mitte. Probleem lihtsalt kuulutatakse olematuks, diskursiivsete retrokitsede jäljerada kaob Harku järve. Valijate hääl ei loe midagi, rahva arvamuse üle irvitatakse, rahvast mõnitatakse, Riigikokku pääsevad vaid kinniste uste taga kokku lepitud subjektid, kellel on ajude asemel sperma ja kes ei tea sedagi, et probleem on probleem on metaprobleem. Võltsnaeratused mõttetutel füsiognoomiatel, õõnsad vabandused, keerutamine. Mitte keegi ei luba inimestele isegi kõrgemat palka kui meestel!
Kui nüüd lõpetuseks kõnelda probleemidest, siis kõige suurem probleem on ikkagi rassism. See on peaaegu sama suur probleem kui natsionalism, mis on meie kõige suurem probleem. Machode mõistus ei küüni iialgi niikaugele, et mõista – ka valged inimesed käituvad India pühapaikades väga inetult ja ülbelt, lätsutavad närimiskummi ja lürbivad kokakoolat, väljaveninud maika seljas ja päikeseprillid ees – sellele tuleb mõelda! Tuleb tegeleda dekoloniseerimisega! Tuleb häbeneda! Mitte silmakirjalikult viriseda mingite Kölnis – või kus iganes – vägistatud naiste pärast. Vaadake ikka peeglisse! Ja tundke enda pärast häbi, nii nagu mina teie pärast tunnen!
Nii et siin on minu arvates Eesti ja eriti eesti meeste kõige suurem probleem. Peaaegu sama suur, kui peamine probleem, mida ma mainisin alguses – et probleeme ei nähta.
Ilmunud siin-seal netiavarustes 2019. aasta jaanuaris, misjärel jäljetult kadunud.
Õie-Helbe Lumelind oli 2019. aastal Kesk-Euroopa Merevahu Koordineerimise Instituudi vanemteadur, spetsialiseerunud merevahu uurimisele soo-uuringute kontekstis. Nüüd samuti jäljetult kadunud.
