Jälle kamalutäis ülipeent kultuuriteooriat. Põim Kama manitseb eesti rahvast: „Kultuuri ja rahvuse järjepidevuse seisukohast on oluline minevikus toimunud katkestusi tunda ja mõista. Valusaid teemasid laualt pühkides ja neid eirates loome pinnase, kus ajaloo järgmistes tõmbetuultes võib keegi tühimiku oma looga täita.“ Jutt käib eelkõige vanast heast Maarjamäe memoriaalist, mida tuleks justkui raske „katkestuse“ (miks küll peab vehkima nii mõttetu terminiga?) meenutuseks ja järelpõlvede hoiatuseks mingil moel alles hoida.
Vahemärkus. Veider, et samas artiklis pillatakse mürgine märkus Anti Selarti-nimelise ajalookäsitluse vaidlustajatele. Seesinane ajalookäsitlus vaatles muistset vabadusvõitlust sisuliselt baltisaksa perspektiivist, tegelikku „katkestust“ (st eestlaste kaotust) pigem hägustades, ja sellise lähenemise vaidlustamine oli igati põhjendatud. Mida autor siis õieti tahab? Et muistne vabadusvõitlus oleks kirjas kui üks lahe episood, mis haakis meid Lääne-Euroopa kultuuriruumi kaitsvasse hõlma, aga samas lõpetataks katsed baltisakslasi kenaks ja parketikõlbulikuks maalida, sest rääkida tuleks hoopis orjaööst ja peksmisest? Väike vastuolu, või kuidas. Kusjuures orjaööst on tegelikult räägitud nii et vähe pole ja räägitakse veelgi, tegin seda ise hiljuti „Akadeemias“. Tõsi, kõigis neis lähenemistes on oma tõetera, aga tundub, nagu üritaks autor tulistada korraga kahes vastandlikus suunas, ise seda võib-olla märkamata.
Aga see selleks. Peamine, millest Kama mööda vaatab, on tõsiasi, et uhkust ja paatost väljendavat kunstikeelt ei saa mingite stendide ega sildikestega kujundada hoiatavaks. Kuni Maarjamäe püsti on, laulab ta kiitust nõukogude võimule ja selle võimu kuritegudele. Põim Kama rääkigu juutidele, et nad oma „kultuurikatkestuse“ mälestuseks võiksid kuskil alles hoida Adolf Hitleri monumendi – ja kuulaku siis tähelepanelikult, mida juudid talle ütlevad. Ei, holokausti saab mäletada Auschwitzi gaasikambrite ja barakkide ning kuulsa/õudse väravaga, aga mitte natsismi ja tema juhtide ülistuseks loodud teostega, mis oleks üksnes soola raputamine haavadele (kui neid teoseid just ei asetata naeruväärsesse olukorda nagu [on tehtud punamonumentidega] Ajaloomuuseumi taga). Auschwitz on mälestusmärk, mis hoiatab. Maarjamäest ei saa iial sellist – välja arvatud juhul, kui lasta tal sihilikult laguneda, nagu olen korduvalt soovitanud. See tähendab – kui tema uhkus murda, teda tõe abil alandada. Tõde on aga see, et memoriaali kunstilisest efektsusest hoolimata põlgas rahvas seda algusest peale.
Kusjuures kõige õigem oleks ta ikkagi üldse ära koristada. Lõppude lõpuks on tegemist Saksa sõjaväekalmistuga, mis võiks ükskord rahu saada. Põim Kama kartus, et niimoodi pühime valusa teema laualt minema, on täiesti tarbetu. Seda valusat teemat on Eesti otsast lõpuni täis, alates Tallinna linnavalitsusest kuni Eesti rahvusliku koostise ja Daumani tänavani Narvas. Hoopis selleks on vaja vaeva näha, et see kuulus „katkestus“ ükskord läbi saaks, mitte et ta ei ununeks. Küll nüüd leiti probleem.
Ilmus Delfi/EPLis 2. augustil 2022 pealkirja all “Põim Kama rääkigu juutidele, et nad oma „kultuurikatkestuse“ mälestuseks hoiaksid Hitleri monumenti”