Veider, et etteantud tõdedega sõdivad viimasel ajal kõige kärarikkamalt need, kelle mõtlemine ainult etteantud tõdedest koosnebki
Eksivad need, kes täpselt teavad, et usk Jumalasse tähendab iseseisva mõtlemisvõime puudumist ja kivinenud maailmapilti. Minu arvates on mõtlemisvõimetuid ja kivinenud arusaamadega inimesi kõikjal, nii autojuhtide kui jalakäijate, nii meeste kui naiste, nii parempoolsete kui vasakpoolsete, nii usklike kui ateistide hulgas. Hea loll oskab igast asjast teha dogma ning seda fanaatilise kirega taga nõuda. Isegi sallivust ja oma peaga mõtlemist.
Huvitaval kombel kipuvad just need, kes söögi alla ja söögi peale korrutavad, et „tuleb hakata oma peaga mõtlema“, olema kõige kitsarinnalisemad ja piiratumad. Või vähemalt olen ma selliseid kohanud ja seetõttu suhtun taoliste üleskutsete esitajaisse ettevaatlikult. Sama lugu on sallivuseapostlitega. Märkimisväärne hulk neist on silmapaistvalt sallimatud ja kurjad, nende elukreedo võiks kokku võtta sõnadega „kes ei ole salliv, on rämps“.
Ei, see, mida mina mõistan elava usu all, ei ole mitte „pime“ usk, vaid pidev vestlus Jumalaga. Küsimine, usutlemine, vastuste otsimine, kahtlemine – isegi vaidlemine. Elav usk on otsing ja mul on väga kahju, et praegu on moes suhtuda religiooni põlastavalt ning sageli ka mõnitavalt, mis pöörab asjad pea peale: just selline põlastaja on kivinenud, tema ei otsi midagi, tema juba teab.
Eksivad need, kes täpselt teavad, et mistahes erakonda kuuluv inimene kaotab mõtte- ja tegutsemisvabaduse ning hakkab mõtlema ainult parteilisi mõtteid ja tegema vaid parteilisi tegusid. Tõsi, umbes nii oli see kadunud komparteis ja ma ei saa välistada, et mõnes tänases erakonnas see umbes nii ongi. Kuid need on pigem kuritegelikud banded kui erakonnad, neil puuduvad maailmavaatelised alused ja nende liikmeid ühendab omakasu ning ringkäendus. Seevastu tean kindlalt koguni mitut erakonda, kus asjad põrmugi nii ei ole. Sellistes käib kõik teistpidi: mitte erakond ei pane inimeste pähe mõtteid, vaid erakonnaga liitunud ja liituvad inimesed toovad sinna omad mõtted, et neist mingi suurem ühismõte kokku panna. Selle juurde käib tuline vaidlemine ja argumenteerimine.
Nii et kes põlastab iga erakonnastunud inimest parteisõduriks, käitub umbes sama vaimukalt kui iga usklikku põlastav ateist. Nii nagu on fanaatilisi ja lolle usklikke, nii muidugi on ka fanaatilisi ja lolle parteilasi, selles pole kahtlust. Aga jällegi – see pole mingi rusikareegel. Nagu öeldud, on erakondi, kus valitseb arvamusvabadus ja kus iga mõte ära kuulatakse. Muidugi on teatavad piirid – ei ole ju mõtet astuda näiteks õllesõprade parteisse loosungi all „õlu on vastik“. Sellise inimese õige koht on õllevaenlaste parteis ja kui talle seda viisakalt meelde tuletatakse, siis ei ole selles midagi ebademokraatlikku. Või kui mõni rahvuslaste partei liige kukuks kuulutama, et rahvuslus võrdub fašismiga, siis oleks maailma loomulikem asi, et tal palutakse endale teine ja sobivam erakond leida.
Eksivad need, kes täpselt teavad, et sõjavägi drillib noortest meestest masinaid ja hävitab todasama kuulsat oma peaga mõtlemise võimet. Eriti agaralt levitavad seda imelikku arusaama inimesed, kes (Eesti) sõjaväest mitte midagi ei tea. Tõsi, natuke sinnakanti kiskus asi Nõukogude Armees, eriti selle viimaseil kümnendeil, ent see polnudki enam sõjavägi, vaid mingi absurdne sadismiklubi. Päris sõjaväes, nagu näiteks Eesti omas, õpetatakse noortele meestele hoopis midagi muud. Nimelt koos tegutsemist ja iseenda tundmist. Noor mees saab kõigepealt teada, et peale tema leidub veel teisigi, kes on maailma kõige kõvemad kutid. Ta saab teada, mis on tema nõrgad kohad. Ta saab teada, mida tähendab sõbra õlg. Ajateenistuse läbi teinud noored mehed on omandanud kogemuse, mis kulub marjaks ära iga päev, igas eluvaldkonnas. Ühiskond on seda ammu mõistnud ja toetab lausa meeliülendava üksmeelega just ajateenistusel põhineva sõjaväe säilimist.
Muide, tänapäeva sõjaväes ei õpetata tapma (nagu needsinased imelikud inimesed rääkida armastavad), vaid hoopis ellu jääma ning ennast ja teisi kaitsma. Ülepea ei ole Eesti sõjavägi mõeldud mitte niivõrd sõja pidamiseks, kui sõja ära hoidmiseks. Peaks olema triviaalsus, et kes tahab rahu, peab olema valmis sõjaks (si vis pacem, para bellum). Peab olema valmis sõjaks tegelikult, mitte teoreetiliselt. Pikki aastaid seda tõde nagu ei mõistetud, nüüd tunduvad asjad paranenud olevat. Nüüd nimetatakse meie kaitseväge NATOski juba „väikeseks, aga tegelikuks jõuks“ ja see on tõsine töövõit, mida tuleb arendada, mitte ära lörtsida.
Jah, sõjaväes tuleb õppida ka masinlikult käske täitma, kuid see pole sõjaväe eripära. Seda on vaja ka laevadel, lennukeis, tuumaelektrijaamades, isegi metsa langetamisel või mööbli tassimisel. Kui sulle ikka käratatakse, et „pikali“, siis tuleb kõigepealt pikali viskuda ja alles siis küsima hakata, miks. Kui pea kohal vinguvad kuulid juba vastust ette pole öelnud. Mees, kellele see lihtne asi on selgeks tehtud, ei jää ka metsatööl nii kergesti puu alla kui mõni teine.
Miks ma seda kõike kirjutan? Sest tänane läänemaailm, kaasa arvatud Eesti, vaevleb mingi kummalise intellektuaalse haiguse käes, millel pole õiget nime, aga mis sööb ja lagundab jõuliselt kõike seda, millel püsib inimühiskond ja inimlikkus. Purustatakse müüte ja tabusid, pidades seda automaatselt heaks (vahel muidugi ongi hea, ei saa eitada), ega küsita enam, kas iga müüt ja iga tabu ikka on purustamist väärt. Võib-olla on neid siiski millekski vaja? Võib-olla tuleks endale tunnistada, et iga kultuur on peamiselt just keeldude süsteem? Ja et härrasmeest või daami tuntakse rohkem selle järgi, mida ta ei tee, kui selle järgi, mida ta teeb…? Märkaks sedagi, et kohvipaksult kokkukirjutatud horoskoobi uskumine ei ole põrmugi targem tegevus kui kahekõne (hüpoteetilise) Jumalaga, õige käitumise ja õige mõtteviisi otsimine.
Me ju ei ole teisest puust kui tuhat või kümme tuhat aastat tagasi. Müüdi asemele tuleb teine müüt, usu asemele ebausk ja see ei tee asja paremaks. Hoidkem seda, mis on väärtuslik.
Artikkel on ilmunud 18. jaanuaril 2011 Nädalises
