„Nõukogude Liit on laiali saadetud!“ Sellise unistuse sõnastas mu tudengipõlves, 40 aastat tagasi, kursusekaaslane Tauno Pukk, kelle peagi mõrvasid Tartu vene ajateenijad. Unistus aga jäi alles ja isegi täitus, kui NSV Liit 1991. aastal tõepoolest laiali saadeti ning Vene vägi 1994. aastal lahkus. Ainult et päriselt ei saadetud. Impeerium säilis tuhandete inimeste mõttemaailmas ja maailmapildis ning säilib ka täna, nagu Vene agressiooni teostajad, toetajad ning põhjendajad on veenvalt tõestanud. On viimane aeg 1990ndail pooleli jäänud töö lõpule viia, sest muidu meid enam kauaks ei ole.
Me räägime iga päev Eesti julgeolekust. Tugevdame oma kaitsevõimet ja kaitsetahet, ostame relvi, korraldame NATO kohalolekut, elame kaasa Soome ja Rootsi liitumisele NATOga. See on kõik väga õige ja vajalik ning inimesed, kes sellega tegelevad, väärivad suurimat kiitust. Kuid samas istume me kogu rahvaga pommi otsas, milleks on venešovinistlik osa elanikkonnast, kes õigustab Venemaa sissetungi Ukrainasse, pillub looritatud või looritamata ähvardusi ning ootab üsna varjamatult „omade“ tagasitulekut, et „fašistidele“ koht kätte näidata. See pomm tuleb kahjutuks teha, aga seda ei saa teha meie julgeolekuspetsid, kaitseministeerium ega kaitsevägi. Seda peab tegema eesti rahva nimel ja toel Eesti valitsus.
Mingit raketiteadust siin ei ole, ehkki probleem on mitmetahuline, siin põimuvad sisepoliitika, välispoliitika, õigusküsimused ja tehnilised raskused. Kuid nagu iga mitmetahuline probleem, tuleb seegi jagada tükkideks ja alustada lahendamist kõige lihtsamatest tükkidest. Mis antud juhul tähendab seda, et tuleb hakata tühistama Vene agressiooni avalikult toetavate välisriigi (valdavalt muidugi Vene) kodanike elamislubasid ja neid inimesi tagasi kodumaale saatma. Iga juhtumit muidugi ükshaaval menetledes, kuid samas lõputu kaalutlemise mülkaid vältides. See tähendab – kiiresti, resoluutselt ja õiglaselt, silmas pidades Eesti riigi ja rahva huve. Kuidas jääb protestimisõigusega, mis saab inimeste omandist jpm – kõik need küsimused on lahendatavad teises järjekorras ega saa olla takistuseks, kui Eesti riik ennast – muide täiesti tsiviliseeritud ja humaansete meetmetega – kaitsta tahab.
Teiseks. 1993. aastal anti Eestis alaliselt elavatele välismaalastele õigus hääletada kohalike volikogude valimistel. Sellist vastutulelikkust oodati meilt toona Läänes ja tõtt-öelda poleks Eestil eriti muud üle jäänud ka ilma Lääne ootusteta. Näiteks Narvas oleks valijaskond jäänud mõnetuhandeseks ja vaevalt et ülejäänud narvalased sellega leppinud oleks. Autonoomialuulud olid juba niigi üleval ja olukord ülimalt terav. Niisiis anti see õigus. Kuid tegemist ei ole ei vääramatu, võõrandamatu ega inimõigusega, vaid Eesti riigi vastutulekuga. Vägagi suurega seejuures, sest valimiskogu kaudu mõjutavad mittekodanikud koguni Vabariigi presidendi valimisi, rääkimata riigi pealinna valitsemisest.
30 aastat on möödunud ja vastutulek on kaotanud õigustuse. Väga suur osa eestivenelastest on käitunud kõige normaalsemal kombel, õppinud ära eesti keele ning omandanud Eesti kodakondsuse. Kui hääleõigus jääks piirduma ainult Eesti (ja teiste Euroopa Liidu riikide) kodanikega, oleks see tunnustus ka neile. Ülejäänutel, kes on valinud halli passi või mõne muu kodakondsuse, pole põhjust protesteerida. Mitte-EL kodanikel ei ole hääleõigust ei Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias ega isegi Lätis (!), st õieti mitte kuskil mujal kui mõnes Skandinaavia riigis, sealgi paiksustsensusega, mis oli olemas ka Eesti valimisseaduses, kuni Reformierakond ja Keskerakond selle 2006. aastal vaikselt tühistasid.
Kumbagi teemat ei ole üles võetud. Vaid Andrus Ansip ütles ühes teleintervjuus, et Eesti riigi ilmsete vastaste elamisloast ilmajätmine oleks enesestmõistetav, aga Kaja Kallas võib-olla ei vaadanud seda saadet. Midagi selleteemalist on märkinud ka Priit Pullerits, aga see ongi nähtavasti kõik. Tekib küsimus, mida me ootame. Et Putinit toetavad ja ukrainlasi mõnitavad „Vene maailma“ loojad ümber kasvaksid? Asjatu lootus. Ukraina sõda on palju silmi avanud ja meile meeldib kommenteerida lääneeurooplaste, iseäranis sakslaste ja prantslaste senist naiivsust, kuid nüüd oleks meil endal aeg silmad lahti teha ja tunnistada: NSV Liidu lagunemine on alles pooleli ja meilgi tuleb pingutada, et see protsess õnneliku lõpuni jõuaks. Tuleb tegutseda, endi hulgast minema saata need, kes meile ja meie riigile halba soovivad ning ühe teise riigi taastulekut ette valmistavad.
Nii elamislubade tühistamise kui vastutuleliku valimisõiguse kärpimine võib tekitada teatud tungi Eesti kodakondsuse omandamiseks. Selles pole iseenesest midagi halba, pigem vastupidi, riik peab ainult tagama, et kodakondsuse taotlejate tegelikud motiivid selgeks tehakse. Pole vaja „ülesandega kodanikke“, keda meil ilmselt on niigi rohkem kui tarvis. Halb, kui Eesti riigi vaenlane elab Eestis, aga veel halvem, kui ta on ka Eesti kodanik. (See on asi, millest kodakondsuse lahke jagaja Andres Kollist jmt kunagi aru pole saanud.)
Laias plaanis on motiivide probleem teisejärguline. Oluline on asja kallale asuda, kartmata võimalikke raskusi. Näiteks juriidilisi. Isegi mittejurist oskab pikemalt mõtlemata oletada, et hääleõiguse kärpimise puhul hakkavad oponendid rääkima õigustatud ootuse printsiibist, mille kohaselt kord antud õigust ei saa ära võtta. Tegelikult saab küll, see on seadusandlikus praktikas täiesti tavaline. Oli tasuta lõuna, enam ei ole. Kurb, aga mis teha. Väide, et hääleõiguse kärpimiseks tuleks põhiseadust muuta, on aga lihtsalt vale. Küsimus on reguleeritud seaduse tasemel, mida riigikogu saab muuta. Selleks me riigikogule palka maksamegi, et see uusi seadusi teeks ja vanu parandaks. Elamislubade tühistamise ja väljasaatmise puhul võib tekkida probleem, et ehkki vaenulike inimeste väljasaatmist ei saa keelata ükski konventsioon, võib see kaasa tuua pikad kohtuvaidlused. Kuid me vist mäletame, kui „võimatu“ oli pikki aastaid Vene propagandakanalite keelamine? Ja siis oli see äkki võimalik peaaegu et tunni ajaga? Sama lugu võib olla elamislubade tühistamisega.
Riigi asi on lõpuks ennast kaitsta. See pole isegi mitte õigus, vaid kohustus. Peame seda endale vist meelde tuletama, et mitte jäädagi suurte silmadega küsima: „Kas nii ikka tohib?“ Jah, kõike tõesti ei tohi, nimelt muutuda julmaks ega ebainimlikuks ning seda mitte põhjusel, et mõni konventsioon keelab, vaid iseendi pärast. Kuid otsustavalt käituda on võimalik ka inimlikkust minetamata.
Ilmunud Postimehes 9. mail 2022
