Kaire Uusen kirjutab, et eestlasi vaevab nõukanostalgia. Paljusid kindlasti, ainult et autor jätab märkamata, kuidas seda nõukanostalgiat on aastakümneid ka sihilikult õhutatud ja kuidas ajakirjandus selles innukalt on kaasa löönud. Kunagi, kui Eesti ennast idast otsustavalt lahti rebis ja näo lääne poole pööras, tulid pensionärid Toompeale oma viha välja valama ja mis te arvate, kelle poolele asus meedia? Kui Sinimägedes meenutati mehi, kes relv käes, tõrjusid tagasi Stalini türanniat – võib-olla vales mundris, aga vaenlane oli õige, nagu ütles Vello Salo – siis paljundas ajakirjandus innukalt edvistavate libateadlaste põlastavaid kommentaare nendesamade meeste aadressil. Kui mälestati küüditamist, leidus tingimata mõni “filosoof”, kes kinnitas, et eestlased ise küüditasid ennast, ja suurimad väljaanded trükkisid selle mõnuga ära. Rahvusringhääling on aastaid lasknud – ja laseb tänagi – ilma ühegi kommentaarita eetrisse Nõukogude ajal vändatud filme, millest paljud on kunstiliselt väga head, kuid tegelikkust ja ajalugu ometigi kindlas suunas moonutavad ning sellele tuleks juhtida tähelepanu. (Olgu see siis “Inimesed sõdurisinelis”, “Valge laev” või “Elu tsitadellis”.) Me trükime suitsupakile hoiatusi, aga toodangule, mis on potentsiaalselt veel palju kahjulikum, hoiatust ei lisata! On selles süüdi eesti rahvas?
Tänapäeval sotsiaalmeedias levivat nõukanostalgiat on väga ettevaatamatu kirjutada “eestlaste” arvele. Pole vaja olla väljaõppinud salaluuraja, et näha seal toimetamas erinevate poeetiliste nimede ja portreede taha peitunud palgalisi trolle, sekka muidugi ka suuna kaotanud ullikesi ja tähelepanujanuseid tolasid. Panna praegu nõukanostalgia süü “meile” või “eestlastele” on sama ekslik kui süüdistada meid endid küüditamises. Nõukanostalgia teeb meid Kremli propaganda ees haavatavaks, see on tõsi, kuid põhjusetu iseendale tuha pähe raputamine teeb seda samuti. Kui keegi soovib meie vaimu tugevdada Kremli propaganda vastu, siis tuleb hoopis eneseusku tugevdada – ja selleks on põhjusi küllaga. Eestlased on läbi teinud hämmastava teekonna, mida maailmas imetletakse (kui keegi sellest teekonnast midagi kuulnud on; mõni on), meie nõukanostalgia tase on kõigi kunagiste Nõukogude impeeriumi poolt anastatud rahvaste hulgas madalaim – väidan seda kolme aastakümne pikkuste tähelepanekute ja ka poliitiliste arengute põhjal – ning meie, st eestlaste mälestus sellest, millises urus pesitseb kurjuse juur, üldiselt ja kokkuvõttes täiesti adekvaatne. Igatahes adekvaatsem kui tervel Lääne-Euroopal kokku. Kui üldse keegi on oma süü läbi suuna kaotanud, siis mitte rahva vaikiv enamus, vaid väike seltskond ennast eliidi hulka liigitavaid „pooljuhte“, kes on teooriatega oma mõistusele liiga teinud.
Nõukanostalgia pole probleem, probleem on Vene õõnestustegevus (praegu on päevakorral nt „rahusõnum“), impeeriumimeelne osa elanikkonnast (enamasti Vene kodanikud), Vene kodanike hääleõigus kohalikel valmistel ja lõpuks kimp viimaste aastakümnete jooksul mõtlemisse imbunud vasakpoolseid, nutuseid ebatõdesid, mis võivad takistada otsustavat tegutsemist otsustaval hetkel. Kuid see on juba järgmine teema.
Ilmunud Delfi/EPL arvamusportaalis 4. mail 2022 veidi muudetud pealkirja all