Ajaloost See väike Eesti
Lauri Vahtre

Nõukanostalgia on probleem, aga mitte eestlaste oma

04/05/2022
Jaga

Kaire Uusen kirjutab, et eestlasi vaevab nõukanostalgia. Paljusid kindlasti, ainult et autor jätab märkamata, kuidas seda nõukanostalgiat on aastakümneid ka sihilikult õhutatud ja kuidas ajakirjandus selles innukalt on kaasa löönud. Kunagi, kui Eesti ennast idast otsustavalt lahti rebis ja näo lääne poole pööras, tulid pensionärid Toompeale oma viha välja valama ja mis te arvate, kelle poolele asus meedia? Kui Sinimägedes meenutati mehi, kes relv käes, tõrjusid tagasi Stalini türanniat – võib-olla vales mundris, aga vaenlane oli õige, nagu ütles Vello Salo – siis paljundas ajakirjandus innukalt edvistavate libateadlaste põlastavaid kommentaare nendesamade meeste aadressil. Kui mälestati küüditamist, leidus tingimata mõni “filosoof”, kes kinnitas, et eestlased ise küüditasid ennast, ja suurimad väljaanded trükkisid selle mõnuga ära. Rahvusringhääling on aastaid lasknud – ja laseb tänagi – ilma ühegi kommentaarita eetrisse Nõukogude ajal vändatud filme, millest paljud on kunstiliselt väga head, kuid tegelikkust ja ajalugu ometigi kindlas suunas moonutavad ning sellele tuleks juhtida tähelepanu. (Olgu see siis “Inimesed sõdurisinelis”, “Valge laev” või “Elu tsitadellis”.) Me trükime suitsupakile hoiatusi, aga toodangule, mis on potentsiaalselt veel palju kahjulikum, hoiatust ei lisata! On selles süüdi eesti rahvas?

Tänapäeval sotsiaalmeedias levivat nõukanostalgiat on väga ettevaatamatu kirjutada “eestlaste” arvele. Pole vaja olla väljaõppinud salaluuraja, et näha seal toimetamas erinevate poeetiliste nimede ja portreede taha peitunud palgalisi trolle, sekka muidugi ka suuna kaotanud ullikesi ja tähelepanujanuseid tolasid. Panna praegu nõukanostalgia süü “meile” või “eestlastele” on sama ekslik kui süüdistada meid endid küüditamises. Nõukanostalgia teeb meid Kremli propaganda ees haavatavaks, see on tõsi, kuid põhjusetu iseendale tuha pähe raputamine teeb seda samuti. Kui keegi soovib meie vaimu tugevdada Kremli propaganda vastu, siis tuleb hoopis eneseusku tugevdada – ja selleks on põhjusi küllaga. Eestlased on läbi teinud hämmastava teekonna, mida maailmas imetletakse (kui keegi sellest teekonnast midagi kuulnud on; mõni on), meie nõukanostalgia tase on kõigi kunagiste Nõukogude impeeriumi poolt anastatud rahvaste hulgas madalaim – väidan seda kolme aastakümne pikkuste tähelepanekute ja ka poliitiliste arengute põhjal – ning meie, st eestlaste mälestus sellest, millises urus pesitseb kurjuse juur, üldiselt ja kokkuvõttes täiesti adekvaatne. Igatahes adekvaatsem kui tervel Lääne-Euroopal kokku. Kui üldse keegi on oma süü läbi suuna kaotanud, siis mitte rahva vaikiv enamus, vaid väike seltskond ennast eliidi hulka liigitavaid „pooljuhte“, kes on teooriatega oma mõistusele liiga teinud.

Nõukanostalgia pole probleem, probleem on Vene õõnestustegevus (praegu on päevakorral nt „rahusõnum“), impeeriumimeelne osa elanikkonnast (enamasti Vene kodanikud), Vene kodanike hääleõigus kohalikel valmistel ja lõpuks kimp viimaste aastakümnete jooksul mõtlemisse imbunud vasakpoolseid, nutuseid ebatõdesid, mis võivad takistada otsustavat tegutsemist otsustaval hetkel. Kuid see on juba järgmine teema.

Ilmunud Delfi/EPL arvamusportaalis 4. mail 2022 veidi muudetud pealkirja all

Sarnased postitused

Saapasuudlemise ohtudest

27/08/2020

Eestlased said uusaegseks kultuurrahvaks seeläbi, et tõusid ise seniste valitsejatega võrdväärsele tasemele, mitte seeläbi, et senised valitsejad oleksid eestlaste ees maoli maha heitnud. Paraku just midagi sellist nõuab praegu Black Lives Matter liikumine. Valged peavad põlvitama ja andeks paluma, mustanahalistele tuleb eeliseid anda.

Ka eestlased olid orjad, nii nagu Ameerika neegridki. Ka eestlasi müüdi kunagi avalikult turul, ka nende perekondi lõhuti müümisel, ka neid mängiti maha kaardilauas või vahetati tõukoerte vastu. Ehk mitte nii massiliselt kui Ameerika lõunaosariikides, kuid siiski. Ka eestlased lasti lõpuks priiks ja ka eestlastel tuli seda priiust alles hakata sisuga täitma, mis võttis laias laastus terve sajandi.

On tähendusrikas, mis juhtus selle sajandi jooksul. Eestlased ronisid sammhaaval välja sotsiaalsest sügavikust, kuhu nad sajandite jooksul olid surutud, taludes selle käigus pidevalt sakslastest ülemkihi pilkeid, diskrimineerimist ja halvustamist. Sageli olid pilked ka õigustatud, sest eestlased ei tundnud kombeid, nad olid mühaklikud ja vähem haritud, nende keeles ei saanud korralikult kõnelda filosoofiast ega füüsikast. Kuid eestlased vaid nohisesid ja pressisid ennast ühiskonnaredelil aina kõrgemale. Võtmesõnaks oli haridus, kuid mitte selleks, et lihtsalt olla haritud ja arendada haritud vestlust, vaid et olla keegi – olla lugupeetav, keegi, kelle üle baltisakslastel poleks põhjust ega võimalust naerda.

Rahvuslik kuuluvus oli eestlastele selle juures otsekui kivi kaelas ja leiduski palju neid, kes kivi kaelast heitsid, kadakateks hakkasid ja baltisakslaste hulka sulasid. Kuid palju rohkem leidus neid, kes seda ei teinud, ja nende uhkus nõudis taga respekteerimist just eestlasena.

Kui lugeda ärkamisaega kajastavat kirjandust, kasvõi Eduard Vilde ajaloolist triloogiat, samuti kaasaegsete mälestusi, võivad käed praegugi rusikasse kiskuda, sest esivanematele osaks saanud alandused olid tõesti ebaõiglased ja masendavad. Mitte keegi aga ei kuulutanud välja aktsiooni, et baltisakslased peaksid eestlaste käest põlvili andeks paluma ja nende saapaid suudlema. Mõte, mis juba mõttenagi on absurdne. Otse vastupidi. Sakslased oleksid enne surnud, kui midagi sellist teinud, ja Landeswehri sõjas nad tõepoolest suridki, nii nagu eestlasedki.

Aga kokkuvõttes pole põhjust kahetseda, et eestlaste kui rahva ärkamine varjusurmast toimus nii suure valu ja vaevaga. See andis aega oma muutuva positsiooniga kohaneda ja vältis raskekujulist rahvuslikku peapööritust. Hiljem küll peapööritust mingil määral põeti – Landeswehri sõjas ja iseseisvuse algusaastail, kuid isegi kauavihatud baltisakslastele keegi rahuajal kallale ei läinud, neil oli Eestis täiesti turvaline. Jah, mõisad jagati küll laiali, kuid suurem osa maarahvast oli oma maa valdajaks saanud siiski juba varem talusid päriseks ostes, see tähendab – läbi valu ja vaeva. Ilmselt just see stabiliseeriv faktor hoidis ära ekstsessid.

Lühidalt – eestlased said uusaegseks kultuurrahvaks seeläbi, et tõusid ise seniste valitsejatega võrdväärsele või vähemalt võrreldavale tasemele. Mitte seeläbi, et senised valitsejad oleksid oma poodiumilt alla tulnud ja eestlaste ees maoli maha heitnud. Paraku just midagi sellist nõuab praegu Black Lives Matter liikumise radikaalsem tiib. Valged peavad põlvitama ja andeks paluma, mustanahalistele tuleb eeliseid anda.

See on halvim, mida teha võiks, kusjuures mitte ainult valgetele, vaid ka mustadele endile. Psühholoogid on korraldanud mitmeid eksperimente (neist kuulsaim Stanfordi vanglaeksperiment), mille käigus uuriti, mis juhtub, kui ühele inimgrupile kasvõi mängult anda teise grupi üle võim, millega ei olda harjunud. Juhtus see, et võimu saanud grupp hakkas teist terroriseerima.

Olen midagi sarnast ülikoolipõlves ka ise läbi elanud. Üks ehitusmaleva rühm sõitis teisele külla ja et sündmus lõbusam oleks, mängiti mängu, et küllatulnud rühm koosneb inglise aristokraatidest ja võõrustajarühm eesti talupoegadest. Talupojad olid hästi viisakad, võtsid mütsid peast, kummardasid ette-taha ja rõhutasid, et nemad on kõigest madal matsirahvas. Ja see mõjus ootamatult kiiresti. Juba mõne tunni möödudes tekkis oht, et „inglased“ hakkavad oma rolli liiga tõsiselt võtma, ülbitsema ja käsutama, ning mäng katkestati delikaatselt, misjärel õhtu möödus lõbusalt eesti-inglise sõpruse vaimus. Kuid ohutuli oli välgatanud. Tasub meenutada Zimbabwes toimunut, mõistmaks, milliste koledusteni võib jõuda, kui selliseid eksperimente korraldada suures mastaabis, tõsimeeli ja ilma piduriteta.

Ülekohtu käes kannatanud inimgrupi „positiivne diskrimineerimine“, see tähendab talle eeliste loomine ja talle ohvrioreooli kujundamine on (või võib olla) laostav ka individuaalsel tasandil. Küündimatul või halva iseloomuga inimesel on alati võimalik viidata oma ohvripositsioonile ja selle asemel, et kõrgemale püüelda, süüdistada teisi – ühiskonda, riiki, mõnd rahvast või rassi.

„Ma vihkan kõiki,“ kirjutab Sveta Grigorjeva. Inimestel, kes kõiki vihkavad, on mingi tõsine viga, ja „positiivse diskrimineerimise“ poliitika otsekui legaliseerib selle vea, paneb süü kellelegi teisele. Selle asemel, et püüda kuidagi õilistuda või paremaks saada, võib inimene hakata otsima lohutust kättemaksust ja vägivallast. Ehk lihtsamalt öeldes: eeliste loomine, positiivne diskrimineerimine, ei tee endisi rõhutuid rõõmsaks ega tänulikuks, vaid ajab hoopis vihaseks, ja mida aeg edasi, seda vihasemaks.

See tõdemus viib meid BLM-temaatikast kaugele välja, puudutades juba kõiki (väidetavalt) allasurutud gruppe ja neile kunagi osaks langenud ebaõigluse heastamist. Kuid oma tões raudkindlalt veendunud aktivistidele on seda vist lootusetu selgeks teha.

Ilmunud portaalis Objektiiv 27. augustil 2020

Kelle päralt on tulevik?

06/08/2017

Midagi on valesti, kui end just kui liberaalideks kuulutanud arvamusliidrid sildistavad, ähvardavad ja alavääristavad kogu ülejäänud eesti ühiskonda.

See, mis toimus, ei olnud mitte mineviku retsidiiv, vaid tuleviku ettekuulutus. Ja siit ka mõne ideoloogilise isatapja ahastus. Võim hakkab käest libisema. Sotsiaalkonstruktivistlik hobuseunenägu on lõppemas.

Vandenõupõllud lokkavad

Vandenõusõpradel on head päevad, materjali leidub külluslikult. Koguni nii külluslikult, et hakka või ise uskuma. Näiteks võib igaüks esitada küsimuse, kuidas juhtus, et just siis, kui oli puhkenud Vene propagandakanalite lausrünnak – natsismisüüdistusega aukohal – NATO egiidi all vändatud metsavendi tutvustava pooldokumentaalfilmi pärast, ilmub artikkel, milles arvukate absurdsuste kõrval laimatakse eestlaste rahumeelseid rahvustundeid ja tembeldatakse neid russofoobseteks ning natslikeks. (vt: ERR 15.07.17)

Kuidas juhtus, et selle valeliku artikli korjas üles Eesti Rahvusringhäälingu uudisteportaal? Kusjuures mitte tööõnnetuse korras, vaid hiljem kinnitades, et see oli «õigustatud». Kuidas juhtus, et laimulugu nimetab värske õhu sõõmuks ajakirjanik, kes importis Eestisse kellegi Itaalia fotograafi (või peaks ütlema «fotograafi»?) ja püüdis innukalt kaasa aidata, et too saaks pildistada relvadega lapsi ning omakorda mingi laimuloo kokku klopsida?
Kuidas kõlab see kõik tõsiasja taustal, et Vene propaganda on juba aastakümneid püüdnud Eestile külge kleepida pisikese tigeda natsiriigi mainet? Kui naiivne tuleks olla, et keelduda uskumast, et selle eesmärgi nimel arendatakse ka plaanipärast tegevust, selleks kulutatakse raha, selleks kohtutakse inimestega, selleks tehakse veel palju muudki – mitte ei lahmita niisama, umbropsu, kui tuju tuleb?

Pole narri ilma publikuta

Kuid pidagem hoogu. Kuldreegel ütleb, et põhjused on alati lihtsamad, probleem ise aga laiem. Raske on uskuda ju sedagi, et ükski arukas infodiversant valiks oma rünnaku teravikuks ullikese, kelles pole raske ära tunda püünele ihkavat edevat luuserit ja kes natsikuvandi levitamise pühale üritusele pigem kahju kui kasu toob. Jah, võib-olla kuskil on süsteem ja korrapära, aga mitte kõikjal.

Ajalookangas on lähedalt vaadatuna alati märksa kaootilisem, kui arvatakse. Kangast kaugenedes hakkavad kumama mingid mustrid, ent need moodustuvad meie otsustest pigem loodusjõulise stiihilisusega, mitte kellegi plaani järgi. Inimlik plaan ilmneb harva ja ka siis on see vaid sündmuste kaasmõjutaja, mitte ainupõhjus ega suveräänne suunaja.

Ehk teisisõnu: selleks et kasutada psühholoogilise sõja tandritel vastaspoole «kasulikke idioote», peab aeg nad kõigepealt sünnitama, ja teiseks peab aeg sünnitama ka nende kuulajaskonna. Kui see tõepoolest sünnib, siis pole tegu enam rutiinse hälbega (alati leidub ju äraostetavaid hingi ja egomaniakke), vaid millegi laiemaga, millel on oma ajalugu ja arenguloogika. Lüüa käega, öeldes: «Ah, jälle üks egomaniakk eputab!», on tegelikult lõks. Tuleb küsida: miks ta püünele lasti? Miks tal on publik?

Antiliberaalne liberalism

Antud juhul võib seda laiemat nähtust nimetada vasakpoolseks liberalismiks. Selle alla saab liigitada nii Pärnitsa kui ka Lobjaka, Parise kui ka Niineste, Härmsi kui ka Männi, Loone kui ka Poomi ning paraku veel paljud.
Kõik nad vaenavad EKREt, kõigile neile viirastub natsism, kõik nad suhtuvad (eesti) rahvuslusse tigedalt või vähemalt pilkavalt. Vasakpoolse liberalismi juuri võib otsida veel sada või koguni mitu tuhat aastat varasemast ajast, sest igal lool on eellugu, kuid valdavaks ja lausa valitsevaks on see mõttevool läänes – täpsemalt lääne intellektuaalide hulgas – tõusnud viimase poole sajandi jooksul.

Absurdsena kõlavad süüdistused – à la Eesti identiteet on rajatud vastuseisule Venemaaga – toetuvad akadeemilisele vundamendile, mida on arvukates instituutides ja mõttekodades laotud vähemalt pool sajandit.
Vasakpoolsed liberaalid usuvad, et nad on inimkonna tunglakandjad. Kuna nad sammuvad progressi tipus, näevad just nemad esimesena, kuhu areng inimkonna viib. Sabas sörkival massil pole vaja pead vaevata, vaid tuleb lihtsalt kuulata, mis on 21. sajandil «in» ja mis on «out».

Rahvus igatahes on «out», selle üle vaidlemine näitab vaid madalat arengutaset. Tõde pole olemas, rasse pole olemas, sugusid pole olemas, kõige suhtes tuleb olla tolerantne, rahvaste ja kultuuride segamine on hea, kõigil peab olema õigus olla see, kes ta soovib.

Paraku ei suuda vasakliberalism näha ega ammugi tunnistada, et praktikas kasutavad selle mõttesuuna pooldajad ja propageerijad kõiki neid vahendeid ning institutsioone, mida nende ideoloogia justkui põlustab. Kuulutades kõigi tõdede võrdsust, jäetakse mainimata, et ainus õige tõde on siiski vasakliberaalne tõde; kuulutades tolerantsust, ollakse valmis füüsiliselt ära tapma need, kes pole piisavalt tolerantsed; kuulutades igaühe õigust ise oma põhimõtted valida, tegeldakse ajupesuga konkreetsete dogmade juurutamiseks ja teisitimõtlejate tagakiusamisega.
Ühesõnaga, vasakliberalism ei ole tegelikult liberalism. Liberaalsus oli silmapete, mis ilmnes algusaegadel, kui võideldi mingite konkreetsete normidega. Niipea kui võimu ligi pääseti (kõigepealt ülikoolides ja meedias), kadus liberaalsus nagu tina tuhka.

Halb unenägu hakkab lõppema

Neist asjaoludest võrsub mitu olulist järeldust. Esiteks pole vasakliberalism varasematest ideoloogiatest parem – sama sallimatu, sama täditsev, sama kinni oma tões. Kuid ühtlasi skisofreeniline ja silmakirjalik, oma meetodeid ühtaegu eitades ja samas praktiseerides. Teiseks selgub, et nii nagu teiste ideoloogiate aeg, nii saab ka vasakliberalismi aeg ükskord läbi. Nagu lääs tüdines viktoriaanlikust täditsemisest, nii tüdineb ta ka vasakliberaalsest täditsemisest. Täiesti paratamatul kombel hakkavad ühiskonnad lõpuks mässama dogmaatikute vastu, kes üritavad olla valitsejad ja vabastajad ühekorraga ning juurutada piitsaplaksude saatel riiklikult reguleeritud armastust.

Usun, et minu silmad seda mässu – selle kõige esmasemas, õrnemas ja stiihilisemas staadiumis – viimasel laulupeol nägidki. See oligi noore põlvkonna vastus uksest ja aknast sisse pugevale ülbitsevale ideoloogiale, mis näeb siira armastuslaulu «Ta lendab mesipuu poole» taga natsismi. See, mis toimus, ei olnud mitte mineviku retsidiiv, vaid tuleviku ettekuulutus. Ja siit ka mõne ideoloogilise isatapja ahastus. Võim hakkab käest libisema. Sotsiaalkonstruktivistlik hobuseunenägu on lõppemas.

Ma ei julge ennustada, et ees ootavad ainult lilleaed ja sõbralikult sumisev mesipuu. Kultuuri alustalasid hävitada üritanud ideoloogia paneb veel kaua vastu. Kutsudes sellega esile juba tõesti tumedaid jõude, keda ma ei oota ega toeta. Kui see nii juhtub, siis ütlen nagu Picasso Saksa ohvitserile, kes «Guernica» kohta küsis: «On see teie töö?» – «Ei, teie.»

Ent lubage mul siiski jääda mõõdukaks optimistiks. Selle tunde sain kaasa oma viimaselt – ja ühtlasi ühelt elu võimsaimalt – laulupeoelamuselt.

Ilmunud Postimehes 6. augustil 2017