Kuuldavasti leidub noori, kes muretsevad pensioni pärast. Oma vanemate pensioni pärast ja iseenda pensioni pärast. Vanemate puhul on hirm selles, et vanemad oma vanainimese aruga mängivad pensioniraha kasiinos maha ja siis tulevad viimati laste ukse taha leivapalukest manguma. Mis on neist väga inetu, ehk nagu üks noorhärra ütles: „Mul oma vanematega küll sellist kokkulepet ei olnud.“ Kunas? Kas isa-ema pidasid enne eostamisakti spermatosoidi ja munarakuga läbirääkimisi, mille järel lepiti kokku tingimustes? Mure enda pensioni pärast jääb ebamäärasemaks, sest keegi ei kavatse ju selle kogumist keelata. Siiski oskab andekas muretseja põhjuse leida, ja see seisneb selles, et viimati jääb I sammas 50 aasta pärast häbematult väikeseks ja mis siis saab. Lühidalt, nagu väljendas ennast üks teine noor ja äge mees: „”Pensionireform”, kliimakriis ja meie tegutsematus, haridussüsteemi ebakvaliteetsus – kõik need tegevused varastavad noortelt tulevikku. (…) ning seda ei tee keegi muu kui erakonnad.“
Jätame kõrvale Eesti ebakvaliteetse haridussüsteemi, mis on tegelikult maailma üks parimaid, ja kliimakriisi, mille leevendamiseks tasuks pöörduda eeskätt Hiina poole, ning räägime pensionist. Veelgi lühemalt kokku võetult seisneb mure selles, et praegused keskealised viimati ei muretse piisavalt oma laste pensioni pärast. Mis paneb noored muretsema.
Aga noored – te ärge muretsege. See tähendab, muretsege teiste asjade ja mitte pensioni pärast. Õppige, tehke tööd – kõik teed on valla, nagu vanasti öeldi, ainult et praegu on nad tõesti valla. Abielluge, rajage kodu, saage lapsi ja kasvatage nad üles, mitte ärge vaevelge vihamõtete käes, et miks teie vanemad teie pensioni eest ei hoolitse ja ilmastilma teie tulevikku varastavad. Uskuge, noored, teie pension polegi nende asi, nad on teid üles kasvatanud, toitnud, katnud ja harinud, ning oma pensionipõlve eest peate hoolitsema te ise.
Selleks on lihtsustatult öeldes kolm teed. Koguda raha, saada lapsi või koguda raha ja saada lapsi. Kes arvab, et vanapõlve on võimalik kindlustada ainult raha kogudes, arvaku edasi. Kuidas ühitada poole sajandi taha ulatuvat kogumisplaani kohe-kohe saabuva kliimakatastroofiga, jääb seejuures mõistatuseks. Ise ma kliimakatastroofi ei usu, kuid see-eest usun, et alustada iseseisvat elu eesmärgiga head pensioni saada on kapitaalne rumalus. Isegi hea pension on vaid hale lohutus kadunud nooruse eest – mis teil on alles käes, kõigi oma rõõmude ja vaevadega. Ja veel: need, kes teile ette maalivad, mis on saanud teie hoiustatud eurost 50 aasta pärast, on petised või nupust nikastanud. Te elage, noored inimesed, armastage ja looge ja õitsege ning ärge virisege.
Tegelikult on ainus kindel vanadusetugi lapsed. (Ja seegi mitte raudkindel, nagu kõik siin maailmas peale surma ja maksude.) Ma tean, et selle tõsiasja mainiminegi ajab teatud hulga noortest lausa vihale ja hakkavad lendama vastuväited stiilis: Mina ei tee käsu peale mitte üks laps! (Kui parafraseerida geniaalset stseeni filmist „Viini postmark“.) Selline vastuväide näitab üksnes, et väitja on ise alles laps ja temal on võib-olla tõesti veel vara. Temale on tarvis emalikku hoolitsust ja hommikuti putru. Ent samas, ega seda aega nüüd nii palju ka ei ole, sest keskmine eluiga küll pikeneb, kuid viljakuse iga mitte. Mõni kasvab suureks koos lapsega ja siis võib öelda, et hea et veel niigi läts. „Laps on mehe isa,“ ütleb vanasõna. Päris meheks saad alles isana. Ja viha laste mainimise üle on nagunii liiast, sest tegelikult ei öeldud midagi valesti – lapsi on tõesti vaja nii rahvuse (st kultuuri) edasikandmiseks kui ka pensionipõlve kindlustamiseks.
Sest NB! nüüd jõuame olulise punktini: raha ei pane rattaid käima. Raha paneb käima inimese, kes paneb rattad käima. Otse rattale raha pakkuma läheb vaid opakas. Nii et kui mõni arvab, et lapsi pole vaja, piisab kui raha koguda, siis mis saab juhul, kui ta vanaks saades oma rahapaki lauale lööb, aga noored – st teiste inimeste sünnitatud ja kasvatatud lapsed – ütlevad: kena raha küll, aga meil pole sinu jaoks aega. Nii et hoia omale. Küta sellega kaminat või pane tapeediks. Meid on vähe, sest teie omalt poolt ühtki last ei kasvatanud, ja me tegeleme siin esialgu omaenda lihaste vanematega.
Mida siis rahapakiga teha? Lahendus terendab juba kaugelt: tuleb tuua inimesi mujalt. Sest maailmas on inimesi küllalt, jääb ülegi. Niisiis – tere sümpaatsed noored Aafrika mehed, tere veel sümpaatsemad välkuvate silmadega kõrbepojad, tere tublid töömehed borši- ja seljankamaalt. Olete oodatud tööle minu hooldekoju, kus jätkub tööd sanitaridest elektrikuteni. Isegi suppi peab keegi keetma, rahapaberid seda ei oska. Kusjuures töökäsi pole vaja mitte üksnes hooldekoju. Neid on tarvis kõige muugi jaoks – et bussid sõidaksid, et elektrijaamad töötaksid, et keegi kasvataks kartuleid ja keegi peaks poodi, kust neid kartuleid teie säästetud raha eest osta saab. Ainult et sellega saab läbi ka eesti keel, kultuur ja rahvas. Pole enam, kellega laulupidu pidada. Mõne meelest muidugi tühiasi, aga siis palun algatage põhiseaduse muutmine.
Ja nüüd ma küsin nende käest, kelle arvates lapsi pole „objektiivselt võttes“ millekski tarvis: kas te selles osas leppisite kokku nende lastega, kes siiski sündisid? Kas te ütlesite neile, et teie küll ei kavatse neile sõpru, kolleege, abikaasasid, rahvuskaaslasi kasvatada, vaid lasete selle asemel sisse vedada võõraid, kes nad lõpuks enda alla matavad? Kas te saite neilt loa korraldada asjad nii, et omakorda nende lapsed või lapselapsed – kui selliseid peaks sündima – hakkavad eesti keele rääkimise eest tänaval peksa saama?
Ei leppinud kokku? Sel juhul oleks aus lahendus pensionipõlveks ise kusagile Sudaani või Senegali kolida. Rahapakk taskusse ja ratastooli vilinal heaolu ja hoolitsust nautima. Umbes sellise ühiskondliku kokkuleppe võiks sõlmida küll.
Selle kibeda iroonia lõpetuseks: loota vanaduses laste toele, abile ja seltsile – selles pole midagi häbiväärset. Mis ei tähenda mitte sugugi, et vanaduseks ei võiks ega peaks võimaluse korral midagi kõrvale panema. Nagu öeldud – selline on kolmas variant, kahtlemata kõige arukam. Kuid uskuge, kui teil on valida, kas suurendada igakuist makset mõnda fondi või kasvatada üles (veel üks) laps, siis on targem otsustada lapse kasuks. Mitte üksnes ilusam, õilsam, lillelõhnalisem ja päikesepaistelisem, vaid ka targem. Ja veel: otsida endale elukaaslaseks meest või naist, kes tahab lapsi saada – ka selles ei ole midagi häbiväärset. Noortel meestel pole mingit kohustust lasta ennast tantsitada virisevatel kirjaneitsitel, kellele millegi nii vulgaarse kui laste mainiminegi on hirmus solvang. Ja ärgu olgu ise mökud, vaid mehed, kes suudavad ning tahavad olla abikaasad ja isad. Ongi kogu tarkus. Las avatud sallijad ja hoolivad kaasajad vahutavad vihast sellise hoiaku peale – kestma jääte teie, mitte nemad.
PS Etteruttav märkus neile, kes reageerivad nüüd meeldetuletusega, et kõigile pole antud lapsi saada. Tarbetu meeldetuletus. Sellepärast ma ei kõnelegi laste saamisest, vaid üles kasvatamisest. On võimalik aidata peresid, kellele see õnn on antud, ja võimalda niimoodi neil saada võib-olla mõni laps rohkem kui ilma sellise abita. On võimalik saada kasuvanaemaks või kasuvanaisaks. Palju muudki on võimalik.
Ilmunud ERR arvmusportaalis 17. detsembril 2019
