Kui võrdsus pööratakse iseenda vastandiks ja selle all hakatakse looma kellelegi eeliseid kellegi arvel, näiteks vähemustele enamuse arvel, nimetades seda positiivseks diskrimineerimiseks, saab võrdsusest sama absurdne mõiste kui kolmnurkne ruut.
Käib veretu sõda. Nähakse kortsus kulme ja pisaraid, närvikulu on suur. Pihtasaamised, ärapanemised, sissesõitmised. Ning tegelikult niriseb kuskil servas juba ka verd, aga seda tohib märgata vaid niipalju, kui on poliitiliselt korrektne.
Püünel armsad lapsukesed, kes vanema põlve heldinud pilkude all kuulutavad sõnumeid, mis pole kaugeltki nii süütud kui esmapilgul tundub, sest nende taga on soov kehtestada raudne Ordnung ja kui vaja, siis rakendada selle nimel ka vägivalda. Või koguni salasoov vägivallaga kohe pihta hakata, sest katastroof koputab uksele ja kiire on. Näib, nagu oleks pimedas toas avatud tuli ja ei või iial teada, millal lendulastud sõna tõmbab su peale trasseerivate kuulide joa. Hullumaja eeskoda.
Sisutud, kuid tapvad argumendid. Mõistete, loosungite, lööklausete hägu ja segu. Mida õieti tähendab „võrdne kohtlemine“, mida innukalt taga aetakse ja milles kahtlemine on kuritegu? Mis mõttes võrdselt? Võrdselt peaks tähendama, et võrdselt. Kõik – mehed, naised, noored, vanad ja invaliidid – pannakse koos sadat meetrit jooksma ja kes võidab, see võidab. Aga pole ju nii?
Me korraldame jooksud eraldi meestele ja naistele, vanadele ja noortele, tervetele ja invaliididele. Me arvestame eripärasid, sest nii on inimlik. Meie kultuuritausta arvesse võttes võiks öelda ka: sest nii on kristlik. Aga me ei ütle. Me ei saa öeldud, et „arvestagem kristlikult inimeste erinevusi, niipalju kui see on mõistlik ja võimalik meie kõigi ühistes huvides“ – vaid me peame raiuma: „kohtleme võrdselt“, mis seeläbi tähenduse kaotab. Või mis hullemgi: mis hakkab meie vaimset ruumi ja seeläbi ka elukorraldust lausa söövitama, sest erinevuste arvestamine on kultuuri üks alustaladest, nende mittearvestamine aga ebainimlik ja kõlblusvastane.
Võrdselt peaks tähendama, et võrdselt. Kõik – mehed, naised, noored, vanad ja invaliidid – pannakse koos sadat meetrit jooksma ja kes võidab, see võidab. Aga pole ju nii?
Veelgi hullem aga, kui võrdsus pööratakse iseenda vastandiks ja selle all hakatakse looma kellelegi eeliseid kellegi arvel. Näiteks vähemustele enamuse arvel, nimetades seda positiivseks diskrimineerimiseks, mis on sama absurdne kui kolmnurkne ruut.
Käimasoleva sõja moodsaimaks lasersihikuga relvaks on kliimapaanika. Kõik koolilapsed juba teavad, et kui tahad kirjandi eest maksimumpunkte saada, kirjuta oigav-soiguv eleegia sellest, kuidas maailm homme hävib.
Paraku, kui kliimaga tõepoolest midagi lahti on ja kui inimene selle vastu tõepoolest midagi ära saab teha, siis kindlasti mitte psühhoosi abil. Kuid just seda õhutatakse. Maailmalõpp saabub kaheteistkümne aasta pärast, käes on viimane hetk ja lausa viimane sekund, et pöörata ära patuteelt. Elektrijaamad homsest kinni. Neid pole vaja, sest elekter tuleb pistikust ja läheb sealt maa külgetõmbejõu mõjul nutitelefoni ja sülearvuti akusse, mis paiskavad välja sõnumeid kliima kaitsmise vajalikkuse kohta; need kanduvad üle maailma tuule ja magnetväljade mõjul. Saastamisega pole vaja aga võidelda seal, kus tõesti saastatakse (nt Hiinas ja Indias), vaid seal, kus on mugavam ja kus presidendid aurahasid annavad.
Igaühele mõistetakse tema usu järgi. Mingu see täide! Teie lahkute olematusse ja need, kes ei peljanud keskkonnakatastroofi ega tatiseid ninakesi, kestku edasi!
Aga kõige efektsem ja efektiivsem on võidelda omaenda rahva vastu, sest selles on midagi otsatult ülevat. Sugereerida näiteks noortele, et laste saamine on väga inetu, sest lapsed on keskkonnale koormaks ja võivad ära rikkuda kõigi tänaste noorte inimese ilusa ja lillelise keskeapõlve. Rääkimata veel lillelisemast vanadusest. Lapsi pole ju tarvis, sest nagu elektergi tuleb raha seina seest ja moondab ennast gravitatsioonijõu mõjul kaupadeks ning teenusteks, ilma et selleks oleks vaja mingeid metaani ja muid süsinikuühendeid eritavaid olendeid, nn inimesi. Pfui. Sellises olukorras peab iga vastutusvõimeline isik mõistma, kui egoistlik ja inetu on soovida lapsi ja peret, ning kui ta siiski ei suuda ilma nendeta, peab ta ringi liikuma, silmad maas, häbist punane.
Agarad teenäitajad annavad endast parima, et niisugust loomalikku primitiivsust vähem oleks. Vananev kultuuritegelane kirjutab, kuidas salapärased poliitilis-religioossed jõud püüavad naistelt lapsi välja pressida, kuidas kroonu nõuab oma kaevikutesse lapsukesi, aga teie, noored, hakake vastu, ärge andke! Parimais aastais elukunstnik ütleb laste- ja peretoetuste kohta: riik ostab lapsi. Et kõik selle häbiväärse altkäemaksu õnge läinud ikka mõistaksid, kui inetult nad on käitunud.
Kui nüüd iroonia kõrvale jätta, siis… Siis mida selliste sõnumitega õieti öeldakse? Öeldakse kõigile emadele: te olete avalikud naised, te müütate raha eest oma sigimisvõimet. Öeldakse isadele: te olete luuserid, teie naised ei taha teid ega teie sigidikke, neid huvitab üksnes raha. Öeldakse lastele: teie nn vanemad tegid teid raha pärast, nad ei tahtnud teid, nad ei armasta teid.
Ilusad, hoolivad sõnumid, kas pole? Või otsekohesemalt öeldes: kas keegi on tõesti välja kuulutanud võistluse kõige räigema ja halvema ütlemise tiitlile laste ning lastevanemate aadressil? Võistluse, mille käigus on moodne, eesrindlik ja humaanne kutsuda üles enesetapule tervet rahvast, aga kui siis imestunult küsida, miks te iseenesest ei alusta, oled õel kurjategija. „Mina“ on püha, „meie“ on fašism. Ning rahva väljasuremisest rääkimine on vaid alatu hirmutamine, homse keskkonnakatastroofi kuulutamine aga kõigiti kiiduväärne südamevalu.
Öeldakse kõigile emadele: te olete avalikud naised, te müütate raha eest oma sigimisvõimet. Öeldakse isadele: te olete luuserid, teie naised ei taha teid ega teie sigidikke, neid huvitab üksnes raha. Öeldakse lastele: teie nn vanemad tegid teid raha pärast, nad ei tahtnud teid, nad ei armasta teid.
Ise unistan teistsugusest hoolivusest, teistsugustest sõnumitest ja teistsugusest meeleolust. Kus on need arvamusliidrid, kes ütleks: noored mehed, kui te tahate perekonda, kui tahate olla hea isa ja tubli mees, ja kui te otsite elukaaslast, kellele see sobib, siis ärge häbenege oma soovi, sest selles pole midagi kohatut. Vastupidi, see on lausa suurepärane. Te olete täiesti normaalne ja mehelik mees, kui te kõike seda soovite. Hoopis siis, kui ei soovi, tuleks teilt küsida klassiku sõnadega: „Kas sul on miskit viga või?“
Või siis: noored naised, kui te tahate peret, kui tahate olla hea ema ja abikaasa, ja otsite õiget meest – mitte mingisugust mökut – , siis öelge see julgesti välja, sest kogu tulevik ongi kokkuvõttes teie teha. Ükskõik, mida ütleb mõni elukunstnik laste ostmisest või ökoloogilisest jalajäljest, teie ärge häbenege lapsi tahta. Ja meest, kes ka mees oleks. Ärge häbenege ühtki toetust, mida riik teile määrab, ärge häbenege, kui teil on rohkem lapsi kui üks või kaks. Ärge pange tähele vagajuttu, et lapsed tulevad armastusest, sest – avaldan saladuse – lapsed tulevad tegelikult seemne- ja munaraku ühinemisest, ja armastust on vaja kõige rohkem siis, kui nad juba tulnud on.
Neile, kes lapsi ostetuiks ja nende saamist keskkonnavastaseks kuriteoks nimetavad, ütleks aga Wolandi, õieti küll Bulgakovi sõnadega, neid pisut kohandades: „Igaühele mõistetakse tema usu järgi. Mingu see täide! Teie lahkute olematusse ja need, kes ei peljanud keskkonnakatastroofi ega tatiseid ninakesi, kestku edasi!“
Eesti Vabariik 100 lõpuüritusel küsiti, mille järgi meenutatakse kunagi 2020. aastat. Ega ometi pensionireformi pärast?! Jäin mõtlema: aga mine tea. Viimati kirjutatakse saja aasta pärast just midagi sellist: 2020. aastal tehti kriitikarahe ja vastutöötamise kiuste esimene arglik samm väljasuremise rajalt kõrvaleastumiseks. See pole öeldud konkreetse poliitilise otsuse propagandaks. Fondid fondideks, oluline on muu: milles või kelles me näeme enda ja oma rahva edasikestmist. Oluline on mõtteviis.
Muuseas, väljasuremisest loobumine ja kestmise kasuks otsustamine on meie võimuses. Mitte üksnes noorte, vaid meie kõigi.
Ilmunud portaalis Objektiiv 3. märtsil 2010
