This country was built on the blood of slaves. See riik on rajatud orjade verele. Nii karjus aktivist nimega Patrick Thelwell 9. novembril 2022 Yorkis, kui ta „selle riigi“ kehastuse, kuningas Charles III pihta tooreid mune pildus.
Pildi järgi kena noormees, kellel paraku nähtavasti puudub üks oluline omadus, nimelt mõistus. Karistuseks keelati tal edaspidi viibida kuningas Charlesile lähemal kui 500 meetrit.
Sellega võiks loo lõppenuks lugeda, kui pidada seda tühiseks vahejuhtumiks, mida kuulsustega ikka ette tuleb. Kahjuks on põhjust oletada, et nõnda see sugugi ei ole ja tegemist on veel ühe tsunamiga, mitte pinnavirvendusega. See tsunami tuleb vaikselt ja vääramatult, ta on juba kohal ja ühtlasi alles teel.
Maailma tulevik otsustatakse Ukrainas. Ent mitte lõplikult ega igaveseks. Juba ammu enne Ukraina sõda on alanud ja vaikselt tuure kogunud üks teine sõda, mille eesmärk on samuti Lääne tsivilisatsiooni hävitamine. Teiste meetoditega kui proovib seda Putin, kuid mõnes mõttes on need isegi ohtlikumad. Muide, need kaks sõda on üksteist lõpuks leidnud ja jõud ühendanud. Hiljutisel suurel meeleavaldusel Itaalias, kus nõuti relvaabi lõpetamist Ukrainale, lehvisid uhkelt ka vikerkaarelipud. Kui Ukraina sõda saab võidetud, nagu me loodame, siis tuleb uuesti otsa vaadata tollele teisele, mis algas varem ja lõpeb hiljem.
See teine sõda näeb ette kogu Lääne, tema ajaloo ja loomingu põlustamise, lammutamise ning kustutamise. Läänt koormab pärispatt, mille nimi on Atlandi-ülene orjakaubandus, ja kõik on selles süüdi. Lääne inimesed peavad süükoorma all põrmu langema ja veetma viimased eluhetked juureldes, kuidas saada antirassistiks.
Millega Lääs, Lääne ajalugu, Lääne saavutused, Lääne ideaalid asendada, ei tea keegi. Esialgu kobrutab maailmaparandajate soontes vaid hävitamislust ja tuhat alaväärsuskompleksi. Heitke pilk fotole, kust vaatavad vastu van Goghi pildile suppi visanud aktivistide nüristunud, kuid väga enesekindlad ja enesega rahul olevad pilgud.
Munaloopija Patrick on samuti planeedi päästja, kuid lisaks võitleb ta ka kolonialismi ja rassismiga. Orjade veri ei anna talle rahu. Kuskil Antifa või Black Lives Matteri peakorteris võiks selle peale klaase kõlistada – seltsimehed, meie üritus edeneb. Ajusurm levib vääramatult ja ühtlasi peaaegu märkamatult. Tasem kui tuhat tanki, roomavad väikesed vähid…
Ja miks ta ei peaks levima? Eeltööd on tehtud kõvasti. Euroopa ja Ameerika ülikoolid on üle võetud, enamik ajakirjanduse lipulaevu samuti. Kino, kunst ja kirjandus. Meil Eestis ikka samas taktis, nagu suured poisid ees. Kui ise hästi ei oska, kutsume mõne suure poisi õpetama. Ja tulebki meile Bart Pushaw ja koostab näituse meie, nagu selgub, rassistlikust kunstist. Kui keegi aru ei saa, siis sellele selgitab Linda Kaljundi asja üle. Eriti juhmidele tutvustab progressiivset konsensust Mart Valner. Kui keegi ikka veel aru ei saa, sellele teeb Maria Muuk kannatlikult selgeks: Ka koloniaalimpeeriumi otseselt mitte omanud rahvaste seas valitseb võimetus tajuda iseennast kolonialistliku maailma produkti ja kaassõltlastena, selle viiside ja privileegidega sajandite jooksul kohanenud ja need omaks võtnud elanikena. Nii et jätke meelde: Toidulaudki on selle illustreerimiseks hea näide – oleme ju kõik harjunud tarbima industriaalorjandusega lahutamatult seotud suhkrut, kohvi ja vürtse nagu kaneel ja muskaatpähkel, kui mitte rääkida tubakast.
Ühesõnaga, me kõik oleme rassistliku valgevõimu osalised, olime juba siis, kui me ise veel ise orjad olime, sest ka siis ikkagi koloniaalmaailma liikmed, saime osa selle hüvedest, suitsetasime tubakat ja värvisime rahvariideid indigoga.
See on väjakannatamatu koorem. Jalgpallurid põlvitavad ja paluvad andeks. Kellelt, pole selge, aga pole ka oluline. Peamine on tunnistada oma süüd – täpselt nagu kommunistliku režiimi aegu. Igaüks oli süüdi, aga milles just, seda ütles talle sobival hetkel kommunistlik partei. Enamasti vanameelsuses, alateadlike kodanlike ideaalide hellitamises – sellepärast inimene ise täpselt ei teadnudki. Nüüd oleme me siis salarassistid. Ise ei märka, aga oleme.
Kommunistide ajal oli nii, et ainus viis kodanlikest salamõtetest vabaneda ja oma süü lunastada oli hakata aktiivseks kommunistlikuks nooreks ning asuda salakodanlasi paljastama, represseerima, küüditama ja kui vaja, maha tapma. Praegu oleme sellesama tee alguses. Salarassiste ja kolonialismi pärandi edasikandjaid juba paljastatakse ja represseeritakse, juba pillutakse ka munadega, küllap jõutakse ükskord ka verelaskmiseni.
Nii et Ühendatud Kuningriik on rajatud orjade verele. Kuningas Charles III käitus tõeliselt kuninglikult ja lihtsalt ignoreeris arulagedat aktivisti. Olnuks ta lihtinimene, võinuks Patrick Thelwellilt küsida: „Aga milline riik ei ole?“ Mindki huvitaks. Kui keegi teab mõnd sellist, andku teada. Kuid muidugi pole selline vastuküsimus, ehkki sügavalt sisuline, just kõige soliidsem. Vastab tõele, et inimkond on minevikus orjust praktiseerinud kõikjal, ja kes seda ei mõista, ei saa üldse millestki aru. Minevikku ei saa süüdistada, see pole üksnes nõme, vaid ka ennasthävitav.
Aga midagi pole teha, „teised tegid ka“ kõlab lihtsalt keskpäraselt. Tegelikult olnukski kuningas Charlesil veelgi parem vastus: „Jah, on Ühendkuningriik on rajatud muuhulgas ka orjade verele, aga rohkem siiski inglaste, šotlaste ja waleslaste higile, ja Ühendkuningriiki eristab seejuures enamikust teistest riikidest see, just meie hakkasime aktiivselt võitlema orjakaubandusega, kandsime selle juures suuri ohvreid nii raha, laevade kui umbes 1500 hukkunud Briti meremehe vere näol, ning võime selle üle uhked olla.“
Kõigi valgete süüdistamine on sama vale ja mõttetu kui Inglismaa süüdistamine. Maria Muugi jutt sellest, kuidas meiegi orjanduse ja kolonialismi osalised olime, sunnib tegema vahemärkust: aga sel juhul on süüdi ka Aafrika neegrid (sest nende valitsejad said orjade müügist 18.-19. sajandil suurt tulu) ja, vähe sellest, süüdi on ka Ameerika neegrid. Sest isegi orjadena, aga ammugi veel pärast vabakslaskmist, said ka nemad kuidagi ja mingil moel osa koloniaalmaailma hüvedest – mitte vähem kui meie siin Eestis piipu popsides. Nende järeltulijad on ennast harinud „orjade verele“ rajatud ülikoolides, sõitund „orjade verele“ rajatud raudteedel ja lõiganud igapäevast kasu „orjade verele“ rajatud majandusest, nii et nende elatustase ning eneseteostusvõimalused on keskeltläbi tunduvalt paremad kui neil, kelle esivanemaid üle Atlandi ei veetud. Kuiv fakt, milles puudub hinnang.
Kas leidub mõni vabatahtlik, kes läheks seda ameeriklastele ütlema?
Kahtlen. Küllap saab lugeja selle asemel mõnest printsipiaalsest ja progressiivsest vastulausest teada, et me siiski oleme süüdi – meie kõik, välja arvatud näpuga näitajad – ning orjade veri karjub meie jalge all.
Ilmunud Postimehe veebiväljaandes 13. novembril 2022 pealkirja all “Kuningas Charles ja munaloopija Patrick”