Mis seal salata – uudis, et Varro Vooglaid lepiks Eesti okupeerimisega, lõi mindki pahviks. Lähemal uurimisel selgus, et sõna „okupatsioon“ pärineb siiski Herman Kelomehelt, kelle funktsionaalsele lugemisoskusele ei või kunagi kindel olla. Vooglaiu ja Järvi vestlusse süvenedes ilmnebki, et nad avaldasid oma arvamust hoopis selle kohta, kuidas hinnata ühelt poolt rahvuslikku ja teiselt poolt isiklikku vabadust ning kumba teisest ettepoole seada, kui tuleb valida. Sellest tulekski rääkida, mitte millestki muust.
Laulvat revolutsiooni tehti vabaduse nimel ja tollal ei olnud sellega mingeid erilisi segadusi. Kuna tegemist oli rahvusliku pürgimusega, siis mõeldi vabaduse all eeskätt Eesti vabadust, st eesti rahva vabanemist võõrvõimust ja pääsu ümberrahvastamisest. Kuid ühtlasi ka isiklikku vabadust – õigust ennast vabalt väljendada, meelt avaldada, reisida. Need kaks vabaduseiha põimusid nii täiuslikult, et enamik tolleaegsetest asjaosalistest ilmselt ei andnudki endale aru, et tegemist on kahe vabadusega, mis võivad mõnikord isegi vastuollu sattuda. Iseseisvat riiki omaval rahval võib puududa demokraatia (nt birmalased), demokraatiat omaval rahval võib puududa rahvuslik vabadus (nt katalaanid).
Selle erisuse teadvustamine pole Eestis tänapäevalgi veel üldine, kuid siiski tasapisi levimas. Seda kasutatakse ka demagoogiaks. Juba väidetakse näiteks, et laulva revolutsiooni sihiks ei olnud mitte Eesti Vabariik, mis on üksnes kõrvalnähtus, vaid vähemuste kaitse. Nii et kui me otsekohe ei sätesta nn abieluvõrdsust ega juuri välja salapärase koloniaalmineviku jäänuseid, oleme toonased ideaalid reetnud.
Need väited tõele ei vasta. Eesti riik taastati siiski selleks, et „Eesti oleks vaba“, iga konkreetse eestlase unistuste täitumine isikliku vabaduse osas tuli selle järel. Kuid sellega oleme kõik need 30 aastat muuseas tegelenudki: arendanud oma riiki selle mõttega, et elu oleks võimalikult inimväärne, mis ühtlasi sisaldab endas ka üksikisiku vabadust.
Mis aga on inimväärne ja kui kaugele peaks ulatuma üksikisiku vabadus, on kaelamurdev küsimus. Pole raske näha, et siin ei jõuta kunagi kokkuleppele, mida tõestavad ka koroonaprotestid. Kas koroonapassi nõudmine on inimõiguste rikkumine ja inimeste sortidesse jagamine? Ühed ütlevad: jah, on. Teised ütlevad: ei, ei ole. Kas politseinik koeraga tähendab politseivägivalda? Kas maskikandmiskohustus tähendab alandamist? Ja nii edasi.
Segaduste vältimiseks kinnitan kohe, et minu arvates on piirangud oma aja ära elanud, neil enam mõju ei ole ja seetõttu võiks nad hommepäev kaotada. Kas aga koroonapass kui selline on inimõiguste vastane? Ei, minu arvates mitte, kõik sõltub nõude põhjendatusest. Aastakümneid on teatud piirkondadesse või riikidesse reisides nõutud selle või teise vaktsiinisüsti tegemist (muidu üle piiri ei pääse) ja minu teada pole neid riike siiani süüdistatud inimõiguste rikkumises. Ka see, et kirurg peab enne operatsiooni käsi desinfitseerima, pole inimõiguste rikkumine.
Aga me elame vabal maal ja kui keegi tahab väita, et inimõigusi rikutakse, siis kuis võib teda keelata. Kuid sellest vaieldavast väitest olulisem on järeldus, mida paljud väitjad teevad kogu meie riigi suhtes, ja siin me jõuame Varro Vooglaiu ja Markus Järvi juurde tagasi.
Ei, nad ei öelnud, et eelistavad Vene okupatsiooni sinimustvalgele lipule. Minu arusaamist mööda ütlesid Vooglaid ja Järvi järgmist: See, et Pika Hermanni otsas lehviks sinimustvalge, pole eesmärk omaette – juhul, kui meie riigi valitsus inimeste õigusi ei austa, aga mõne teise riigi valitsus austab, siis oleme nõus isegi teistsuguse lipuga, peaasi, et meie elu ja tegevus oleks vaba, et meile tagataks meie õigused. Või veelgi lihtsamalt: kui on valida sinimustvalge despoodi ja mingit muud värvi demokraatliku valitseja vahel, siis valiksime viimase.
See mõtteline konstruktsioon asetab vaekaussidele needsamad paleused, millest sai räägitud eespool: ühele riikliku (rahvusliku), teisele isikliku vabaduse. Nende silmis kaalub viimane esimese üles. Kuid see on tuttav jutt. Seda juttu on juba aastakümneid ajanud nii kõige tulisemad Euroopa ühisriigi pooldajad kui mitmesuguse pahempoolsed, kellele rahvusriigid on suurimaks takistuseks üldise õnne saabumisel. See on Guy Verhofstadti, Daniel Cohn-Bendit’ ja nende sabas sörkiva Mikk Pärnitsa jutt.
Ja nüüd NB: sõltumata sellest, mida Vooglaid ja Järvi täpselt silmas pidasid, on selline jutt vesi Putini veskile. Idealistlikud inimesed võivad ju kujutleda, et praeguses suures vastasseisus seisavad vastamisi Putin ja demokraatia, kuid tegelikult seisavad vastamisi Putin ja rahvuslik vabadustahe. See on loogiline, sest Putin on eelkõige Vene šovinismi kehastus ja alles seejärel demokraatia lämmataja. Šovinismile hakkab vastu patriotism, despootiale demokraatia.
Mis aga tagab, et ukrainlaste valmisolek agressorile vastu hakata on üldse tõsiseltvõetav? See, et neil on oma riik. See, kui hästi-halvasti on selles riigis lood inimõiguste või politseivägivallaga, tuleb paraku teises järjekorras, vähemalt praeguses kriitilises olukorras. Jah, isegi paha oma võim on lõpuks ikkagi parem kui (teoreetiline) hea võõras võim. Palun, ajalooline näide: oli kunagi Venemaal tark ja edumeelne keiser Aleksander II. Tema võimu ajal oli Eesti- ja Liivimaal laiutav kohalik (baltisaksa) võim eestlastele kaheldamatult palju raskem ja vaenulikum, kui oleks olnud otsene Vene võim, mis vabastas talupojad koos maaga ja andis neile omavalitsustes palju rohkem õigusi kui anti Eestis. Ainult et… Aleksander II tapeti, tema asemele tuli Aleksander III, kes käivitas venestuse. Siit moraal: olgu meie oma võim nii kuri kui tahes, sellega saame kokkuvõttes ikkagi hakkama, uus võõras võim aga käiks meile üle jõu ja kui see peaks päriselt kurjaks muutuma, siis on meie tund tulnud, sest vaevalt et me teist korda rongi alt eluga välja tuleks. Millest omakorda järeldub, et kui me inimõiguste helinal nõustume lipuvahetusega, siis jääme lisaks riigile ilma ka inimõigustest ja võib-olla koguni elust.
Pole õige väita, et me oleme oma vabadused juba kaotanud. Jätke. Me oleme vabad ka praegu ja mõned olmelised ebameeldivused ei ole veel maailmalõpp. Tarbetute koroonapiirangute ja vusserdava valitsuse vastu tuleb muidugi välja astuda, aga nende pärast tervet riiki korstnasse kirjutada on enam kui lapsik. Pole ju seda teist liivakasti, kuhu mängima minna.
Ilmunud Postimehes 17. veebruaril 2022