See väike Eesti Ühiskond
Lauri Vahtre

Meie omad värvid

22/10/2010
Jaga

 

On rahvaid, kes armastavad oma lippu. On rahvaid, kes temast eriti ei hooli. On rahvaid, kes suhtuvad oma lippu ebalusega.

Võib-olla on koguni rahvaid, kes oma lippu ei salli. Ju see siis pole nende lipp. Seda võib ette tulla. Meenutagem kadunud nõuka-aega ja meie veidrat suhet ühelt poolt kõvasti keelatud sinimustvalgega, teiselt poolt N Liidu punalipuga ja Eesti NSV merelainelise kompositsiooniga seal kuskil vahepeal. Toda merelainelist me ju üldiselt talusime, nii nagu ka ENSV hümni. Veel 1990. aastal tõusime üldlaulupeol – küll nii pooleldi loivamisi – püsti, kui seda mängiti.

Nojah, hümn hümniks. Õiget Eesti hümni paljud ei teadnudki. Küll aga värve! Need olid maailma kõige ilusamad värvid, otse uskumatu, kui ilusad nad olid. Muide, ma arvan seda praegugi, ehkki oma taevasinise laiu oleme miskipärast lasknud selliseks tabamatult tinaseks tahkuda. Aga hea küll, meie taevas ongi umbes selline.

Oh, kuidas me neid värve taga igatsesime ja kuidas me neid enda ümbert otsisime. Nagu muuseas ka tuhanded palgalised ja palgata, sunniviisilised ja isehakanud meelsusvalvurid. Nemad leidsid sinimustvalget sealtki, kus seda polnud. Näiteks ei saanud trükiluba üks lihtne, sinisega valgele trükitud plakat – sest mõelge, seltsimehed, kui selle ees seisatab mustas ülikonnas mees! Ning enamik ülikondi, seltsimehed, on ju mustad, eks ole?

Muide, see ei ole välja mõeldud lugu.

Mitte keegi ei saa tagantjärele välja arvutada, kui palju aitas sinimustvalgel meie meeles ja südames püsida see keelatud vilja võlu, mida seltsimehed kommunistid vaeva säästmata ülal aitasid hoida. Tagantjärele ei saa ka välja arvutada, kui palju meil õieti vedas, et meie vabaduseunistust ei solgitud mingi rahvademokraatliku uduga nagu Kesk-Euroopas, kus rahvusvärvid küll jäid, ent enamasti koos sirbi ja vasara või muude seesuguste atribuutidega. Kujutlegem näiteks punalippu, kollane sirp-vasar-viisnurk nurgas, merelainete asemel sinimustvalge triip? Või sinimustvalget, suur punane või kuldne viisnurk keskel?

Rõve, mis seal rääkida.

Mistõttu võib päris rahul olla, et me ei pidanud oma lippu kommunistlikust sümboolikast „puhtaks lõikama“ nagu ungarlased või rumeenlased, vaid võisime ta 1988. aastal lihtsalt kirstupõhjast välja võtta ja lehvima lüüa.

Nüüd virisetakse sageli, et me oma lippu küllalt ei armasta ega lehvita. Me nagu häbeneks tänini seda hingematvat vaimustust, mis kakskümmend aastat tagasi kogu meie elu lipsude, sokkide ja särkideni sinimustvalgeks värvis. Tõsi, täna leidub lollpäid, kes sinimustvalge põlastamist ja häbenemist koguni sügavmõtteliseks tegevuseks peavad. Sealsamas aga räägivad meie külalised kadedusega, kui meeldivalt kompleksivaba ja kompleksivabalt lugupidav olla eestlaste suhtumine oma lippu ning lipuvärvidesse. Kui on põhjust, siis lehvitavad.

Ausalt öeldes arvan minagi, et asjad on enamvähem paigas. Las nad lehvivad nii… parasjagu. Osa aga jäägu hingepõhja reservi. Kes teab, millal vaja läheb.

 

Ilmunud Õhtulehes 22. oktoobril 2010 pealkirja all “Meie lipuvärvid võiksid lehvida… nii parasjagu”.

 

Sarnased postitused

…ei saa ikka aru

09/05/2021

Lugenud ERR uudisteportaalist ameerika kunstiteadlase Bart Pushaw usutlust, tekkis mul küsimus, kas tõesti tulebki kirjutada artiklisari „BP ei saa aru“, „BP ei saa ikka aru“, „BP ei kavatsegi aru saada“. Nagu mul muud teha poleks. Usutluses ajab üks vastuolu teist taga ja kui oled selle väsitava lektüüri läbi saanud, on tunne, nagu oleks sõelaga kuupmeetri vett ära kandnud.

Minu vana kirjasaatja, sotsiaalkonstruktivistmist ja poliitkorrektsusest ammu lolliks läinud Afanassi Pirn kirjutas: Võtame näiteks Oskar Hoffmanni teose „Eesti talumees rohelise kuuega“. Pole ju raske näha, kui palju me kõik võidaksime, kui see rassistlik silt asendada korrektsega: „Jakob Kivi vaatab paremale“. Selle asemel et vihjet mõista, raiub Pushaw oma vana rauda edasi: Kas see on tõesti nii halb, et kutsume nüüd Wiiralti teost “Neegripeade” asemel lihtsalt “Peadeks”? (…) Me ei kaota sellega midagi, aga võidame nii palju. Ei, kulla kuraator, see on halb ja me ei võida sellega midagi, aga kaotame nii palju. Miks? Sellepärast, et teose pealkirjaga paneb autor oma tööle krooni ja i-le punkti. See on viimane pintslitõmme. Näiteks oli väga halb, et Johann Köhleri „Katkenud lõnga“ hakati vahepeal korrektselt ja neutraalselt „Ketrajaks“ nimetama, mis sulges töö traagilise sõnumi hooletuma vaataja jaoks kolme tabaluku taha.

Või teine näide: Ilmar Torni kuulus „Kaluri käed“. Ilmselt oleks võimalik tuvastada, mis oli Torni modelli nimi. Võib-olla Saamuel Peterson. Paneme siis pildile nimeks „Saamuel Peterson aerutamas“ – oh kui põnev, ah kui lugupidav. Ja kogu pildi idee, emotsioon ja sõnum on kokku käkerdatud ning nurka visatud.

Võiks vastu vaielda, et ketraja ketrajaks ja kalur kaluriks, aga mida hullu juhtub Viiralti konkreetse graafilise lehega? Aga juhtub see hull lugu, et tekib küsimus, miks kunstnik, va sindrinahk, on pildile „Pead“ valinud üksnes mustanahalisi. On siin mingi õel vihje? Mingi alavääristamine? Narritamine? Mustanahaliste abitud pead…? Kahtlane värk igatahes. Kindlam oleks mõni pea valgeks, mõni kollaseks võõbata. Või siis kollaseid ja valgeid juurde kleepida.

Kui iroonia kõrvale jätta, võiks lapski aru saada, et Viiralt ei kujuta sel lehel mitte lihtsalt päid, vaid just neegripäid, otsides neist midagi iseloomulikku. Neegripärasust. Neegerlikkust. Kastreeritud pealkiri aga salgab selle maha ja viib vaataja lõppkokkuvõttes segadusse.

Olen need argumendid esitanud juba mitu korda. Paraku ei taha diskussioon kuidagi käivituda – neile argumentidele ei reageerita kuidagi –, mistõttu on täitsa võimalik, et pean sama teksti sõna sõnalt üle kordama kirjutises „BP ei kavatsegi aru saada“. Üldse paistab diskussiooni algatajatel, st Kumul ja Pushaw’l diskussioonist eripärane arusaam olevat. Nagu kuraator ise ütleb: Ma tahan, et näitus paneks inimesi teistmoodi mõtlema. Vaat selline diskussioon siis. Hakka aga kõigepealt teistmoodi mõtlema. Õieti küll nii, nagu ette nähtud. Selle taustal on hoopis veider lugeda vagatsemisi nagu Ma püstitan küsimusi, aga mul pole vastuseid või Ka pealkirjade vahetamine on eksperimentaalne ajutine idee. Jaa-jah, sama ajutine kui nõukogude-aegne vineerist putka – vähemalt viieks viisaastakuks, sest: Väga veider oleks pärast seda nimed uuesti tagasi n-sõna juurde viia. See on Eesti kunstimuuseum. Eesti suurim ja prestiižsem muuseum. See loob pretsedendi Eesti muuseumitele.

Vaat nii on lood, sõbrakesed. Inimliku tarkuse kõrgemalt tasandilt saabus külvivolinik ja nüüd on nii, nagu tema ütleb. Ajutiselt, kõigest surmani ja veel paar põlve pärast seda.

Bart Pushaw’l on siiski ette näidata üks kõva kaart: eestlased ise kutsusid. Mis vastab tõele. See täiesti sümpaatne noormees ei ole ennast vägisi Kumule ega eesti rahvale kaela määrinud, vaid teda kutsuti. Hüääni kombel naerma ajab ainult see, et… „eestlased kutsusid“. Kohe kogu eesti rahvas? Kui neegrite kohta midagi üldistavat otsida on surmapatt, igaüks on ju isemoodi ja mistahes üldistamine tuleb pealkirjade võltsimise hinnaga maha salata, siis eestlased võib kõik ühte patta panna ja koer ka ei haugu. Eestlased kutsusid, eestlased tahtsid, eestlased soovisid nendest asjadest rääkida: Samuti tõstatab näitus küsimusi, mida eestlased ei ole varem ei küsinud ega arutanud. Minu eesmärk oligi näidata globaalseid ühenduspunkte ja koloniaalajaloo keerukust.

Nagu näha, on asjatundjad kindlaks teinud, et seesinane rahvakild kuulis kolonialismist, neegritest, orjusest jne eila, kõige varem üleeila, enne seda elasid nad koopas ja sõid vaklu. Vaimupimeduse vähendamiseks on tarvis neile tutvustada koloniaalajaloo keerukust.

Loomulikult on lühinägelik kogu selle jama eest nahutada kultuuriministrit, nagu on üritatud. Tõesti, mida tema siis teha saab, kui mõni kultuuriametnik on otsustanud nahast välja pugeda. Aga kunstnikud? Muuseumitöötajad? Nemad võiksid ju protestida, kui kunsti ja museaale hakatakse poliitkorrektsuse Prokrustese sängi suruma. See oleks isegi nende kohus. Kas Kunstnike Liit on tõesti selleks loodud, et üksmeelselt aplodeerida, kui progressiprohvetid asuvad mineviku kultuuripärandi „kõlvatusi“ likvideerima?

Ärgu siis virisegu, kui neile ühel päeval enam ei dikteerita mitte üksnes seda, mis peab pildi nimi olema, vaid ka seda, mida pilt peab kujutama.