See väike Eesti Ühiskond
Lauri Vahtre

Meie omad värvid

22/10/2010
Jaga

 

On rahvaid, kes armastavad oma lippu. On rahvaid, kes temast eriti ei hooli. On rahvaid, kes suhtuvad oma lippu ebalusega.

Võib-olla on koguni rahvaid, kes oma lippu ei salli. Ju see siis pole nende lipp. Seda võib ette tulla. Meenutagem kadunud nõuka-aega ja meie veidrat suhet ühelt poolt kõvasti keelatud sinimustvalgega, teiselt poolt N Liidu punalipuga ja Eesti NSV merelainelise kompositsiooniga seal kuskil vahepeal. Toda merelainelist me ju üldiselt talusime, nii nagu ka ENSV hümni. Veel 1990. aastal tõusime üldlaulupeol – küll nii pooleldi loivamisi – püsti, kui seda mängiti.

Nojah, hümn hümniks. Õiget Eesti hümni paljud ei teadnudki. Küll aga värve! Need olid maailma kõige ilusamad värvid, otse uskumatu, kui ilusad nad olid. Muide, ma arvan seda praegugi, ehkki oma taevasinise laiu oleme miskipärast lasknud selliseks tabamatult tinaseks tahkuda. Aga hea küll, meie taevas ongi umbes selline.

Oh, kuidas me neid värve taga igatsesime ja kuidas me neid enda ümbert otsisime. Nagu muuseas ka tuhanded palgalised ja palgata, sunniviisilised ja isehakanud meelsusvalvurid. Nemad leidsid sinimustvalget sealtki, kus seda polnud. Näiteks ei saanud trükiluba üks lihtne, sinisega valgele trükitud plakat – sest mõelge, seltsimehed, kui selle ees seisatab mustas ülikonnas mees! Ning enamik ülikondi, seltsimehed, on ju mustad, eks ole?

Muide, see ei ole välja mõeldud lugu.

Mitte keegi ei saa tagantjärele välja arvutada, kui palju aitas sinimustvalgel meie meeles ja südames püsida see keelatud vilja võlu, mida seltsimehed kommunistid vaeva säästmata ülal aitasid hoida. Tagantjärele ei saa ka välja arvutada, kui palju meil õieti vedas, et meie vabaduseunistust ei solgitud mingi rahvademokraatliku uduga nagu Kesk-Euroopas, kus rahvusvärvid küll jäid, ent enamasti koos sirbi ja vasara või muude seesuguste atribuutidega. Kujutlegem näiteks punalippu, kollane sirp-vasar-viisnurk nurgas, merelainete asemel sinimustvalge triip? Või sinimustvalget, suur punane või kuldne viisnurk keskel?

Rõve, mis seal rääkida.

Mistõttu võib päris rahul olla, et me ei pidanud oma lippu kommunistlikust sümboolikast „puhtaks lõikama“ nagu ungarlased või rumeenlased, vaid võisime ta 1988. aastal lihtsalt kirstupõhjast välja võtta ja lehvima lüüa.

Nüüd virisetakse sageli, et me oma lippu küllalt ei armasta ega lehvita. Me nagu häbeneks tänini seda hingematvat vaimustust, mis kakskümmend aastat tagasi kogu meie elu lipsude, sokkide ja särkideni sinimustvalgeks värvis. Tõsi, täna leidub lollpäid, kes sinimustvalge põlastamist ja häbenemist koguni sügavmõtteliseks tegevuseks peavad. Sealsamas aga räägivad meie külalised kadedusega, kui meeldivalt kompleksivaba ja kompleksivabalt lugupidav olla eestlaste suhtumine oma lippu ning lipuvärvidesse. Kui on põhjust, siis lehvitavad.

Ausalt öeldes arvan minagi, et asjad on enamvähem paigas. Las nad lehvivad nii… parasjagu. Osa aga jäägu hingepõhja reservi. Kes teab, millal vaja läheb.

 

Ilmunud Õhtulehes 22. oktoobril 2010 pealkirja all “Meie lipuvärvid võiksid lehvida… nii parasjagu”.

 

Sarnased postitused

Nagu hullumaja eeskojas

03/03/2020

Kui võrdsus pööratakse iseenda vastandiks ja selle all hakatakse looma kellelegi eeliseid kellegi arvel, näiteks vähemustele enamuse arvel, nimetades seda positiivseks diskrimineerimiseks, saab võrdsusest sama absurdne mõiste kui kolmnurkne ruut.

Käib veretu sõda. Nähakse kortsus kulme ja pisaraid, närvikulu on suur. Pihtasaamised, ärapanemised, sissesõitmised. Ning tegelikult niriseb kuskil servas juba ka verd, aga seda tohib märgata vaid niipalju, kui on poliitiliselt korrektne.

Püünel armsad lapsukesed, kes vanema põlve heldinud pilkude all kuulutavad sõnumeid, mis pole kaugeltki nii süütud kui esmapilgul tundub, sest nende taga on soov kehtestada raudne Ordnung ja kui vaja, siis rakendada selle nimel ka vägivalda. Või koguni salasoov vägivallaga kohe pihta hakata, sest katastroof koputab uksele ja kiire on. Näib, nagu oleks pimedas toas avatud tuli ja ei või iial teada, millal lendulastud sõna tõmbab su peale trasseerivate kuulide joa. Hullumaja eeskoda.

Sisutud, kuid tapvad argumendid. Mõistete, loosungite, lööklausete hägu ja segu. Mida õieti tähendab „võrdne kohtlemine“, mida innukalt taga aetakse ja milles kahtlemine on kuritegu? Mis mõttes võrdselt? Võrdselt peaks tähendama, et võrdselt. Kõik – mehed, naised, noored, vanad ja invaliidid – pannakse koos sadat meetrit jooksma ja kes võidab, see võidab. Aga pole ju nii?

Me korraldame jooksud eraldi meestele ja naistele, vanadele ja noortele, tervetele ja invaliididele. Me arvestame eripärasid, sest nii on inimlik. Meie kultuuritausta arvesse võttes võiks öelda ka: sest nii on kristlik. Aga me ei ütle. Me ei saa öeldud, et „arvestagem kristlikult inimeste erinevusi, niipalju kui see on mõistlik ja võimalik meie kõigi ühistes huvides“ – vaid me peame raiuma: „kohtleme võrdselt“, mis seeläbi tähenduse kaotab. Või mis hullemgi: mis hakkab meie vaimset ruumi ja seeläbi ka elukorraldust lausa söövitama, sest erinevuste arvestamine on kultuuri üks alustaladest, nende mittearvestamine aga ebainimlik ja kõlblusvastane.

Võrdselt peaks tähendama, et võrdselt. Kõik – mehed, naised, noored, vanad ja invaliidid – pannakse koos sadat meetrit jooksma ja kes võidab, see võidab. Aga pole ju nii?

Veelgi hullem aga, kui võrdsus pööratakse iseenda vastandiks ja selle all hakatakse looma kellelegi eeliseid kellegi arvel. Näiteks vähemustele enamuse arvel, nimetades seda positiivseks diskrimineerimiseks, mis on sama absurdne kui kolmnurkne ruut.

Käimasoleva sõja moodsaimaks lasersihikuga relvaks on kliimapaanika. Kõik koolilapsed juba teavad, et kui tahad kirjandi eest maksimumpunkte saada, kirjuta oigav-soiguv eleegia sellest, kuidas maailm homme hävib.

Paraku, kui kliimaga tõepoolest midagi lahti on ja kui inimene selle vastu tõepoolest midagi ära saab teha, siis kindlasti mitte psühhoosi abil. Kuid just seda õhutatakse. Maailmalõpp saabub kaheteistkümne aasta pärast, käes on viimane hetk ja lausa viimane sekund, et pöörata ära patuteelt. Elektrijaamad homsest kinni. Neid pole vaja, sest elekter tuleb pistikust ja läheb sealt maa külgetõmbejõu mõjul nutitelefoni ja sülearvuti akusse, mis paiskavad välja sõnumeid kliima kaitsmise vajalikkuse kohta; need kanduvad üle maailma tuule ja magnetväljade mõjul. Saastamisega pole vaja aga võidelda seal, kus tõesti saastatakse (nt Hiinas ja Indias), vaid seal, kus on mugavam ja kus presidendid aurahasid annavad. 

Igaühele mõistetakse tema usu järgi. Mingu see täide! Teie lahkute olematusse ja need, kes ei peljanud keskkonnakatastroofi ega tatiseid ninakesi, kestku edasi!

Aga kõige efektsem ja efektiivsem on võidelda omaenda rahva vastu, sest selles on midagi otsatult ülevat. Sugereerida näiteks noortele, et laste saamine on väga inetu, sest lapsed on keskkonnale koormaks ja võivad ära rikkuda kõigi tänaste noorte inimese ilusa ja lillelise keskeapõlve. Rääkimata veel lillelisemast vanadusest. Lapsi pole ju tarvis, sest nagu elektergi tuleb raha seina seest ja moondab ennast gravitatsioonijõu mõjul kaupadeks ning teenusteks, ilma et selleks oleks vaja mingeid metaani ja muid süsinikuühendeid eritavaid olendeid, nn inimesi. Pfui. Sellises olukorras peab iga vastutusvõimeline isik mõistma, kui egoistlik ja inetu on soovida lapsi ja peret, ning kui ta siiski ei suuda ilma nendeta, peab ta ringi liikuma, silmad maas, häbist punane. 

Agarad teenäitajad annavad endast parima, et niisugust loomalikku primitiivsust vähem oleks. Vananev kultuuritegelane kirjutab, kuidas salapärased poliitilis-religioossed jõud püüavad naistelt lapsi välja pressida, kuidas kroonu nõuab oma kaevikutesse lapsukesi, aga teie, noored, hakake vastu, ärge andke! Parimais aastais elukunstnik ütleb laste- ja peretoetuste kohta: riik ostab lapsi. Et kõik selle häbiväärse altkäemaksu õnge läinud ikka mõistaksid, kui inetult nad on käitunud.

Kui nüüd iroonia kõrvale jätta, siis… Siis mida selliste sõnumitega õieti öeldakse? Öeldakse kõigile emadele: te olete avalikud naised, te müütate raha eest oma sigimisvõimet. Öeldakse isadele: te olete luuserid, teie naised ei taha teid ega teie sigidikke, neid huvitab üksnes raha. Öeldakse lastele: teie nn vanemad tegid teid raha pärast, nad ei tahtnud teid, nad ei armasta teid.

Ilusad, hoolivad sõnumid, kas pole? Või otsekohesemalt öeldes: kas keegi on tõesti välja kuulutanud võistluse kõige räigema ja halvema ütlemise tiitlile laste ning lastevanemate aadressil? Võistluse, mille käigus on moodne, eesrindlik ja humaanne kutsuda üles enesetapule tervet rahvast, aga kui siis imestunult küsida, miks te iseenesest ei alusta, oled õel kurjategija. „Mina“ on püha, „meie“ on fašism. Ning rahva väljasuremisest rääkimine on vaid alatu hirmutamine, homse keskkonnakatastroofi kuulutamine aga kõigiti kiiduväärne südamevalu.

Öeldakse kõigile emadele: te olete avalikud naised, te müütate raha eest oma sigimisvõimet. Öeldakse isadele: te olete luuserid, teie naised ei taha teid ega teie sigidikke, neid huvitab üksnes raha. Öeldakse lastele: teie nn vanemad tegid teid raha pärast, nad ei tahtnud teid, nad ei armasta teid.

Ise unistan teistsugusest hoolivusest, teistsugustest sõnumitest ja teistsugusest meeleolust. Kus on need arvamusliidrid, kes ütleks: noored mehed, kui te tahate perekonda, kui tahate olla hea isa ja tubli mees, ja kui te otsite elukaaslast, kellele see sobib, siis ärge häbenege oma soovi, sest selles pole midagi kohatut. Vastupidi, see on lausa suurepärane. Te olete täiesti normaalne ja mehelik mees, kui te kõike seda soovite. Hoopis siis, kui ei soovi, tuleks teilt küsida klassiku sõnadega: „Kas sul on miskit viga või?“

Või siis: noored naised, kui te tahate peret, kui tahate olla hea ema ja abikaasa, ja otsite õiget meest – mitte mingisugust mökut – , siis öelge see julgesti välja, sest kogu tulevik ongi kokkuvõttes teie teha. Ükskõik, mida ütleb mõni elukunstnik laste ostmisest või ökoloogilisest jalajäljest, teie ärge häbenege lapsi tahta. Ja meest, kes ka mees oleks. Ärge häbenege ühtki toetust, mida riik teile määrab, ärge häbenege, kui teil on rohkem lapsi kui üks või kaks. Ärge pange tähele vagajuttu, et lapsed tulevad armastusest, sest – avaldan saladuse – lapsed tulevad tegelikult seemne- ja munaraku ühinemisest, ja armastust on vaja kõige rohkem siis, kui nad juba tulnud on.

Neile, kes lapsi ostetuiks ja nende saamist keskkonnavastaseks kuriteoks nimetavad, ütleks aga Wolandi, õieti küll Bulgakovi sõnadega, neid pisut kohandades: „Igaühele mõistetakse tema usu järgi. Mingu see täide! Teie lahkute olematusse ja need, kes ei peljanud keskkonnakatastroofi ega tatiseid ninakesi, kestku edasi!“

Eesti Vabariik 100 lõpuüritusel küsiti, mille järgi meenutatakse kunagi 2020. aastat. Ega ometi pensionireformi pärast?! Jäin mõtlema: aga mine tea. Viimati kirjutatakse saja aasta pärast just midagi sellist: 2020. aastal tehti kriitikarahe ja vastutöötamise kiuste esimene arglik samm väljasuremise rajalt kõrvaleastumiseks. See pole öeldud konkreetse poliitilise otsuse propagandaks. Fondid fondideks, oluline on muu: milles või kelles me näeme enda ja oma rahva edasikestmist. Oluline on mõtteviis. 

Muuseas, väljasuremisest loobumine ja kestmise kasuks otsustamine on meie võimuses. Mitte üksnes noorte, vaid meie kõigi. 

Ilmunud portaalis Objektiiv 3. märtsil 2010