Eestlaste muistne vabadusvõitlus algas varem ja lõppes hiljem, kui oleme harjunud Läti Henriku kroonikale toetudes arvama. Ka ei olnud tulemus nii fataalselt kindel, nagu võiks tunduda.
Ja eestlased (…) läkitasid käskjalgu igalepoole tervele Eestimaale ja kogusid üpris suure ning tugeva sõjaväe kokku. Nad asusid Palajõe äärde Sakalasse paigale. Nende juht ning vanem Lembitu kutsus kõik mehed kõigist maakondadest kokku. Ja nende juurde tulid ka niihästi rotaallased kui ka harjulased, nii virulased kui ka revalased, järvalased ning sakalased. (LH XXI:2)[1]
Kõik see toimus 805 aastat tagasi. 21. septembril 2017, apostel Matteuse päeval, jõuti muistse vabadusvõitluse suurima välilahinguni, mis teadupoolest lõppes eestlaste kaotusega. Seda kaotust on sageli peetud otsustavaks ja demoraliseerivaks, sest kroonikut uskudes oli tegu enam-vähem terve Eesti jõupingutusega. Kui sellest ei piisanud, ei piisanud ilmselt millestki ja tark olnuks asuda leebemaid alistumistingimusi välja kauplema, kuni mõõk veel käes.
„Ei, see ei ole lõpp“
Meie käsutuses olevad teadmised lasevad näha mõnevõrra teistsugust pilti. Kõigepealt paneb kulmu kergitama, et võidukad sakslased piiskop Alberti isikus kutsuvad endale appi taanlased, kes 1219. aastal saabuvadki tulevase Tallinna alla, et seal üle noatera võidetud lahingut paigale jääda. Kui sakslased oleksid olnud veendunud, et terve Eesti on neil juba „taskus“, siis poleks seda tehtud. Kuid ilmselt põdesid sakslased alles 1217. aasta algul Otepää all saadud kaotust ja Madisepäeva lahing ei pannud neid olukorda põhjalikult ümber hindama.
Kutsumata ilmusid kohale ka rootslased, kes rajasid oma tugipunkti Lihulasse, kuid saarlased hävitasid nende garnisoni 1220. aastal ja sellega oli rootslaste pretensioonidel selleks korraks lõpp.
Lihula episoodi märgib Läti Henrik peaaegu möödaminnes ja see kipub jääma kahvatuks ka ajalooraamatuis. Ent tegelikult toimus rootslaste katse Eestis kanda kinnitada kõige kõrgemal tasemel, muljetavaldava invasiooniväega, ja Läänemaal asuti kiirelt ka oma võimu sisse seadma, ristima ja isegi kirikuid rajama. See ei olnud millegi poolest väiksem ettevõtmine kui taanlaste sissetung Põhja-Eestisse, mis viiski enam kui sajandipikkuse Taani ülemvõimuni terves Põhja-Eestis. Ometi väärasid saarlased rootslaste katse.
Väga vähe puudus, et nad oleksid vääranud ka taanlaste oma. 1221. aasta kevadel (…) tulid saarlased suure sõjaväehulgaga ning piirasid Revalas taanlased sisse, võitlesid nendega neliteistkümmend päeva ning süütasid hulga kahjutulesid, lootes neid sel kombel ära võita. Ja taanlased tegid väljamurde linnusest, aga igakord, kui nad nendega lahingut lõid, ajasid piirajad nad linnusesse tagasi. (LH XXIV:7) Pole kahtlust, et taanlaste olukord oli sama täbar kui rootslaste oma aasta varem, ainult et neid päästis õnnelik juhus: merelt hakkas paistma neli koget ja saarlased, kes arvasid, et sealt tuleb Taani kuningas sõjaväega, lõpetasid piiramise ning lahkusid. Nendega koos võidelnud revalased ja harjulased jäid taanlaste raevu meelevalda. Taani võim jäi püsima. Oluline on tähele panna, kui napilt see juhtus ja kui lähedal olid eestlased edule. Võime fantaseerida: kas ilma nende juhuslikult paistma hakanud kogedeta oleks kogu vabadusvõitlus ehk teise suuna võtnud? Fantaasiale vürtsi lisades: Kas Eestis oleks pärast ristisõdijate tagasitõrjumist puhkenud kodusõda kogu maa koondamiseks ühtse võimu alla, nagu seda oli nähtud paljudes riikides? Kas Eesti ühendajad võinuks olla teiste eestlaste suhtes otsekui kõrgema võimu positsiooni võtnud saarlased? Kas selle juures oleks suudetud vältida sõltuvust Novgorodist? Ei tea.
Oleksid ei loe ja ajalugu läks, nagu ta läks. Ent „lõplikku“ kaotust polnud veel nüüdki, pärast luhtunud Tallinna piiramist, sest 1222/23 tegi kogu Eesti veel jõulise katse sakslaste ja taanlaste ülemvõim kõrvaldada. Katse nurjus, 1224. aastal langes Tartu ja 1227. aastal Saaremaa, kuid isegi see polnud lõpp. Muistse vabaduse hääbumine oli palju pikem ja ebamäärasem protsess kui Valjala linnuseväravate avamine 1227. aastal. Saarlased jäid veel enam kui sajandiks poolvabadeks (kui võib sellist määratlust kasutada) ja ka mandril ei saanud eestlaste olukord lausa mõõtmatult halvem olla. Muistse vabadusvõitluse lõpp tuli siiski alles koos Jüriöö ülestõusu kaotusega, mille järel eestlased kaovad nende jõudude nimekirjast, kellega võimukandjatel sobinuks läbirääkimisi pidada ja lepinguid sõlmida. Alles nüüd jäid ajalugu teinud eestlased umbes viiesajaks aastaks ajaloo tõmmata-tõugata.
Vabadusvõitlus ka algas varem
Lugu lõppes seega hiljem. Aga vähe sellest, lugu ka algas varem. Ikka ja jälle peatub nii ajaloohuvilise kui õppinud ajaloolasegi pilk tulevase piiskopi Meinhardi saabumisel Väina (Daugava) suudmesse 1184. aastal, millest hakkab hargnema saatuslike sündmuste jada. Või siis esimeste saksa kaupmeeste saabumisel sinnasamasse mõnevõrra varem.
Ent sellega ei alanud eestlaste ega ka mitte vabadusvõitluse ajalugu. Soomeugrilased jõudsid Eestisse ammu enne seda. Nad olid muistse vabadusvõitluse ajaks juba oma kaks tuhat aastat siin elanud, tegutsenud ja moekat sõna kasutades „integreerinud“, sest kogu Eesti elanikkond oli saanud vaieldamatult soomeugriliseks, ka aineline kultuur oli ühtlustunud. Milliseid sõdu peeti 1. aastatuhandel eKr ja 1. aastatuhandel pKr, me sama hästi kui ei tea. Kuid 2. aastatuhande algussajandite kohta üht-teist juba küll, ja seda tänu Vene leetopissidele.
1030. aastal korraldab Novgorodi vürst Jaroslav (Tark) sõjakäigu „tšuudide“ vastu ja rajab Tartusse oma linnuse. 1054. aastal teevad novgorodlased taas sõjakäigu Eestisse, saavad lüüa, tulevad uuesti ja vallutavad Keava linnuse Harjumaal. Võib-olla toimus see sündmus ka mõni aasta hiljem, aga miks ometi Keava? 1061. aastal võtavad eestlased Tartu tagasi ja ründavad omalt poolt Pihkvat. 12. sajandi esimesest poolest on teateid venelaste ja eestlaste lahinguist lausa ridamisi. Venelased vallutavad Otepää, Tartu, aga nähtavasti kaotavad need peagi jälle. 1176/77 talvel on „kogu eestlaste maa“ läinud sõtta Pihkva vastu. Mõni aasta hiljem korraldab Novgorodi vürst Mstislav karistusretke, põletab kogu nende maa ja jälitab eestlasi mereni.
Kahtlemata on kõik need teated fragmentaarsed, mitmeti tõlgendatavad ja lünklikud, võib-olla on siin mõnikord juttu piiriäärsetest aladest ja mitte tervest Eestist, kindlasti on millegagi liialdatud, kuid mõned pidepunktid on siiski olemas. Näiteks Otepää ja Tartu, mis on Venemaa suhtes enam-vähem piirilinnused – Otepää mööda maad tulles ja Tartu mööda vett tulles. Kuid siis äkki Keava, mis asub kaugel Harjumaal ja kinnitab, et kui venelased eestlastega sõdisid, siis tõepoolest mitte üksnes ugalastega, ja et juttu „kogu eestlaste maa“ sõjakäigust Pihkva vastu ei pea tingimata ulmeliseks tembeldama. Kui mitte just kogu eestlaste maa, siis ikkagi õige mitme maakonna ühisaktsiooni tuleb pidada täiesti tõenäoliseks. Mis aga eriti oluline – kui mitme maakonna jõud sõdisid Tartu tagasivõitmise nimel ja tungisid ka Pihkvani, siis osutab see üheselt, et tekkinud oli arusaam ühistest strateegilistest huvidest. Tartu saatus ei olnud harjulastele ja võib-olla saarlastelegi võõras mure, vaid neilegi julgeolekuküsimus.
Mis puutub konkreetselt Keavasse, siis selle kohta on avaldatud arvamust, et läbi Eesti kulges diagonaalselt Pihkva-Tartu-Keava-Padise kaubatee (Padise jõe suudmes oli sadam) ja venelased püüdsid seda enda valdusse saada. Oletus on habras, aga lõpuks – miks mitte? Antud kontekstis pole see siiski esmatähtis, olulisem on tõdemus: probleem välisjõududega, kes soovivad alla heita justnimelt tervet Eestit ja mitte vaid mõnd selle nurka, oli eestlastele tuttav ja isegi väga hästi tuttav ammu enne ristisõdijate saabumist Saksamaalt. Tegemist oli lausa sajanditepikkuse vabadusvõitlusega, mis on ajalooraamatuis esindatud üksnes mõne lausega, sest puudub Läti Henriku kroonika taoline hiilgav ajalooallikas. Muud põhjust ei ole.
Muinasajal ei elatud koobastes
Kuid põhjaliku allika puudumine ei saa olla vabandus, et laseme end eksitada silmapettel ja kujutleme 13. sajandi alguse eestlasi otsekui taevast alla sadanud algeliste olevustena, kes ei tea, mis on agressioon ja mis on vabadus, kes on vallutaja ja kes liitlane. Vastupidi, eestlased teadsid seda väga hästi ja just seepärast käitusidki (järjekordse) sõja algul nii, nagu nad käitusid: Siis pöörsid eestlased, kristlasi pilgates, tagasi omale maale ja tegid vandenõu ning liidutõotuse, et nad kõik saavad olema üks süda ning meel Kristuse nime vastu, ja läkitasid käskjalgu kõikidesse Eestimaa maakondadesse. (LH XIV:8) Oluline on just lõpuosa. Usutavasti tehti seda, mida oli tehtud korduvalt varemgi, kui oli tarvis ühiselt vastu hakata mingile tõsisemale hädaohule.
Muidugi ei olnud tegemist mingi monoliitse ühtsusega, seda näitab muistse vabadusvõitluse käik selgelt. Kui olukord väljapääsmatuks muutus, kaalus maakondlik ühistunne üle-eestilise solidaarsuse kiirelt üles ja ühe maakonna malev võis teise maakonda sisse tungida kui vaenlane. Seda tuli ette, mis näib tänapäeval mõnele lausa kahjurõõmu tegevat. Kahetsusväärne muidugi, aga tegelikult pole siin midagi keskmisest häbiväärsemat ega eestlastele ainuomast. Häda ühendab, kuid surmahäda lahutab, ja see seaduspära on inimestele üldomane. Niipea, kui võimalus avanes, asus maarahvas uuesti koostööle ja selle tõendiks on muuhulgas üle saja aasta hiljem toimunud Jüriöö ülestõus, mida kavandasid ja teostasid vähemalt nelja muinasmaakonna eestlased – revalased-harjulased, läänlased ja saarlased. Sest eestlased Harjus tahtsid oma kuningaid saada, ütleb Bartholomäus Hoeneke Johann Renneri sule läbi, tuues eraldi esile harjulased, kuid seesama tahtmine oma kuningaid saada – nagu tollal väljendati soovi vaba olla – vaevas teisigi.
Ilmunud Postimehes 21. septembril 2022
[1] Julius Mägiste tõlkes.
