Mõni aeg tagasi üllatas Rootsi peaminister Stefan Löfven nii omaenda kui naabrite avalikkust avaldusega, et vägivallatsevatel immigrandijõukudel pole midagi pistmist immigratsiooniga, vaid seda põhjustab majanduslik olukord, kuhu need inimesed on sattunud. Ja kui panna rootslased samasse olukorda, siis saate sama tulemuse, leidis Rootsi peaminister.
Ehk siis vägivalla. Tervitatav muidugi, et Rootsis kasvõi ümbertnurga üldse tunnistatakse, et immigrantide hulgas on kuritegevuse tase kõrgem ja et eksisteerivad sellised asjad nagu jõugud. Keerulisem on väitega, et „pange rootslased samasse olukorda ja te saate sama tulemuse”. Mis või kes peaks rootslased samasse olukorda panema? Aga olgu, fantaseerime pisut. Venemaa ründab Rootsit ja vallutab selle. Sajad tuhanded rootslased põgenevad Saksamaale. Kas Rootsi peaminister tõesti usub, et nad moodustavad seal getod, nõuavad sakslastelt peavarju ja elatisraha ning kui seda on vähe, koonduvad jõukudesse ning hakkavad vägivallatsema?
Natuke ebatõenäoline, või kuidas. Kuid Löfvenist võib ka aru saada. Ta juhib ühiskonda, kus avalikku arvamust juba ammu kujundavad ideed ja jõud, mis on asunud põhjaliku enesepettuse ning enesehävituse teele, ja selle vastu ei saaks ükski peaminister, isegi kui väga tahaks. Ja pealegi on enesehävituse tee päris pikk, sest ressursse on kogutud mitusada aastat, mistõttu on alati võimalik ennast lohutada mõttega „homme ei juhtu midagi” ning jätkata vanas vaimus.
Heast elust lolliks läinud?
Kõik see ei puuduta üldsegi ainult Rootsit, vaid suuremat osa Euroopast. Võiks oletada, et see on heaoluühiskond, mis inimesed omamoodi hulluks ajab, nii et nad ei oska oma latentset agressiivsust enam muuga neutraliseerida kui klassitubadest krutsifikse maha võttes (nagu Baieris) või Astrid Lindgreni loomingut „parandades”, kui tuua näide jällegi Rootsist, mis on meile lõpuks lähedane ja mille saatus meile rohkem korda läheb kui mõne teise maa oma. Võiksime süüdistavalt osutada pikale rahupõlvele ja tuua lagedale vana tuttava argumendi mistahes ühise häda, kaasa arvatud sõja omamoodi tervendavast ja ühendavast mõjust. Kui selliseid hädasid ei ole, hakkab kultuur neid välja mõtlema, st iseennast sööma. Kuid sellele nutikale teooriale käib risti vastu Šveitsi näide. Šveitslasi pole pikk rahupõlv justkui demoraliseerinud ja kirikute mošeedeks ehitamise asemel suhtuvad nad immigrantidesse keskmisest pikema hambaga. Mis siis šveitslaste mõistust korras hoiab? Kas mäed?
Las see jääda mõistatuseks. Tõsiasjaks, mitte mõistatuseks, jääb seevastu see, et rootslasi, inglasi, prantslasi, hollandlasi (jne) polegi vaja panna vaeste immigrantidega võrreldavasse olukorda, et nad laamendama hakkaksid. Nad juba laamendavad. Laamendamine ja lõhkumine käib täistuuridel. Ainult et puruks ei peksta mitte autosid ja poeaknaid, vaid traditsioone, väärtushinnanguid, oma hoole ja armastusega rajatud kultuurivälja. Tegu on mingi sissepoole pööratud hävitamistungiga, mingisuguse introvertse skisofreeniaga. Seda võib võrrelda kaua näljas hoitud organismiga, mis hakkab iseennast seedima.
Kutsume külalisi
Tundub nagu oleks Lääne-Euroopa „valmis saanud” ega oska endaga enam midagi peale hakata. Kangastub võrdlus vaesest, kuid töökast ja tarmukast mehest, kes kuldses keskeas suudab endale osta ilusa maja aiaga ning on pensionipõlve künnisel selle põhjalikult ära remontinud ja maitsekalt sisustanud. Lapsed paraku on laiali ilmamaa teedel, naisega kõik jutud ammu räägitud… – ideaalkodust polegi nii palju rõõmu, kui loodetud. Järelikult vaja külalisi kutsuda. Las imetlevad, las saavad innustust järeletegemiseks.
Nõnda mees tegigi. Paraku selgus, et enamikku külalistest huvitas hoopis külmutuskapp. Mis oli täiesti loomulik, sest nad olid eluaeg näljas olnud. Ja selle asemel, et minna tagasi koju ja endale samasugune maja ehitada, otsustasid külalised täiesti ratsionaalselt kolida sisse sellesse, mis juba olemas. Aga pooltühi, ilma laste kilgeteta. Laste kilkamist ei kostnud jällegi sellepärast, et peremehe täiskasvanud lastel polnud nende tegemiseks aega. Kõik aeg läks võitlusele rassismi ja süsihappegaasiga. Kuid mis kõige kummalisem: peremees tundus niisuguse asjakäiguga rahul olevat. Vähemalt kinnitas ta sedaviisi kõikjal, kaasa arvatud iseendale, kui peegli ees hambaid pesi. Kui hambahari juhtus vaba olema. Alati ei juhtunud.
Reaalne enesehävitustung
Mõistujutt mõistujutuks, kuid enesehävitustung on reaalsus. Seda on korduvalt otsesõnaliselt formuleeritud, korrates üht ja sama tuummõtet: Euroopa ja valge rass on kõigis maailma hädades süüdi, meie kultuur on vägivalla- ja orjastamiskultuur, see peabki hävima, sest nii on õige. Seepärast on valgetest naistest lausa inetu lapsi sünnitada ja kui vähegi võimalik, tuleks selline keskkonna- ja inimsusvaenulik tegevus keelata. Ilma otsesõnu välja ütlemata avaldub enesehävitustung ja sellega kaasnev masohhistlik rõõm aga tuhandes pisiasjas, mis kõik teenivad sama eesmärki – lõhkuda kultuuri, põlustada selle norme, määrata unustusse selle kandvaid tekste ja katkestada põlvkondade vaheline side, et programmeerida noori juba enesehävitusideoloogia kaanonite kohaselt. Et programmeerida noori elama pensioni nimel ja surema õnnelikult kõrges eas, täie tervise juures, ilma järeltulijateta.
Ei enamat ega vähemat kui kultuurimõrv. Nagu see, mille sooritasid konkistadoorid Kesk-Ameerika tsivilisatsioonidega. Vähemalt idee kohaselt. Imelik on vaid, et seda teostavad tänapäevased maiad, inkad ja asteegid ise.
