Konservatiivsuse viletsusest on kuuldud juba omajagu. Seetõttu tahaks seekord rääkida liberalismi viletsusest.
Liberalismi viletsus seisneb lühidalt öeldes selles, et ta ei loo ise midagi, vaid üksnes võtab ära. See ei tähenda, nagu poleks liberalismi vaja. On ikka, isegi väga, nii nagu õunapuule on vaja aednikku, kes puud regulaarselt kärbiks. Vastasel korral puu metsistub ja vajub lõpuks iseenda raskuse all kokku. Õigesti lõigatud õunapuu kannab seevastu head vilja. Ta saab võimaluse küll kasvada ja kanda, kuid teda ka ohjeldatakse. Nii et ehkki liberalism midagi ei loo, vaid ainult võtab, loob ta võtteski ometi midagi uut – uuenenud ja parema olukorra, mis pikendab puu, see tähendab traditsioonist võrsuva kultuuri eluiga.
Ent kui me võrdleme puud ja aednikku, siis on ometi selge, et kui puu saab ilma aednikuta vähemalt mingi aja hakkama, siis aednik ilma puuta on täiesti mõttetu. See juhtub siis, kui ta puu nii ära kärbib, et enam midagi ei jäägi. Ei õunu, oksi ega tüve. Just sellisele olukorrale lähenedes tuleb liberalismi viletsus täie selgusega ilmsiks.
Paraku oleme me selle tunnistajad. Aednik on pügamisest sõltuvusse sattunud. Tegemist oleks nagu narkomaaniga, kes ei saa enam pidama, vaid peab purustama aina uusi tabusid ja kummutama aina uusi müüte, ning aina suuremas koguses. Lammutamine, purustamine ja kummutamine pakub naudingut, vajadus kasvab pidevalt.
Kogu lammutamine käiks justkui vabaduse nimel. Öeldakse: mida vähem tabusid ja müüte, seda rohkem vabadust. Kõlab loogiliselt, ent ei ole seda. Teatava vääramatu seaduspära alusel kaasneb iga lõhkumisega uus tabu ja müüt, ainult et kuidagi tontlik. Mis enne oli tabu (näiteks karjääri tegev naine), ei muutu mitte lubatuks, vaid kohustuslikuks; mis enne oli kohustuslik (näiteks kristlus või rahvuslus), ei muutu mitte vabatahtlikuks, vaid taunitavaks. Armastusest saab vihkamine, headusest kurjus, vabadusest türannia. Või on see saladus, et just see mõttevool, mis ennast liberaalseks nimetab ja sallivust kuulutab, hävitab samm-sammult vabadust? Kui protsess sel viisil jätkuma peaks, oleme kunagi niikaugel, et aednik on õunapuu kuni kännuni ära kärpinud, ühtlasi aga ümbritsenud end võimsa ja tiheda nõgespuhmaga, kust ta enam ise ka välja ei pääse. See on Orwelli maailm aastal 1984. Kõik inimlik on keelatud, kõik ebainimlik on kohustuslik. Vabadus, mis keelab karmilt nii mõtlemise kui ütlemise, sest see on kellelegi tingimata solvav.
Väike liialdus muidugi. Me ei ole veel niikaugel, kuid sinnapoole teel küll. Ja päris palju leidub neid, kes selle nimel ka vaeva näevad. Armastuse ja vabaduse kuulutaja, käed tagasihoitud raevust värisemas, hirmutab ajalehes: „Nad tulevad keskööl!“ Tema tohib hirmutada, sest see on õige ja hea hirmutamine. Seevastu kui keegi peaks hoiatama ülemäärase immigratsiooni eest, oleks see vale ja halb hirmutamine ehk populism. On pimeduseriik, kust pärineb meie „keskaegne, madalalaubaline ja harimatu“ valitsus (T.H. Ilves), ja on valguseriik, kust pärinevad kõik need, kes seisavad vähemuste kaitsel nn enamuse terrori eest. Kunagi vabastati ahelatest proletariaati, aga proletariaat sulas ära ja nüüd vabastabki revolutsionääride uus põlvkond vähemusi. Kusjuures imelik lugu küll, aga need, kes ükskord tulevad keskööl, kipuvad olema just nende leerist. Nad saavad riigilt toetust ja meedialt pai ning korraldavad meeleavaldusi, kus nõutakse vihakõne seaduse vastuvõtmist, et saaks kodanikud X, Y ja Z vangi panna. Kelle järele nad siis ükskord tulevadki keskööl. Ikka sallivuse nimel.
Nii et kui soovite kuulata stiilipuhast vihakõnet, siis olge head, vaadake Kristina Ehini viie aasta tagust esinemist Postimehe arvamusliidrite lõunal; see on internetist leitav. Mingil arusaamatul põhjusel aplodeeris publik talle tuliselt. Märkasin vaid kaht masendunud nägu peale mu enda oma. Võib-olla teises saaliotsas oli mõni veel. Ja nõnda see lähebki, aplauside, rongikäikude ja naeratuste saatel ning lippude lehvides nagu Kolmandas Reichis. Sealgi oli vaid mõni üksik, kes ei aplodeerinud.
Pole päris õige arvata, et liberalism ja konservatiivsus on nagu pendli kõikumine – et kui pendel liigub ühte äärmusse, siis tekitab see paratamatu vastujõu, pendel kaldub teise äärmusse ja kõik algab otsast peale. Selline stsenaarium pole sugugi paratamatu. Nagu eespool osutatud, võivad traditsioon/konservatiivsus ja liberalism teineteist täiendades pikalt ning viljakalt koos eksisteerida nagu õunapuu ja aednik. Õunapuule tuleb vaid anda aega iga lõikega kohaneda, uus olukord omaks võtta, ja reaktsiooni ei teki. Ainult nii õnnestus meilgi ahvist inimeseks areneda, mõnel küll rohkem ja teisel vähem, aga kokkuvõttes siiski õnnestus. Pendli kujund ja paratamatu vastujõud tulevad mängu alles siis, kui aednik hulluks läheb. See tähendab, kui liberalism ei kõrvalda enam mitte kuivanud ja kõrveraid oksi ning vesivõsusid, vaid hakkab mingi hukatusliku ideoloogia alusel ja ise sellest joobudes sihikindlalt lammutama, peas hõljumas sõge projekt stiilis „me vägivalla hävitame, uus parem maailm on me püüd“, mis peab tehtud saama ülehomme kella poole kuueks õhtul. Kui gooti katedraale ehitati sajandeid ja ehitise algatajad ei lootnudki valmis katedraali oma silmaga näha – sest nad olid realistlikud ja mõistlikud inimesed – siis meie hullunud revolutsionäärid tahavad paradiisi maa peale tuua tingimata juba oma eluajal.
Need inimesed ütlevad muuseas sedagi, et rahvus ja rahvusriik on aegunud. Väide pole millegagi põhjendatud, ent kuna inimene on ühiskondlik ja järelikult ka moetundlik loom, siis kuulatakse sellist epiteeti väga tähelepanelikult ja tõmbutakse tagasi. Kes siis tahaks olla moest läinud. Paraku on tegemist sõgeda aedniku järjekordse kärpega, mida seekord ei tehta mitte oksakääride, vaid kirvega.
Tegelikult on rahvusriik silmatorkavalt hästi funktsioneeriv süsteem, paljude inimpõlvede ühislooming, mis tagab sootsiumi liikmete kõigi tähtsamate vajaduste rahuldamise alates materiaalsetest ja lõpetades psühholoogiliste ning kultuurilistega. Rahvusriigid tagavad ka maailma kultuurilise mitmekesisuse, millest hiljuti väga hästi kirjutas Tiit Kärner. Mida selle valguses arvata neist, kes rahvusriiki teadlikult ja sihikindlalt lammutavad? Mis on teie eesmärk? Ühiselamu, kus tubadel ei ole ees uksi ega aknaid, kuhu igaüks võib siseneda suvalisel kellaajal ja suvalises olekus? Kui meil oma „eesti tuba“ enam ei ole, siis kus me peaksime saama emakeelset haridust? Kus tootma eesti filme, tegema eesti teatrit? Kus looma ja lugema eesti kirjandust? Kus peaksid ilmuma eesti ajalehed? Kus peaks eksisteerima selline asi nagu eesti ühiskond?
Rahvusriigi põlustajate argumente kuulates tekib tunne nagu lennukis, mille stjuuardess õhinal seletab, et kohe me kruvime küljest ära ühe tiiva ja seejärel teise ka, sest tiivad pole enam moes. Pehmelt öeldes kõhe tunne. Sama kõhe kui jälgida klaasistunud pilguga aednikku lõikamas maha üht oksa teise järel. Ehk siis hävitamas järjekordset müüti ja purustamas järjekordset tabu.
Ilmunud Postimehes 2. detsembril 2020
