On midagi, mida inimkond on alati pidanud vääramatuks, nii et isegi jumalad sellele alla jäävad, nimelt aeg. Võib-olla mustas augus voolabki aeg tagurpidi, kuid selle oletusega pole meil praktikas midagi peale hakata. Meie maailmas kehtib aja ülemvõim. Põhjused jäävad igavesti eelnema tagajärgedele, isad sünnivad alati enne poegi, olevik jääb igavesti lahutama minevikku tulevikust. Ja väide esitatakse alati enne kui vastuväide.
Viimati nimetatud reeglil võib olla näilisi erandeid. Eesti üks vaimukamaid mängufilme „Malev“ parodeerib filme, mida pole veel tehtud, ehkki see peaks võimatu olema. Kuid paroodia objekt on mingite ideede, kuvandite, müütide kujul ikkagi olemas, muidu poleks pooled naljad naljakadki olnud. Väide jääb ikka eelnema vastuväitele, reegel jääb ikka eelnema erandile.
Seda tasub meeles pidada ka konservatiivsuse ja liberaalsuse puhul. Leidub literaate, kes püüavad liberaalsust asetada normi positsioonile ja konservatiivsust esitleda erandina, kõrvalekaldena, millele mingid salapärased arenguseaduste kellad pealegi peatset surmatundi löövad.
Kuid see on absurd. Liberaalsus on erand normist, järelikult ei saa ta olla ise norm. See tuleb juba definitsioonist. Liberaalsus tähendab vabameelsust, leplikkust mingi teguviisi või hoiaku suhtes; vastuollu minekut mingi reegliga või selle riivamist. Ehk siis on tees (mille esitab konservatiivsus) ja on teesi leevendus (mille esitab liberaalsus). Näiteks: meil siin pole ilma lipsuta kombeks, aga olgu, olge teie siis pealegi oma kaelarätiga. Või: meie peres pole siiani mustanahalisega abiellutud, aga mis seal ikka, õnn kaasa. Ühesõnaga, konservatiivsus on maailmavaade, liberaalsus on hoiak. Üksnes liberaalsusele ei saa rajada ühtki ühiskonda.
Liberaalsust ei maksa segi ajada eitava vastuhakuga, mis ei aseta teesi vastu mitte parandatud teesi (kui siiani oli pühapäeval töötegemine keelatud, siis nüüd natuke võib), vaid antiteesi (kui siiani oli pühapäeval töötegemine keelatud, siis nüüd olgu see kohustuslik). Sel juhul pole tegu enam liberaalsusega, vaid uue korra sätestamisega, libaliberalismiga. Viimast eristab liberaalsusest muu kõrval asjaolu, et kui konservatiivsus tähendab kinni hoidmist reeglitest, mis pärinevad kaugest minevikust („nii on alati olnud“) – igatahes ei ole neid kehtestanud konservatiivid ise – , siis revolutsioonilise libaliberalismi puhul on reegel verivärske. Selle kehtestavad libad ise ja asuvad reegli rikkujaid viivitamatult represseerima. Mingist läbi sõrmede vaatamisest, sallivusest ega tegelikust liberaalsusest pole juttugi.
Libaliberalism on suurel määral lahti mõtestatav nähtuse abil, mida võib nimetada reegliks ülendatud erandiks. Inimkond on alati tundnud reegleid ja erandeid. Ühiskondade püsimiseks on üldiselt vaja, et reeglid jääksid reegliteks ja erandid eranditeks. Eriti ilmne on see näiteks heteroseksuaalide ja homoseksuaalide puhul. Kuni esimesed on reegel ja teised erand, on kõik korras. Kui vastupidi, ühiskond hukkub, suutmata enda taasluua. Kuid inimestes on alati pesitsenud ka kiuslik alge, mis sunnib küsima: aga äkki on õigus hoopis sellel erandil? Kasvõi tollel üksikul hullul mäe otsas? Kõik teevad küll nii, aga äkki on hoopis targem teha naa? Kusjuures pole võimatu, et just see kiuslik alge on meie kui inimeste edu pant, meie „jumalik säde“. Tuleb ju möönda, et kõik reeglid olid algul erandid ning et kõik murrangulised mõtted ja leiutised olid algul vähemuses. Kõiki neid, kelle päralt – nagu selgus – oli tulevik, peeti algul veidrikeks.
Võib-olla ongi, kuid paraku käib see säde koos meie igiomase tungiga asju lihtsustada. Unustatakse, et ehkki kõik reeglid said alguse erandist, ei saanud kaugeltki kõigist eranditest reeglit. Enamik erandeid olid, on ja on ka tulevikus eksiteed, veidrused, rumalused. Seetõttu tuleb erandisse armumisega ettevaatlik olla. Libaliberaal sellega ei arvesta ja lööb pendli teise seina: kus juht ja õpetaja ütles, et kuulatagu ka teist poolt, seal hõiskab ta, et ainult teist poolt tulebki kuulata. Kus juht ja õpetaja ütles, et ärge rõhuge vähemusi, seal mõistab tema, et enamus peab laskma end vähemusel terroriseerida. Kus juht ja õpetaja ütles, et vahel ei ole asjad nii, nagu nad paistavad, seal kuuleb tema, et asjad ei ole kunagi nii, nagu nad paistavad. Lühidalt – seal, kus tark visionäär soovitas mitte olla jäigalt dogmaatiline, vaid näha ka erandit, teevad ta jüngrid erandist reegli ja jäik dogmaatika õitseb edasi.
Kuskil hingitseb ka päris liberaalsus, see tähendab leplik vabameelsus, kuid selle hääl jääb must-valgeks manduvas maailmas aina nõrgemaks. (Sest kujutage ette pärisliberaali, kes bussis astub välja mustanahalise kaitseks, keda nahkpead mõnitavad, kuid on avalikult massiimmigratsiooni vastu. Mis järgneb? Õigus: meedia viha ja süüdistus rassismis.) Võib-olla just siin peitubki Lääne võimaliku kustumise peapõhjus, sest Lääs on rajatud ristiusule, ristiusu lõi aga konservatiivse Jahve liberaalne poeg Kristus, inimkonna ajaloo üks silmapaistvamaid – kui mitte silmapaistvaim – liberaal. Poja käsitluses jäid isa antud reeglid reegliteks, kuid neist võis teha erandeid. Võis hingamispäeval mõne viljapea võtta ja teri mugida; võis andeks anda langenud naisele, kuid siiski manitsusega: „Ära tee enam pattu.“ Sellise mõõduka vabameelsuse kadumine ja asendumine jäiga libaliberaalsusega tähendab, et Lääne tsivilisatsioon kaotab oma paindlikkuse, sisemise hingamisruumi. Ta tardub ja hakkab murenema. Me näeme seda pealt.
Kuid nii liba- kui pärisliberaale ühendab siiski üks asjaolu: nad on mõlemad konservatiivide suhtes sekundaarsed. Ühed pööravad vana reegli pea peale, teised vaid täpsustavad seda, kuid mõlema lähtekoht on seesama vana reegel. Mistõttu võiks neid ka pidada konservatiivsuse lasteks – ühest on sirgunud isatapja, teine enam-vähem korralik, aga oma viguritega, nagu peabki. Kuid mõlema põlvnemine just nimelt konservatiivsusest on asi, mida Lääne ideoloogiline peavool aina valjuhäälsemalt maha vaikib.
Nagu alguses öeldud, levivad teooriad, et liberaalsus on norm ja lähtepunkt, konservatiivsus aga jätkusuutmatu hälve, mida tuleb häbeneda nagu suguhaigust. Tegemist on libaliberalismi loogikavastase katsega ennast normaalsuseks kuulutada. Mis on seda kummalisem, et konservatiivsust halvustades halvustab libaliberalism ka igasugust normaalsust, nimetades seda vähemalt konstruktsiooniks, kui krõbedamat silti käepärast ei ole. Aga väga meeldib ka silt „toksiline“.
Ideede arenguloogika kohaselt kuuleme seetõttu peagi – või juba oleme juba kuulnud – , et kes immigrante avasüli ei tervita, on rassist; et heteroseksuaalsus on labasus, kui mitte lausa kuritegu, aga mine sedagi tea; et perekonnasisene mehe-naise tööjaotus on võrdväärne koduvägivallaga ja nõuab aktivistide sekkumist; et matemaatikaõpetaja on „oma tõe“ pealesuruja, kes terroriseerib lapsi (välja arvatud juhul, kui ta õpetamise asemel tegeleb libaliberalistliku ajupesuga). Isegi valge keskealine mees kui selline on eksitus, ta peab oma olemasolu häbenema ja oma eluõiguse millegagi lunastama, näiteks innukalt vikerkaarelippu lehvitades. Sildistamine on armutu, dogmatism õitseb.
Kunagi öeldi, et noorte asi on mässata ja vanade asi neid ohjeldada. Nüüd öeldakse ainult, et noorte asi on mässata ja nende päralt on tulevik. Millest järeldub, et kui vanad sellest aru ei saa, kobigu Pärnamäele. Selline ideoloogia on Eestiski laialt levinud. Paraku jäetakse kahe silma vahele, et noored pole põrmugi ühtsed ja et need, kes väidavad end esindavat noorsugu ja 21. sajandit, on võib-olla isegi vähemuses. Tõsi, see-eest häälekad. Mistõttu leidub ohtralt kesk- ja vanemaealisi, kes teevad kõik, et neile meele järele olla. Tudengite ees pugevaid õppejõude võib leida igast ülikoolist. Tegemist on inimestega, kes kardavad vananemist ega oska seda teha väärikalt ja mõnuga. Mis on piinlik vaatepilt. Vanaduse ainus eelis nooruse ees ongi tarkus ja kogemus. Kui seenior need hülgab, jääb järele midagi väga rumalat, edevat ja mõttetut.
Ent olgu – ütleme pealegi, et on olemas „noorte arvamus“ ja „vanade arvamus“. Esimene väidetavalt edasiviiv, teine tagurlik. Kuid ka sel juhul midagi olulist kahe silma vahele: noortel nimelt ei ole alati õigus. Enamlased olid noored, fašistid olid noored, natsid olid noored. Nemadki arvasid, et tulevik kuulub neile ja tulevik kuulus neile. Ainult et milline… Palun vaadake youtube’ist mõjuvat episoodi filmist „Kabaree“, lüües otsingusse sõnad „Tomorrow belongs to me“. Seal võib näha muide ka tagurlikku vanameest, kes aimab, mis on tulemas. Mulle võidaks nüüd vastu väita, et ka laulva revolutsiooni käivitasid noored – oli see rumalus? Ei olnud, ehkki paljud tollal nii väitsid. Noortel oli tookord õigus, kuid mitte ainult neil. Laulvat revolutsiooni tegid lapselapsed ja vanavanemad käsikäes. Tegemist ei olnud selja pööramisega minevikule, vaid selja pööramisega valele; mitte traditsiooni purustamisega, vaid traditsiooni taastamisega. Ka Vabadussõja õppursõdurid sõdisid koos isade ja vanaisadega.
Lõpetuseks võiks öelda, et tänapäevane libaliberaalsus on nagu ärahellitatud laps. Talle on järk-järgult võimu antud, see on talle pähe tõusnud. Nüüd terroriseerib ta vanemaid, nõuab kõiki suure inimese õigusi, loobumata samas lapse hüvedest – see tähendab õigust kisada, jonnida, püksi teha, oma tahtmist saada ja mitte millegi eest vastutada. Mida sellise lapsega peale hakata?
Ilmunud Postimehes 19. novembril 2019
