Öelgu tagantjärele targad mis tahes, aga see, mis 6. jaanuaril 2021 Washingtonis juhtus (või kõigest algas?), oli siiski ootamatu. Valimistulemuste ootamise aegu barrikadeerisid Washingtoni äriomanikud vaateaknaid ja kui selgus, et võitma kipub Biden, võeti aknakatted maha. See näitas üsna kujukalt, et pigem kardeti Bideni pooldajate märatsemist kui Trumpi pooldajate oma. Eile selgus paraku, et selline eeldus oli ennatlik. Tõsi, ega vitriine ei puutunud ka eile keegi, vaid tungiti Kongressi hoonesse õigust nõudma, nii nagu meeleavaldajad sellest aru said, ja on maitseküsimus, kas pidada seda halvemaks või paremaks kui tänavatel märatsemist.
Viimast on Ameerika näinud muuseas kogu möödunud suve. Üksnes BLM protestidel osales 15 kuni 26 miljonit inimest; lõhkumine, rüüstamine ja põletamine tekitas 1 kuni 2 miljardi dollari ulatuses varalist kahju. Selle taustal ei toimunud eile Washingtonis midagi erakordset, sündmuste mastaap on pigem tagasihoidlik. Kuid õigus on siiski ka neil, kes ütlevad, et on suur vahe, kas märatseda kingapoes või parlamendihoones. On tõesti, ehkki abstraktsel tasandil pole võimalik öelda, kumb neist kahest on ühiskonnale, riigile, vabadusele ja demokraatiale ohtlikum – kõik sõltub olukorrast.
On veel üks erinevus, võib-olla olulisemgi, ja see avaldub sündmuste vastukajas. BLM mässude aegu valitses meedias ja avalikus arvamuses seisukoht, et laamendamine ja vägivallatsemine on igal juhul kahetsusväärne. Osade meelest küll õigustatud, teiste meelest õigustamatu, kuid mingit rõõmustamist toimuva ei olnud. Nüüd, Washingtonis toimunu järel, näen aga enda ümber kaasmaalasi, kommentaatoreid, arvajaid, eksperte, analüütikuid ja – vabandage väljendust – tänitajaid, kes toimunut lausa naudivad. Washingtoni sündmused on kirss tordil, mis lisab Bideni pooldajate võidurõõmule ka kahjurõõmu ning triumfi veel magusamaks teeb. Välgukiirusel otsitakse ja leitakse süüdlasi: süüdi on loomulikult Trump, kes valimisi varastatuks nimetas. Siinkohal lisandub kahjurõõmule juba midagi, mida tuleks nähtavasti nimetada verejanuks.
Võib üsna kindel olla, et lähipäevil ummistab see verejanu kogu meedia – tegelikult juba ummistabki – ja lahti läheb omamoodi võistlus, kes oskab lahkuva presidendi kohta kõige halvemini öelda ning teda kõige räigemalt manada. Samalaadne võistlus toimus muide ka Trumpi valimisvõidu järel, mida kaotajad ja viimaseid toetav meedia ei tunnistanud. Kui Trump praegu väidab, et valimistulemusi võltsiti, siis nelja aasta eest ei vaevunud kaotajad isegi seda väitma. Öeldi lihtsalt, et Trump ei oleks tohtinud võita ja et ta kukutatakse iga hinnaga. Otsekui olnuks tegemist nõiaga, keda rahvahulk valju kisa saatel soovib tuleriidale vedada.
Tekib küsimus, mida on Trumpile ja tema pooldajatele õieti ette heita, kui nad vaid järgivad vastaspoole poolt neli aastat tagasi antud eeskuju: mitte tunnistada valimistulemusi?
Öeldu ei tähenda muidugi ka Trumpi imetlemist. Pealegi on tema tegevuse üle üldse raske otsustada, sest ühegi tema teo puhul pole lihtne aru saada, mis on seal tõde ja mis ajakirjanduslik, enamasti pahatahtlik töötlus. Ilmselt oleks Trump saanud eile käituda teisiti. Lootsin, et ta läheb rahvahulga ette ja kuulutab kõlaval häälel: „Seis! Olgu valimised varastatud või mitte, aga sellest joonest siin me üle ei lähe! Me teeme seda nelja aasta pärast üheskoos. Aga nelja aasta pärast. Täna läheme koju.“ Või midagi sellist. Paraku seda ei toimunud ja Trumpi teleüleskutse jääda rahumeelseks jäi lahjaks. Kuid see on üksnes eemalseisja kommentaar, mis ei pruugi olla asjatundlik.
Nii Trumpi pooldajatel kui vastastel on toimuvat lihtne näha valguse ja pimeduse võitlusena. Me oleme inimesed ja poole pealt põnevusfilmi vaatama sattudes küsime ikka: kummad on head ja kummad on pahad? Nii ka nüüd. On täiesti vältimatu, et see osa inimkonnast, kes Ameerikas toimuvat jälgib, võtab asja üldjuhul samas võtmes. Hoopis vähem on neid, kes on nõus uskuma, et pimeduse ja valgusega kõike ära ei seleta, selleks on mõlemat värvitooni jagatud liiga heldelt mõlemale leerile. Pigem tuleks rääkida polariseerumisest. Ainult et sel juhul tekib küsimus, mis õieti on see veelahe, mis inimesed kahte leeri jaotab – kui see ei ole headus-kurjus ega tarkus-rumalus. Miks kannab üks nokamütsi kirjaga MAGA ja lehvitab Konföderatsiooni lippu, teine aga suudleb neegri saabast ja purustab monumente? Võib-olla on üks teise tagajärg, ainult et kumb tuleb kummast? Kahtlemata muna-kana küsimus.
Üks on selge: vastastikused süüdistused ja solvangud ei vii kuhugi, kuid just nendega lähiajal ning võib olla ka kaugemas tulevikus põhiliselt tegelema hakataksegi. Mis ei ole eriti meeldiv väljavaade.
