Euroopa inimõiguste konventsiooni protokolli nr 4 artikkel 4 ütleb tõepoolest: „Keelatud on välismaalaste sunniviisiline kollektiivne väljasaatmine.“ Eesti Pagulasabi juhataja Eero Janson kinnitab, et Leedu valitsuse hiljutine otsus sissetungijaid otse piirilt tagasi „lükata“ on seega rahvusvahelise õigusega vastuolus.[1] Sama on Delfile kinnitanud ka Leedu õigusteadlane Lyra Jakulevičienė, kes viitas ühtlasi mitmele seda kinnitavale Inimõiguste kohtu lahendile, millest viimane on tehtud 8. juulil Ungari vastu. [2]
Kohtupretsedentide olemasolu sunnib tõsimeeli küsima, kas Euroopa Inimõiguste kohtu õigusteadlased on mõistuse kaotanud. Protokoll 4 sõnastati 1963. aastal ja selle artikkel 4 peab silmas hoopis midagi muud. Nimelt mingis riigis legaalselt – ja sealjuures võib-olla juba aastakümneid – elava välismaalaste kogukonna likvideerimist väljasaatmise läbi. Näiteks lihtsalt selle eest, et tegemist on mingi konkreetse riigi kodanikega, kellega nende asukohariik juhuslikult tülli on läinud. Artikli mõte on ilmne ja igati kiiduväärne: kui kaks riiki tülitsevad, siis ei tohi seda tüli üle kanda süütutele üksikisikutele, neid sel või teisel kombel represseerides. Ka Eesti televisioon võib teha Soome presidendi üle kuitahes karmi nalja, Soome võib selle eest Eestile küll sõja kuulutada, aga kalevipoegi ühe puuga koju saata ei tohi. Konventsioon ei luba.
On täiesti arutu liigitada tänapäeval Euroopa piire ründavad sissetungijad välismaalasteks artikkel 4 mõttes. Erinevuse mõistmiseks tasuks endalt ka küsida, mis vahe on väljasaatmisel ja tagasisaatmisel.
Lühidalt – jah, nad on välismaalased, kuid mitte need välismaalased, keda (algselt) peab silmas artikkel 4. Ent Euroopa Inimõiguste kohus ütleb: näete, seadusepügal on selline, ja jutul lõpp. See tõendab, et ka Strasbourgis on ülemvõimu saavutanud nn grammatiline juurakoolkond, mis lähtub seaduse sättest ja mitte mõttest. Et nii jõutakse absurdini ja seaduse mõte pöördub pea peale, on vältimatu. Kujutleme, mida sel viisil veel võiks korraldada. Näiteks keelavad demokraatlike riikide seadused kollektiivse karistamise (ka 4. protokolli kõnealune artikkel 4 üks selle printsiibi avaldusi). Veidi vaevanägemist ja juriidilist hookuspookust ning võimegi oodata kohtulahendit, mis keelab grupiviisiliste vägistajate, vandaalitsejate, vägivallatsejate, röövmõrtsukate jne karistamise.
Kaval advokaat ütleks nüüd, et vägistajate või jalgpallihuligaanide puhul karistatakse ikkagi iga inimest eraldi tema individuaalse süü eest, mitte in corpore, ja me võime sellega ka nõustuda, aga… kus on siin erinevus piiriületajatega? Ka nemad on ju ilma kahtluseta igaüks isiklikult sooritanud seaduserikkumise, selle tõendiks on nende viibimine Leedus ilma viisata. Grupiviisilisus, mis samuti on ilmne, tuleks aga lugeda raskendavaks asjaoluks, nii nagu see on teistegi kuritegude puhul.
Eero Jansoni osutus kollektiivse tagasisaatmise väidetavale vastuolule pagulaskonventsiooniga, mis annab inimesele õiguse turvalises riigis varjupaika paluda, on jälle grammatiline koolkond. Jutt saab ju olla üksnes esimesest riigist, kuhu oma elu eest pagev inimene jõuab. Leedu ei ole selline riik. Valgevenes nende elu ohus ei ole. Raske on isegi uskuda, et Valgevene on selline riik, kui väidetavad tagakiusatud saabuvad sinna, viisa passis ja lennukiga, mis on käima pandud nende koduriigi valitsuse kaasabil. Tahaks küsida, keda siin õieti lolliks peetakse, aga see on valgevenelaste asi küsida, mitte leedulaste. Kindral Terras on ammu tähelepanu juhtinud, et siin on pagulaskonventsioonis ilmselge defekt, mis tuleb lihtsalt ära parandada, mitte kohelda seda aupaklikult nagu püha lehma.
Ja alles pärast seda, kui kõik sellised asjaolud on ära klaaritud, võiks hakata heietama vagajutte sellest, kuidas siin kedagi dehumaniseeritakse või kuidas keegi selle juures inimlikkuse kaotab.
[1] https://epl.delfi.ee/artikkel/94237609/eero-janson-ule-piiri-saabuvaid-inimesi-dehumaniseerides-kaotame-ise-oma-inimlikkuse
[2] https://epl.delfi.ee/artikkel/94207543/migrantide-leedu-piirilt-tagasi-saatmine-tootab-sekeldusi-kohtutes
