Aeg-ajalt juhtun tegema kultuurantropoloogilisi uuringuid. Kuna eraviisiliselt on raske läbi töötada vähegi suuremat andmemassiivi, tuleb leppida n-ö sondeerimisega. Sel viisil saadud tulemuste üldistamisega tuleb olla ettevaatlik, kuid kaasa nad siiski aitavad, et saada aru Eestis praegu valitsevast olukorrast ja näha ning vältida tuleviku ohte. Viimati uurisin üht soome nimega venelast, kes FB-s karjus (st kirjutas suurtähti kasutades), et tema on venelane ja vaat ongi venelane. Ma ei saanud hästi aru, miks ta seda karjuma pidi. Kui venelane, siis venelane. Et soome nimega, see ei pane kedagi imestama, selliseid asju juhtub alatihti. Üks kõige suuremaid Vene patrioote kandis näiteks nime Herzen.
Küsisin soome nimega venelaselt, ega tal pole tekkinud kahtlust, et vene kultuuris on midagi valesti – et seal on mingi „süsteemne viga“, mille tagajärjel ikka ja jälle jõuab Vene troonile mõni maniakk ning mis veelgi olulisem – mille tagajärjel venelaste enamik ikka ja jälle kiidab heaks uute maade vallutamise, naabrite ründamise, nende mahatapmise ja nende maa anastamise.
Küsitav ei olnud mingi putinlane. Ta nimetas Venemaa sõda Ukraina vastu emotsionaalselt võttes kuriteoks, ratsionaalselt võttes nii taktikaliseks kui strateegiliseks veaks. Mõlema hinnanguga oskan vaid nõustuda, nii et meil oli olemas ka teatav ühine pind. Kuid jutt süsteemsest veast ajas ta sellegipoolest raevu ja ma sain kärmelt teada, et olen rassist ja nats. Seletasin, et rasside või geneetikaga pole siin midagi pistmist, ma kõnelen ikka kultuurist, sest just kultuur (laiemas mõttes: kasvatus, keel, infoväli… Lotman ütleks semiosfäär) on see, mis teeb venelasest venelase, eestlasest eestlase ja soomlasest soomlase. Sellega oli jälle soome nimega venelane täiesti nõus, mis on ka loomulik – vastasel korral ta poleks saanudki karjuda, et on venelane. Kuid ärritus jäi ometi tugevaks ega kadunud ka pikema mõttevahetuse järel, mille käigus tõin näiteks sakslased, kel oli samuti süsteemne viga küljes, nimelt halb komme ennast äravalitud rahvaks ja mõnd teist rahvast koguni Untermenschideks pidada, millest nad aga enam-vähem edukalt terveks raviti ja enam nad naabreid ei terroriseeri.
Kõik see jutt oli nagu hane selga vesi. Juba seda, et üks kõrvalseisja julgeb sel kombel kritiseerida (isegi küsimuse kujul, mida ta pakub juurdlemiseks venelastele endile), tajuti raske solvangu ja ülbusena. Uuritav jäi kindlaks, et valesti pole midagi – naabreid on terroriseerinud kõik suurrahvad ja kõigil neil on olnud ka türanlikke valitsejaid. Mis vastab muidugi tõele. Minu osutus, et tänapäeval leidub siiski ka selliseid suurrahvaid, kes on naabrite terroriseerimise järele jätnud ja ehk tasuks uurida, kuidas see neil õnnestus, jäeti tähelepanuta.
Teine asi, milles me kuidagi kokkuleppele ei jõudnud, oli Eesti kodakondsus- ja rahvuspoliitika 1990ndail. Soome nimega venelane väitis veendunult, et oleks leidunud ka teistsuguseid lahendusi, mille tulemusel oleksime saanud harmoonilisema ühiskonna kui praegune; et ebaõiglus (Eesti venelaste suhtes) toodab uut ebaõiglust; et 1990ndail võimule tulnud rahvuslik „eliit“ (jutumärgid temalt) valis võimu huvides vastuseisu ja vaenu tee ning välispoliitikas liitus Vene-vaenulike jõududega, selle asemel et targu hoopis Venemaaga sõbrustada. Kui väitsin, et see kõik ei oleks mitte kuidagi läbi läinud, eesti rahvas poleks sellega lihtsalt nõustunud, kaotas küsitletav lausa närvid. Selline jutt olla labane valetamine. Kui soovisin täpsemalt teada, mida oleks siis tulnud teha teisiti, ammendus küsitletava kannatus ja ta lõpetas mulle vastamise. Millest on väga kahju, sest olime jõudnud kõige põnevamasse punkti. Nüüd võin vaid üksnes oletada, et ta pidas silmas kodakondsuse nullvarianti.* See on „teise sordi kodanike“ müüdi tuum.
Mida neist asjaoludest järeldada? Lisan veel, et tegemist on inimesega, kes valdab eesti keelt ja tunneb põhijoontes ka Eesti ajalugu – stalinistlikke repressioone, küüditamisi, 1944. aasta põgenemist jpm. Ja ometi tundub, et mitmes olulises küsimuses on kokkuleppele jõudmine võimatu. Iseäranis murelikuks teeb järjekordne tõendus visalt püsivast ebaõigluse-müüdist – et Eestis tehti venelastele liiga ja tehakse tänini. Kindlasti ei ole tegu viitsütikuga pommiga – nagu soome nimega venelane mind hirmutada püüdis – , kuid siiski nähtusega, millest immitseb meie igapäevaellu pidevalt mingit mürki. Mida aeg edasi, seda vähem, kuid siiski. Peame välja mõtlema, kuidas selle müüdi ekslikkus puust ja punaselt ette teha. Ukraina sõda sunnib meid ka natuke resoluutsemale tegutsemisele. Kes on ikka väga sügavalt veendunud, et Eesti riik neile liiga teeb ja kes Eesti riiki selle eest vihkavad, tuleks saata sinna, kus neile liiga ei tehta.
Suure vene kultuuri võimaliku defektsuse küsimus on mastaapsem, peaaegu et globaalne või vähemalt puudutab kogu maailmakorda. Kuniks vene kultuuri keskel üles kasvamine tähendab veendumuse omandamist, et venelastele on kõrgemalt poolt antud õigus naabermaid vallutada ja neile oma tahet dikteerida, seni on maailm hädaohus. Mis ei tähenda sugugi, et venelased oleksid ainsad, kes maailma sel või natuke teisel kombel ähvardaks. Kuid praegu käib jutt just neist.
Küsimus on tõsisemast tõsisem. Seesama „Eto vsjo naše!“ ripub nagu Damoklese mõõk meie kõigi pea kohal. Nagu iga psühholoog kinnitada võib, on enamik agressoreid ja kurjategijaid veendunud, et liiga tehti just neile, ja kui ei tehtud, siis kavatseti teha. Nagu Karel Čapek ironiseeris: „Barbaarne vaenlane tulistab meie lennukeid, mis rahumeelselt pommitavad tema linnu.“ Üleüldse on kogu maailm alati olnud liidus Venemaa vastu ja see on näha nüüdki – kõik muudkui kiusavad. Ainult Eritrea on jäänud, nagu vana kask laulusalmis, truuiks tal surmani. Täpselt samasugune nutulaul kostis muide I maailmasõja eel Saksamaalt. Sakslaste viimane truu sõber oli Siiam ehk Tai, nagu sõja eel irooniliselt märgiti.
Praeguse maailmakorra raames võivad selle probleemiga toime tulla üksnes venelased ise. Paraku, nagu ka käesolev n-ö välitööde aruanne näitab, pole ülearuseks optimismiks põhjust. Neid, kes Venemaa agressiooni ühemõtteliselt hukka mõistavad, on venelaste hulgas niigi vähe, aga nende hulgas on veelgi vähem selliseid, kes suudaksid mõista, et viga on märksa kaugemal ja sügavamal kui Putini ning tema klanni juures. Jõuan oma ceterum censeo juurde tagasi: aitab ainult tõde.
PS Eelnevast peaks välja tulema ka see, kui kahtlase väärtusega – et mitte öelda ebanormaalne ja indiviidi lagundav – on nn mitmikidentiteet, mida kiidavad mõned sotsiaalteadlased. Kujutage nüüd ette seda soome nimega venelast ja mind ühes isikus.
PPS Uuritavalt tuli siiski veel üks kommentaar, milles teatati, et tal pole eesti rahvale mingeid pretensioone, küll aga minule (kui rahvusliku pseudoeliidi esindajale; see “eliit” teatavasti kehtestas oma võimujanus nn etnokraatia, venelasi alandava ja taga kiusava riigikorralduse). See detail, nii arulage kui ta ka ei tundu, on ühtlasi silmiavav. Järeldub, et Kremli klassikaline narratiiv mõistlikust eesti rahvast ja Eestit kurnavast rahvavaenulikust võimuklikist on täie elu ja tervise juures ning et šovinistlike kalduvustega eestivenelased näevad asja just nii. Oodates ilmselt aega, mil eesti ja vene rahvas taas vennalikult kurja klikivõimu kukutavad ning käsikäes Vene maailma marsivad.
* Hiljem vestlus siiski jätkus ja siis selgus, et täpselt nii see oligi.
