Tol aastal oli kõik alles ees, aga mitte enam mägede taga. Selles mõttes väga hea aasta. Osalt oli juba isegi käes või jõudis kätte. Tõepoolest, ega kõik oluline 1988. aastal toimunud, muist toimus enne ja muist pärast
1987. aasta algas ootusärevalt. Juba 1986. aasta kevadest saadik olid liikunud kuuldused Virumaale planeeritavatest fosforiidikaevandustest. Kuuldused tugevnesid, kuid samavõrd tugevnes ka taassündiva eesti avalikkuse tahe neile vastu hakata, nagu üldse kõigele, mis tähendas Eesti jätkuvat lagastamist ja venestamist. Need meeleolud olid selgelt tunda muinsuskaitseklubide II kokkutulekul 7. veebruaril 1987 Tallinna Kinomajas.
Sellele pinnale langes 28. veebruaril „Noorte Hääles” Juhan Aare sulest ilmunud ülevaade („Stardipauk Valges saalis”) mõni päev varem toimunud pressikonverentsist, kus Eesti kohal rippuv oht selge sõnaga kinnitust leidis. Kuigi vaikne võitlus fosforiidikaevanduste vastu oli käinud juba 1970ndaist aastaist peale, puhkes tõeline fosforiidisõda just nüüd.
Mäletan väga hästi seda tunnet: kaotada pole enam midagi, järelikult tuleb minna, tuleb öelda, tuleb teha. Aprilli alguses pidasid Tartu tudengid maha oma kuulsa aulakoosoleku – ja jäid vangi panemata. Küll oli vastik kuulda seltsimeeste kutsutute-ja-seatute põlglikke kommentaare üliõpilaste poliitilisest ebaküpsusest või koguni infantiilsusest. Konkreetselt on meelde jäänud TRÜ parteisekretäri Paul Kenkmanni mõnitavad kommentaarid.
Üks asjaosaline neis sündmustes oli Eerik Kross. Ta jutustas mulle hiljem, millist huvitavat nõu andis talle noil päevil tema isa Jaan Kross. Tõsi, lõõpimisi. „Mine tolle Kenkmanni juurde, vaata talle otsa ja ütle: Huvitav, teie isa Rudolf Kenkmaa oli küll ju päris korralik inimene, kuidas siis teie nüüd nii? Siis ta vastab sulle: Aga ta polnud mu isa. Selle peale ütled: Aa, ahhaa, siis muidugi…”
Tartu maiparaadi oli tol aastal meeliülendav jälgida. Esimest korda minu maises elus. Fosforiidivastased kogupaugud vaheldusid vabastava absurdinaljaga. Näiteks Tiit Pruuli kandis loosungit „Kuu on poissmeeste päike!”, tagapool tuli lai punane kangas, sõnumiks üksainuke üksik hüüumärk parempoolses otsas. Ja nõnda edasi.
Veidi hiljem tulid kuulsad kollased fosforiidisärgid, mille sain ja mida kandsin loomulikult minagi. Ta on mul praegugi alles, ainult selga enam ei lähe…
Suveks oli „Sauli Brunn”, kes ennast pressikonverentsil suurepäraselt täis tegi, juba üleüldiseks naljanumbriks muutunud. EÜE taidlus ja laulud ei jätnud väärt materjali muidugi ära kasutamata. Tolle aasta üldkokkutulekul Varblas säras Harry Liivrand oma rühmaga.
Sündmusi ja teemasid tuli äkki robinal. Ignar Fjuk asutas loomeliitude kultuurinõukogu ja hakkas raadio kaudu nõukogude võimu uuristama, Mati Hint kirjutas kakskeelsusest „ilma roosade prillideta”, suvel peeti „eksperimentaalseid” valimisi, kus kandidaate – rabav lugu küll – oli ühele kohale rohkem kui üks. Moskvas avaldasid meelt krimmitatarlased, Tallinnas taastati vanad tänavanimed.
14. juunil toimus Riias meeleavaldus, millel meenutati küüditatuid. Siit hargnes üks väga oluline sündmusteahel. Sealsamas Riias leppisid kolme Balti riigi dissidendid kokku, et järgmine aktsioon tuleb 23. augustil MRP mälestamiseks ja hukkamõistmiseks. Nii läkski – Eesti ajalugu sai endale esimese avaliku nõukogudevastase meeleavalduse ehk Hirvepargi miitingu. Kokkutulnute suur arv üllatas nii organiseerijaid endid kui ka võime, kes hakkasid jõudma paanika algfaasi.
Ma ise Hirveparki ei sattunud, olin Tallinnast ära. See-eest mäletan hästi, kuidas Madissoni, Pareki, Ahoneni ja teiste järgnev laimamine ajalehtedes mind raevu ajas. Eriti räige oli Mark Levini (ei, mitte selle arsti!) soperdis „Sulid” „Noorte Hääles”. Levin oli vist õudusunenäos näinud Eesti Vabariigi taastamist ja sestap kordas ta oma artiklis nagu mantrat, et „Toompea kohal ei hakka iialgi lehvima kodanliku vabariigi lipp”. Ah et ei hakka…?
Tänapäeval õpetab Mark Levin ühes erakõrgkoolis politoloogiat. Vähe sellest, ta on selle erakõrgkooli rektor. Olgu terviseks. Ainuke, millest mul tõesti kahju on, on see, et too kõrgkool ei asu mitte Valgevenes, vaid Eestis.
Kuid hunt temaga. Hirvepark asetas lati tegelikult väga kõrgele: omariikluse taastamise juurde, ehkki keegi seda tollal päris nõnda välja öelda ei saanud. Pealegi tuli sama aasta septembris kohe otsa nn nelja mehe ettepanek, mis pakkus midagi realistlikumat – Eesti üleviimist isemajandamisele, st Eesti majanduslikku iseseisvust N Liidu raames. Eesti NSVd, kus toimib midagi turumajanduse sarnast ja käibib midagi pärisraha sarnast. Ehkki ettepaneku autoritena on ajalukku läinud Edgar Savisaar, Mikk Titma, Siim Kallas ja Tiit Made, pole nad kõik minu teada autorid, see-eest jättis aga mõni tegelik autor oma nime alla panemata. Küllap seda hiljem kibedasti kahetsedes, kui nood neli ajutiselt rahvuskangelasteks said.
IME-kontseptsioonist sai peaaegu et religioon. Praegu, 20 aastat hiljem, on veider nentida, et Hirvepargi varjatud nõuded, nii utoopilised kui nad tundusid, osutusid realistlikumaks kui „realistlik” IME. Vahel on kompromiss saatusele vastuvõtmatum kui täispangale minek. Tõsi, kogu IME-ga kaasnenud mõttetöö ei osutunud kaugeltki utoopiliseks või asjatuks. Hulk ideid, mis isemajandamise lootuses välja sõeluti, osutus hiljem kasutatavaks pärismajanduse ülesehitamisel.
Vähemalt nõnda olen ma kuulnud räägitavat.
Mida veel? Ah jaa, enne IME-ettepanekut oli ju veel muinsuskaitseklubide III kokkutulek Tarvastus, see mis ära keelati. Muinsuskaitsjate asemel tiirutasid Tarvastus miilitsad ja sõjaväelased. Mõned muinsuskaitseaktivistid nagu Trivimi Velliste ja Mart Laar, läksid siiski kohale, et ära hoida võimalikke provokatsioone. Neid pildistati nagu Oscari nominente. Mart Laari abikaasa hõikas autost väljuvale Vellistele heleda häälega (et seltsimees major ikka ka kuuleks): „Trivi, naerata! Pildistatakse!” Velliste naerataski.
Nende kombineeritud manöövritega Tarvastu ruumis tegi nõukogude supervõim ennast järjekordselt lolliks ja valmistas tahtmatult ette pinda laulvaks revolutsiooniks. 1987. aastal avaldus peataolek kõigepealt selles, et olles Tarvastus justkui muskleid näidanud, anti aasta lõpuks ikkagi ametlik luba Eesti Muinsuskaitse Seltsi loomiseks. Ning selle juures ei saadud mööda ilma väikese õeluseta, mis muinsuskaitseaktiviste mitte ei takistanud, vaid üksnes ärritas – ei lubatud seltsi asutada Tartus, vaid seda tuli teha Tallinnas.
Tõesti, Tartus võis oodata mida iganes, seda tõestati juba järgmisel aastal mitmel korral.
Omamoodi tervislik oli veel seegi, et oma tuntud headuses astus aasta lõpul üles eksikombel suureks mõtlejaks peetud Gustav Naan, kes hakkas fanaatiku nürimeelsusega korrutama: Eesti läänepiir jääb igavesti N Liidu läänepiiriks, sotsialismile Eestis pole „absoluutselt” mingit alternatiivi, Eesti jääb igavesti N Liidu koosseisu. See oli Naanist kena, et ta tolle salasoovi (pääseda N Liidust) välja ütles, ehkki eitaval kujul, sest tema haihtuva autoriteedi taustal omandas sõnum soovitule vastupidise tähenduse ja mõju.
Ja veel midagi väga olulist. Oktoobris panid Võru noored Ain Saare eestvedamisel oma meeleavaldusel lehvima sinimustvalge lipu, novembris asutasid aga Vaba-sõltumatu Noortekolonni nr. 1. Too lipulehvitus oli nõukogude ajal esimene – vähemalt metsavendade päevist saadik –, kus lippu hoiti avalikult käes ja kus lipukandjad joonelt trellide taha ei läinud. Kui 1965. aastal esilinastunud mängufilmi „Me olime 18-aastased” võtted Kuressaares välja arvata.
Kõige selle hea ja ilusa krooniks sain ma detsembri lõpul esimesena või peaaegu esimesena avalikult kirjutada jõuludest. Loomulikult „Maalehes”, ja sellest sai alguse läbi terve 1988. aasta kestnud kalendrijuttude sari. Esimene jõulujutt pealkirjastati küll veel ülima ettevaatlikkusega („Jõulud on vanemad kui ristiusk”), kuid teenis sellegipoolest ära paari paadunud ateisti viha.
Olin noor. Mitte liialt, aga nii parasjagu. Ja see oli hea aasta. Eriti seetõttu, et veel parem oli alles ees.
Kirjutatud 2007. aasta oktoobris Maalehele, kuid internetiarhiivist seda paraku leida ei õnnestunud
