Ja jälle nad tulevad, vääramatult nagu kõik, mis on seotud maksude ja astronoomiaga. Pühapäeval on esimene advent, mis teadupärast just tulemist tähendabki.
Olen kalendrit ja ajaarvamist uurinud. Hiljem muud, kuid aja müsteerium paelub mind endiselt ja (eesti) kalender täidab sügava imetlusega. Kindlasti on teiste rahvaste kalendrid sama imetlusväärsed, vastates kasutajate eluviisile, laiuskraadile ja meelelaadile. Mida saab öelda ka eestipäraseks loksunud kristliku kalendri kohta; või õigupoolest, et kristlik kalender loksus eelkristliku vundamendile ja tekkinud ühendus muutus ning arenes edasi vastavalt uutele kultuurimõjudele ja kalendri kasutajate eluviisi muutumisele.
Jah, eluviis muutub, keegi enam lina ei kasvata ja seetõttu pole vajadust vastlaliu abil linakasvu ennustada. Tuleb järjekordne laine välismõjusid, ja mardisantide ette sugenevad hällõuiinisombid. (Püüdke see sõna välja lugeda.) Sama mehaanika alusel on kalender arenenud ja muutunud aastatuhandeid. Samas on kalendri juures midagi sellist, mis inimesele tajutavalt määral üldse ei muutu, ja seda sai nimetatud avalauses – astronoomia.
Suvehari jääb suveharjaks ja talvesüda jääb talvesüdameks. Me tõmbame suveöösel ette paksud kardinad, et pime oleks, ja süütame talvel sada lampi, et valge oleks. Kuid suvel on ikkagi valge ja talvel on pime. Ja igal sügisel mõtleme kasvõi alateadlikult üht ning sama mõtet: hakkab, hakkab aga jälle pihta… see pimedus. Septembris pole teda veel tunda, oktoobris mahendavad kaamoseootust punakollased vahtralehed, aga novembris pole enam midagi. Ja seetõttu näebki kalender ette hingedeaja, omaette väikese aastaaja, mis pole ei sügis ega talv. Hingedest udune looduse suremise kuu. Ja selles nagu kaks laternaposti mardipäev ja kadripäev. Nende abil elame üle novembri.
Kuid jääb veel detsember. Päästvate jõulude ja pööripäevani tervenisti kuu aega. See tuleb kuidagi üle elada, väsinult, raugeva jõuga nagu kustuv ujuja, kes poi juurest poini sumab. Need poid on mõistagi advendipühapäevad. Aasta on omadega täiesti nässus, valgus kadunud, jõud kadunud, jõulud nädalate taga… kuid juba saab loendada: esimene advent, teine, kolmas… Kuni saabub hetk, mil võib mõelda: nüüd põrutame juba inertsist lõpuni – seal ta terendab, seesinane verivorstidest finišilint.
Kindlasti ma liialdan. Kindlasti leidub inimesi, kellele jõulud on nagu mööduv autobuss, mida võib tähele panna, aga võib ka mitte. Olenevalt sellest, kui huvitav sõnum parajasti nutitelefoni potsatas. Kuid usutavasti siiski tunduvalt vähem kui neid, kes jõule pikisilmi ootavad. Kes on lausa jõulu-usku. Sest mis usku eestlane muud on, kui mitte jõulu-usku? Nojah, ebausku, aga sellest me täna ei räägi.
Kuidagi ei saa mööda ka tõsiasjast, et ametliku versiooni kohaselt tähistatakse jõuludega Jeesuse Kristuse sünnipäeva. Mitte suvalise juudi puusepa, vaid Õnnistegija, inimsoo Lunastaja. Mõnele on see oluline, mõnele mitte, mõni mõtleb sellele kui intellektuaalselt huvitavale teooriale, millel puudub tõestus. Kindlasti saab jõule pidada ka kirikus käimata. Kõik on individuaalne. Ise kuulun nende hulka, kellele jõulud üldse ilma kirikusse saamata jätavad ebaleva tunde. Nagu oleks hommikul hambad pesemata jäänud. Kui jälgida kirikuliste keskmist arvu aasta lõikes, siis nähtavasti on selliseid palju.
Jah, me saame nendes asjades päris kenasti kokkuleppele ja kõik võiks olla ilus, kui silmapiiril ei kummitaks küsimus, et kui Eestisse asub nii-ja-nii suur hulk kauget rahvast, siis kas tuleks jõulud ära keelata või täpsemalt öeldes ümber mõtestada? Näiteks mingiks valgusepühaks ristida, nagu kuskil eesrindlikus Euroopas kuuldavasti juba tehaksegi? Küsimus ei ole veel põletav, aga mine sa tea. Tänapäeva maailmas käivad asjad kiirelt. Muidugi, muhameedlased saaksid pidada lihtsalt Jeesuse kui koraanis tunnustatud lihast ja luust prohveti sünnipäeva ning mitte tähele panna, et mõni teda jumalaks peab.
Oleks, võiks, peaks. Tegelikult ei tea me keegi, millal Eestiski keegi hull – või Ahto Lobjaka järgi tõeline eurooplane – võitluslipu heiskab ja šariaadi sisseseadmist nõuab; sel lihtsal ja mõjuval põhjusel, et seesinane šariaat on ainus mõistlik elukorraldus, kuna ta on õige. Või jääb see sündmus olemata? Lootkem paremat.
Parema lootmiseks peab olema alus. Inimene peab ise midagi tegema, et paremat ära teenida, muidu ei saa ta midagi. Nii on see ka ränderünnaku alla sattunud Euroopaga. Kuniks ilma teevad hädafilosoofid, kelle arvates Euroopa on „erinevus iseendast ehk mitteiseendaksolemine“ ja muu peen jutumulin takkaotsa, ei tasu paremat loota. Kuniks ilma teevad poliitikud, kes oskavad vaid laliseda „euroopalikest väärtustest“, mille hulka kuulub nende arvates ukse päranilöömine ka neile (sadadele tuhandetele), kes nimetatud väärtustele sülitavad, ei tasu paremat loota. Kuniks Euroopat juhivad Junckeri taolised mannetud udukogud, ei ole me lihtsalt paremat väärt.
Tõsi, siin-seal täheldatakse mõistuse taasteket. Prantsusmaa peaminister Manuel Valls sai kadripäeval maha rabavalt uudse ja enneolematu mõtteavaldusega: immigrantide arvu tuleks piirata. Uskumatu, kuidas keegi selle peale varem ei tulnud, eks ole. Või täpsemalt, miks Euroopa juhtoinad ei tulnud suvalise Eesti õlleputka taha esimese ettejuhtuva „Sarvikut“ libistava punanina juurde; too oleks neile juba poole aasta eest sellist head nõu andnud. Mida meie hädafilosoofid sellise vulgaarsuse ja ebaeuroopaliku iseendaksolemise kohta ütlevad ja kas nad ka verist vahtu välja ajavad… ei ole eriti oluline.
Sest nagu tänapäeval on moes öelda: probleem, head vennad ja õed, on laiem. Kuidas pidada jõule, mille mõte on olla jõulud kõigile, kui suur osa ühiskonnast neid parimal juhul vaevu talub? Kuidas saab president sel juhul kogu rahvale häid pühi soovida? Ei saagi. Mis õigusega pannakse linnaväljakule maksumaksja raha eest kuusk ja süüdatakse küünlad? Ja nii edasi. Eri kultuurid võivad teineteise sisse sulada vaid väga aeglaselt ja sageli vägivaldsete meetodite kaasabil. Tänapäeval, kui kõigil on omad õigused ja enneolematult laiad võimalused suhelda usu- ja mõttekaaslastega igas maailma otsas, on oluliselt erinevate kultuuride kokkusulamine sama ebatõenäoline kui nafta ja vee kokkusulamine. Eri keeli ja kultuure segades ei ole tulemuseks mitte multikultuursus, vaid Paabeli segadus. Mis teatavasti lõppes halvasti – ühiskond kaotas võime koostööks ja lagunes.
Mida ma ei tahaks. Tahan koos oma rahvaga jõule pidada, kuniks elupäevi on, ja tahan, et seda võiksid teha ka mu järeltulijad ja nende järeltulijad. Aga need, kes nõuavad multikultit ja mitteiseendaksolemist… hea küll, ma ei ütle. Ikkagi jõuluaeg ukse ees.
Ilmunud Õhtulehes 27. novembril 2015
