Lääne sotsiaal- ning humanitaarteadustes on maad võtnud relativism, üleüldine moraalne eklektika ja lahtiütlemine väärtustest ning ka olemasolevatest teadmistest.
Arusaam, et inimloomus on olemas, on meisse sügavalt sisse juurdunud. Kasutame sõnu «loomuomane» ja «loomuvastane», pidamata tarvilikuks neid selgitada või põhjendada. Siiski kuuleb üha sagedamini küsimust, kas midagi loomuomast, st kaasasündinut, üldse ongi.
Vaidlus «päritud versus omandatud» on tegelikult vana. Juba Aristoteles kasutas kogemusest puutumata vaimu kohta väljendit «tühi leht» (tabula rasa). Keskajal sel probleemil suurt tähtsust ei olnud. Isegi kui inimene oli sündides «tühi leht», olid tõed ja kombed siiski jumaliku päritoluga ning inimese asi oli neid järgida, mitte ümber teha.
Olukord muutus valgustusajal. John Locke vaidlustas kaasasündinud ideed, sealhulgas idee Jumalast, mis tõi kaasa süüdistused moraalses relativismis. Kui kõlblus ei ole sünniga kaasa antud ega tulene ka Jumalast, siis mille külge üldse ankurdada oma arusaamad sellest, mis on õige, mis vale? Locke’i seisukoht ei muutunud esialgu siiski üldiseks. 19. sajandil peeti inimese käitumise seletamisel olulisteks intinkte ja see ilmneb veel nt Sigmund Freudi inimesepildis.
Väite, et inimene ise on oma moraali ja tõekspidamiste isand, esitas Jean-Paul Sartre sõnaselgelt 1945. aastal. Sõnum mõjus elektriseerivalt ja on nüüdseks sügavale lääne kultuuri imbunud. Seda, et ajad ja kombed muutuvad, teati muidugi juba ammu. Kuid Sartre viis idee uuele tasandile, ülendades inimese sama hästi kui jumalaks.
Lavale astub bioloogia
Loomuse tähtsustajad ei ole kunagi eitanud õpitu rolli, vaid kõigest eeldanud, et omandatu kõrval eksisteerib inimeses ka «loomuomane», sünniga antu. Mis on võimaldanud paljusid uuendusi tembeldada loomuvastasteks.
Olgu siis tegu koeraliha söömise või miniseelikuga, mille puhul on võrdlemisi lihtne näidata, et inimloomus ei puutu siiski asjasse, tegemist on muudetavate kultuurinormidega. Kuid siit on äärmuslik kultuurirelativism teinud põhjendamata järelduse, et loodusest määratut üldse ei ole; või leebemal kujul – see on küll olemas, kuid nii «kaugel» ja nii paksu kultuurikihi all, et ei oma meie kommete ega hoiakute kujundamisel mingit rolli ja kehtib Sartre’i põhisõnum – ühiskondlike olenditena me «loome» ennast ise.
Paraku räägib bioloogia muud. 1953. aastal avastati DNA kaksikspiraal, 1960ndail valmisid uuringud, mille Richard Dawkins 1973. aastal populaarses vormis esitas raamatus «Isekas geen». Dawkins väitis, et inimesele on kaasa antud tung võidelda oma geenide edasikandumise eest ja et kõlblusreeglitel on bioloogilised juured. (Õieti tuleb «geeni» all siinkohal mõista pärilikkusinfo kandjat laiemas mõttes, mitte üksnes lõiku DNA ahelast. [1])
Vähe sellest. Bioloogia, etoloogia ja psühholoogia jätkuv areng tõi esile aina uusi tõendeid inimese ja looma vahelise piiri hägususest. Näiteks tehti kindlaks, et õpetamisega kanduvad teadmised ja oskused edasi ka paljudel loomadel – mitte üksnes primaatidel, vaid ka lindudel ja roomajatel.
Sellega jõudis vana vaidlus päritu või omandatu üle uude faasi. Kui varem ei kaheldud eriti, et inimene on spetsiifiliselt inimlik olend, ja küsimus oli eeskätt selles, kas või mida pärib indiviid, siis nüüd tekkis probleem, mille poolest inimene üldse on inimene. Ehk teisisõnu: küsimuse «kas inimLOOMUS on olemas?» asemele kerkis «kas INIMloomus on olemas?».
Paraku liikus rida sotsiaalteadusi samal ajal vastassuunas, ignoreerides bioloogiliste tegurite mõju ühiskonnaelus ja nimetades nende meenutamist isegi halvustavalt «biologismiks». Tabula rasa kontseptsioon mitte ei nõrgenenud, vaid kogus – Thomas Bouchardi jt uurimustest hoolimata – jõudu kuni kõige päriliku eitamiseni, mis võimaldab esitada haaravaid teooriaid ühiskonna ümberkujundamisest, milleks tuleb inimesed «kõigest» ümber kasvatada. Ja kui indiviidi tasandil teatud pärilikke faktoreid ehk tunnistataksegi, siis inimese kui liigi loomus on resoluutselt kõrvale heidetud.
Millel võivad olla rasked tagajärjed, nagu ikka juhtumeil, kui mõni teooria või ideoloogia kaotab lõplikult sideme reaalsusega ja asub ennast tõestama iseenda kaudu.
Kuid kes on siis inimene?
Inimloomust on loogiline otsida erinevate kultuuride kõrvutamise kaudu. Tõepoolest ongi tuvastatud rida nn universaale (human universals või cultural universals [2]), mis iseloomustavad kõiki meile teadaolevaid kultuure ja millest seetõttu võiks arvata, et nad tulevad meie olemusest.
Neid on eritletud kümneid alates keelte tõlgitavusest, soorollidest, muusikast ja intsestikeelust kuni häbimõiste ja maagilise mõtlemiseni. Kõik kultuurid tunnevad mõisteid oma ja võõras, üleval ja all, kuritegu ja karistus, tõde ja vale, suuremeelsus ja väiklus, truudus ja reetlikkus jpm. Kuid inimene ei päri siiski neid mõisteid endid, vaid nende omandamise ja kasutamise võime. Ja siin peitubki meie ühise inimloomuse võti.
Torkab silma, et universaalid ei iseloomusta mitte niivõrd konkreetset isikut kui kollektiivi – kogukonda, hõimu, rahvust. Kõikjal leidub ebamusikaalseid, kuid ei leidu rahvast, kes ei tunneks ega teeks muusikat. Sama kehtib teistegi universaalide kohta.
Siit ilmneb, et ka inimloomus on kollektiivne nähtus, mis avaldub läbi koostöö. Millest ilmselt järeldub, et inimese esmane loomuomadus ongi teha koostööd ja koonduda liitudesse. Selle süvapõhjused on loomulikult bioloogilised: kollektiivi liikmena suurenevad inimese šansid edasi kanda enda (või oma lähisugulaste) pärilikkusainest.
Seejuures ei tähenda kollektiivsus põrmugi tasalülitamist, taotlust ühetaolisusele, nagu meie individualistlik ajastu seda sageli mõistab. Kollektiivsus, vastupidi, vajab erinevusi. Ka linnuparves või hundikarjas võib eristada mitut iseloomutüüpi, igaühel oma funktsioon.
Lihtsustatult öeldes vajab kari nii altruistlikke lollikesi kui jõhkraid egoiste, töömehi ja pillimehi, ainult et nende vahekord peab olema optimaalne. Võimalik, et parv vajab koguni jõhkardeid ja ebardeid, keda hoitakse otsekui varus mingi ootamatu keskkonnamuutuse puhuks, mil sellised isendid võivad osutuda edukaiks ja vajalikeks. Kuid teatud piirini, millest üle astunud indiviid heidetakse karjast välja või süüakse ära.
Need mehhanismid toimivad ka inimkooslustes. Mis võtab aluse väitelt, et kuna inimesed on erinevad, ei saa ühtset inimloomust olemas olla. Saab küll: inimloomus seisneb inimeste tungis – tegelikult vajaduses – teha koostööd endast mõistlikul määral erinevate inimestega, täiendades üksteist. Siit omakorda võrsub vajadus suhelda, saada ja edastada informatsiooni, kehtestada reegleid.
Öeldu kõlab triviaalselt, kuid sellel on võib-olla üllatavad järeldused. Juhul kui me erinevuste all ei mõista mitte ainult erinevaid oskusi, vaid ka erinevaid inimlikke omadusi. On vaja suuremeelsust ja on vaja väiklust, on vaja truudust, aga ka truudusetust (teatud äärmusolukordades), on vaja avatust, aga ka suletust ja nõnda edasi.
Enamasti avalduvad need omadused ühe ja sama inimese puhul eri olukordades – isegi Mahatma Gandhis oli agressiivsust –, kuid iseloomutüüpide erinevus tagab, et mõni inimene on enamasti leplik ja teine enamasti sallimatu, mõni sõbralik, teine ebasõbralik jne.
Üllatus seisneb selles, et ka ülimalt sallival inimesel on vaja, et tema kollektiivis (karjas, hõimus, rahvuses) leiduks sallimatuid, isegi kui nad talle ei meeldi. Tegemist on järjekordse triviaalsusega – igaüks näiteks mõistab, et põlluharijate küla vajab ka mõnd sõjameest (vrd Kurosawa «Seitse samuraid») –, kuid paraku esitatakse ikka ja jälle üleskutseid selle või teise «negatiivse» nähtuse (karistamine, umbusk võõra ees, egoism, agressiivsus jpm) lõplikuks väljajuurimiseks.
Tegelikult vajavad need erineval määral ohjeldamist, ja välja juurida neid ei saagi. Inimese loomuses ei ole olla sõjamees, kuid inimese loomuses on luua ühendus, mille liikmete hulgas on sõjamehi; igasuguse sõjakuse ärakeelamine osutub loomuvastaseks.
Tõde ja moraal
Sama võib öelda kultuurirelativismi noorema venna, tõe olematuse teooria kohta, ehkki pisut teisel põhjusel. Nimelt on väide, et tõde ei ole olemas, iseennast välistav. Iga lause on väide, iga väide pretendeerib tõele. Kes väidab, et tõde pole, kuulutab vaid äraspidist tõde, samaväärset hüüdega «Kuulge, te ei kuule mind!».
Mis ei tähenda, et tõe olemasolu oleks tõestatud. Nendin vaid, et me ei saa mõelda ega suhelda ilma eeldamata, et asjad on või olid mingil kindlal moel ja mitte teisiti ning et meie teadmine või arvamus seda tegelikkust ei muuda. Tõe olemasolu eelduseta ei püsiks koos ükski inimkooslus, sest suhtlemine muutuks võimatuks. Poleks võimalik üldse midagi sihipärast teha, ei jahil käia ega põldu harida. Kogu inimtegevus põhineb usul tõe olemasolusse. Niisiis on tõe eeldamisel sügav bioloogiline algpõhjus ja tõetuse kuulutus, nagu öeldud, on lihtsalt nonsenss.
Kuid INIMloomust ei leia me paraku ka siit, sest vahetegemine asjade tegeliku ja näilise seisu vahel on jõukohane ka paljudele loomadele. Mis tekitab kiusliku küsimuse: miks peab üldse arvama, et inimese teeb inimeseks mingi spetsiifiliselt inimlik omadus? Selline eeldus ei ole millegagi põhjendatud, sest ka mitteunikaalsetest elementidest võib kokku panna unikaalse terviku. Iga originaaltekst tõestab seda. Järelikult võiks inimene olla (teistest) loomadest erinev ka ühegi unikaalse jooneta.
Õnneks või õnnetuseks on sellised jooned siiski olemas. Neist oletatavasti tähtsaim on võime opereerida abstraktsete mõistetega «hea» ja «kuri» – mida konkreetset nendega parajasti ka ei seostataks; mitte segi ajada «hea» ja «halvaga», mida loomad tunnevad hästi. Hea ja kurja kaksainsusel põhineb igasugune eetika, mis sel või teisel kujul on olemas igal inimkollektiivil, kuid teadaolevalt mitte loomadel. Võimalik, et puhtast pragmatismist lähtuv, kuid sellest kaugemale ulatuv eetika ongi inimese peamine evolutsiooniline eelis.
[1] Autor tänab TTÜ dotsenti Andres Vesket ja TÜ professorit Raivo Mändi pilku avardavate lühiekskursioonide eest bioloogiavalda, mis olid suureks abiks.
Ilmunud Postimehes 25. märts 2017
