See väike Eesti
Lauri Vahtre

Ilus keel – elus keel

29/11/2019
Jaga

 

Eesti keele kaitse on teema, mis ei kao, kuni me ise ei kao. Paraku kõigub meie püsimine rahvana ja meie keel II maailmasõjast saadik noateral ning me ei saa küsimust ilmselt kunagi päevakorrast maha. Nagu öeldud – kuniks on meid endid.

Leidub rahvuskaaslasi, kelle arvates ei eesti keel ega rahvas ole mingid väärtused, mida kaitsta või taga nutta. Õieti neid objektiivselt polevatki olemas – on vaid usk nende olemasolusse ja rahvuse „tuum“ haihtub niipea, kui kaob see usk. Selle Slavoj Žižeki pealtnäha vaimuka, kuid sisuldasa absurdse teooria üks komistuskive ongi muide keel. Oleks raske kujutleda, et rahvusidee müstilise „haihtumise“ käigus unustaksid eestlased korraga oma emakeele. Keel peamise suhtlusvahendina hoiab rahvast koos ja n-ö taastoodab teda pidevalt, kaasa arvatud seesinast rahvuse „tuuma“. Eriti selge ja ilmne on see nende rahvaste puhul, kelle keel on unikaalne, nagu eestlased. Teist eestikeelset rahvast ei ole. On üksainus eestikeelne kultuuriväli või kultuuriline mikrokosmos, ja kes on kord selle liikmeks kasvanud, see selleks ka jääb – üksikud erandid välja arvatud – , millised poleks ka tema veendumused või kui sügav tema põlgus kõige rahvusliku suhtes.

Irooniline on see, et sageli needsamad inimesed, kes rahvaid/rahvusi tähtsusetuiks või koguni saatana sünnitisteks peavad, on nõus teerulli alla viskuma, et kaitsta mõnd looma- või taimeliiki. Ehkki rahvad on sama väärtuslikud kui taime- või loomaliigid ning rahvuste mitmekesisus sama väärtuslik kui looduslik mitmekesisus. Ja seetõttu on iga rahva esmane kohus kõigepealt iseennast kaitsta.

Meil on keeleseadus, keeleinspektsioon ja keelepoliitika. Olen aastakümneid korrutanud, et ükski keeleseadus ei aita, kui me ise füüsiliselt välja sureme. Uskudes vagajutte, et lapsed sünnivad armastusest, et nad on igaühe isiklik asi ja et nende puhul ei ole tähtis arv, vaid kvaliteet. Selle mõtteviisi kõige rõvedamaks võsuks on internetiavarustes kohatud sõna „lapsepidajad“. Samaväärsena loomapidajate kõrval. Või nagu oleks tegemist mingi hobiga.

Kuid see selleks. Et rahvas sel kombel koos keelega välja sureb, on selge igaühele, kes julgeb tõsiasjadele otsa vaadata. Ent tõsi on seegi, et keeleseadust ja keelepoliitikat on meil ikkagi tarvis. Kuni säilib lootus, et eesti rahvas aru pähe võtab ja siiski püsima jääda otsustab, on vaja keele eest hoolt kanda, et üldse oleks, mida oma (loodetavale) järelpõlvele pärandada. Hoolt kanda kui väiksema ja nõrgema eest, kes agressiivsete „suurte poiste“ olelusvõitluses kipub hammasrataste vahele jääma.

Mitte et keegi üritaks puhtast õelusest eesti keelt välja suretada. Ei maksa ennast üle tähtsustada. Maailm on lihtsalt suur ja hoolimatu. Oht meie keelele tuleb viimase poolsajandi jooksul mitmekordselt kiirenenud ja tihenenud suhtlusest. Suhtlus on iseenesest hea, suhtlemine üldse inimesest inimese ja eestlasest eestlase teebki, kuid liiga järsk muutus võib ka midagi lõhkuda, ning lõhutud koha kokkulappimine, st muutuse assimileerimine, võtab aega. Kui selliseid lõhutud kohti saab liiga palju, võib alata keelevahetus ja see omakorda tuua kaasa terve kultuurivälja kadumise. Nagu juhtus liivlastega. Geenid jäid alles, rahvas mitte. Et eestlastega nii ei läinud, on suures osas kirjaoskuse, eestikeelse kirjanduse ja ajakirjanduse teene. Millega jõuame tagasi alguspunkti: rahvast on vaja selleks, et püsiks keel, keelt selleks, et püsiks rahvas.

Pole saladus, et praegu ja ettenähtavas tulevikus ohustab eesti keelt kõige enam inglise keel. On tekkinud terved eluvaldkonnad, milles suheldakse ainult või peaaegu ainult inglise keeles. Pealtnäha pole selles midagi erilist, seda on ennegi nähtud. Näiteks merendus oli meil kunagi suuresti friisikeelne, aga pootsmanist või faarvaatrist rääkides me selle peale ei mõtle. Sajandeid oli survestajaks saksa keel ja veel 20. sajandi leidus praegusest veel palju rohkem valdkondi, milles eesti keeles suhelda ei saanudki. Need ajad on germanismide näol eesti keelele tugeva jälje jätnud. Sama on teinud vene keel, mida suruti peale käsu korras ja sihikindlalt. Kuid märkamatult aitasime me sellele kaasa. Näiteks suur osa anekdoote käibisid eheduse huvides, kuid mõnikord ka tarbetult, venekeelsetena.

Kuid vene keele pealetung tekitas ka trotsi ja vastuseisu, selle vastu võideldi teadlikult. Tänane inglise keel toimetab hoopis märkamatumalt. Ükski keskkomitee pole sellekohast otsust vastu võtnud, me toome teda ise. Kõigepealt üksikute sõnade ja nimede kaudu. Pole olemas head vastet inglise sõnale „drink“ – seetõttu öeldaksegi, et tegime dringid. Koomiline on jälgida, kuidas üks laensõna asendub teisega – plakatist saab poster, loosungist slogan, gnoseoloogiast epistemoloogia, muhameedlasest moslem. Sügiseti ja kevadeti pole õues enam porine, nagu vanasti, vaid on mudane, sest inglise „mud“ tähendab nii muda kui pori. Lokulööja asemel on meil vilepuhuja, ehkki see ei tähenda eesti keeles muud kui pillimeest, ja sõna metafoorse tähenduse mõistmiseks tuleb tunda inglise keelt. Ja see on juba keelevahetuse esimene faas. Sama on juhtunud sõnaga „kontinent“, mis eesti keeli tähendab mandrit. Kuna aga inglise keele lõa otsas rippuvad ajakirjanikud räägivad alatihti Euroopa või Ameerika kontinendist, mitte aga maailmajaost, tuleb seda sõna mõista ingliskeelsena. Ka „tehnoloogiat“ on tabanud sama saatus. Kui kohtate tekstis sõna „tehnoloogia“, uurige kõigepealt välja, ega tegemist pole tõlketekstiga inglise keelest, millisel juhul on võimalik, et jutt käib hoopis tehnikast, mitte tehnoloogiast.

Nimede osas on olukord samuti murettekitav. Täiesti alusetu printsiibi kohaselt tuleb eelistada n-ö omakeelset vormi. Seega siis võõrkeelset. Näiteks on õige Hawaii ja mitte Havai. Tundub igati korrektne – nad ise kirjutavad nii, meie respekteerime seda ja kirjutame ka. Kuid tegelikult kirjutavad nad nõnda üksnes seetõttu, et hääldus tuleks õige: „hav-ai“ või „hau-ai“. Mille annab välja ka meie vana traditsiooniline Havai. Nüüd, inglispäraselt kirjutatuna annab ta meile aga häälduse „haua-ii“. Mis tähendab, et nime korrektseks menetlemiseks peame me seda valjusti või mõttes hääldades hetkeks lülituma inglise keelele.

Selles pole muidugi midagi ennekuulmatut. Ka John Smithi nime hääldades läheme me samuti üle inglise hääldusele ja midagi nagu ei juhtu. Pole probleemi ka Poirot’ga, hääldame seda õigesti, tarvitsemata kirjutada „Puaro“, nagu teevad lätlased. Mille eest ma neid vargsi imetlen, aga jäägu see minu südametunnistusele. Kuid jällegi – kus on piir? Või kui palju tohib rakendada sundust? Johni hääldame inglispäraselt ära, aga Jane tuleb juba eestipäraselt. Asi on ise loomulikus korras paika loksunud, ilma keelekorraldajate terrorita, mis sunnib meid vana sisseharjunud Nizza asemel kirjutama Nice või kasutama poola pärisnimedes püüdlikult kriipsukestega poola l-e (ł), milleks pole mingit tarvidust. Me hääldame neid nimesid enamasti niigi õigesti.

Nimetatud nõuded lähtuvad teisest alusetust printsiibist: esmatähtis on kirjapilt, mitte hääldus. Kui vaadata nutitelefonidesse uppunud noori, siis tekib tõesti tunne, et varsti käibki kogu suhtlus kirja teel ja kõnelevad veel ainult filmitegelased. Sel juhul on kirjapilt muidugi oluline. Kuid kui meenutada inimkeele algusaegu, siis oli keele sünnifunktsiooniks kõlada arusaadavalt. „Teda hüüti Jüriks.“ Hüüti, mitte ei tekstitud. Ka ristimisel saab laps nime hetkel, kui see esimest korda välja öeldakse.

Tänapäeval me isikunimesid enam kuulmise järgi ei kirjuta, see aeg on möödas ja keegi eriti ei vaidlegi. Aga sellega võiks siiski nõustuda nimede puhul, mille originaalkuju ei ole ladinatäheline. Meil on kaks võimalust: kas kirjutada neid nii, nagu meile sobib, või mingis nn rahvusvahelises transkriptsioonis, mis tegelikult on ingliskeelne. Kas Kuveit või Kuwait. Kas Ufaa või Ufa. Kas Preobraženskoje või Preobrazhenskoye.

Lühidalt: siin on kaks teineteist välistavat põhimõtet, mis toimivad elavas keeles sellegipoolest kõrvuti ja ühe ainuõigeks kuulutamine tähendaks keele sandistamist. Las loksuvad ise paika, las olla kõrvuti kirjapildi-järgne Poirot ja hääldusjärgne Kuveit. Pole ka vaja Birmat püüdlikult Myanmariks nimetada, sest mine tea, ehk tuleb järgmine sõjaväevalitsus, mis ta jälle Birmaks tagasi muudab ja hakka siis kõiki oma vikipeediaid ümber tegema.

Võib-olla veelgi salakavalam on aga inglise keele tungimine lausesse. Ilmunud on tõlkijaid, kes justkui ei tea, et eesti keeles ajad (enamasti) ei ühildu. Ingliskeelne „Mary knew what John wanted“ tõlgitakse: „Mary teadis, mida John tahtis“, ehkki õige oleks „Mary teadis, mida John tahab“.  See viga on nii tavaline, et hakkab juba mõjutama üldist keelekasutust. Mis toob kaasa tuttava tagajärje: et öeldust õigesti aru saada, tuleb lause endamisi tagasi tõlkida.

Mida teha? Maailm on väikeseks muutunud, seda tagasi ei pööra ja pole vajagi. Meie „eesti maailm“ tundub üha ahtamana, aina enam tuleb ette, et tõeliseks eneseteostuseks on vaja Ott Tänaku kombel selle piirest väljuda. Kuid see ei tähenda, et väikesed rahvuslikud kultuuriväljad peaksid kaduma. Enamikule meist piisab „eesti maailmast“ täiesti, ka selle piires võib luua suuri ja isegi väga suuri asju. Eesti keele marginaliseerumisele tuleb vastu hakata ja see puudutab eeskätt ülikoole. Probleemi üks osa on „(rahvusvahelise) massiülikooli“ idee, mis on algusest peale lombakas. Sõnad „üli“ ja „massid“ ei käi kokku. Tuleks lõpetada kõrghariduse käsitlemine majandusharuna. Eesti kõrgharidus peab teenima eesti rahva arenemise ja püsimise huve, nii nagu saja aasta eest otsustatud. See ei tähenda sugugi suletust ega välisõppejõudude eemalepeletamist.

 

Ilmunud Õhtulehes 29. novembril 2019

 

 

 

 

 

 

 

 

Sarnased postitused

Rahvuse paratamatus

19/11/2016

 

Ettekanne konverentsil „Eesti rahvuse kestmisest“ 19. novembril 2016 Teaduste Akadeemia saalis Tallinnas. Ilmunud ka ajakirjas Akadeemia nr 2, 2017.

Inimene on bioloogiline olend. Võib-olla on see lause tautoloogiline ja piisaks, kui öelda, et inimene on olend – järelikult ka bioloogiline. Igatahes allub inimese sünd, kasvamine, areng ja ka surm üldistele bioloogiaseadustele.

Kuid inimene on ka sotsiaalne olend. Seda täheldas juba Aristoteles. Tõsi, leidub ka selliseid sotsiaalseid loomi, kes pole inimesed. Inimese teeb nende hulgas eriliseks tema kõlblusvõime – võime opereerida mõistetega „hea“ ja „kuri“ ning „õige“ ja „vale“. Kõlblusvõime tähendab ühtlasi, et inimest iseloomustab kultuurivõime. Kultuur, mis võib tänapäeval tunduda ka lihtsalt ilutegemisena või aina paremate meetodite väljamõtlemisena, kuidas ennast toita ja katta, juurdub lahutamatult eetikas. Kultuur on eeskätt keeldude ja käskude süsteem, mille eesmärk on tagada, et inimene käituks „nagu inimene“; kõik muu ja kogu ilu tuleb pärast.

Lühidalt – inimene on esiteks loom, teiseks on ta karjaloom ja lõpuks on ta kultuurne karjaloom.

Kõik need tõsiasjad on vastastikku seotud. Kultuurinormid on sageli, sotsiaalsus aga alati programmeeritud täitma või vähemalt toetama bioloogilisi eesmärke; samas võivad nii sotsiaalsus üldse kui konkreetsed kultuurinormid bioloogiale ka mingil määral vastu hakata, seda ohjeldades ja tsiviliseerides. Esimese aspekti näiteks võib võtta vanemate eneseohverduseni küündiva hoolitsuse oma laste eest, mida me kipume kultuurinormiks pidama, kuid mis on selge bioloogilise aluspõhjaga ja selle eesmärgiks on tagada geenidele maksimaalne edasikandumisvõimalus. Tõsi, inimene on võimeline end ohverdama ka võhivõõra eest, ja selles avaldub tõsiasi, et tema bioloogiline programmeeritus on tunduvalt keerulisem kui võitlus vaid iseenda ja oma laste elu eest. Teisest küljest, vastuhakk bioloogiale. See avaldub kõigis neis reeglites, mis takistavad oma ihude ja himude hoolimatut ning metsikut rahuldamist, kuni lauakommeteni välja.

Võib seega öelda, et kultuur on inimese sotsiaalsuse spetsiifiline vorm – ehk teisisõnu, kultuur tähendab sotsiaalsust, mis on organiseeritud tõhusamini, paremini ja tulemuslikumalt kui näiteks mesilaste või huntide oma. Mistõttu inimesed ongi olnud märksa edukamad kui ükski teine liik. Mitte arvulises mõttes, aga näiteks kohanemisvõime poolest. Inimene võib elada tingimustes, millele ei paneks vastu isegi rotid, näiteks tiirelda maakera orbiidil. Kuid kõike seda suudab inimene vaid kollektiivselt. Mistahes vajaduse, eesmärgi või idee elluviimine sõltub kokkuvõttes sellest, kui palju on inimesi, kes oma jõud selle nimel ühendavad, ja kui nutikad nad on. Kollektiivis peitub jõud, nagu kõlab äraleierdatud ja mõneti mitmemõtteline loosung, kuid nii see tõesti on. Inimese sotsiaalsusel on omad varjuküljed, me teame hästi mis on massipsühhoos, kambakas või ühiskonnast väljatõukamine, kuid samas ei ole meil absoluutselt võimalik oma sotsiaalsusest vabaneda. Kus sotsiaalsus uksest välja aetakse, tuleb ta aknast sisse.

Lühidalt, mõiste „inimene“ on täiesti lahutamatu mõistest „meie“. Inimene ei saa eksisteerida, mõelda, tunda, ega ülepea „olla inimene“ ilma omamata mõistet „meie“. Aristoteles ütles, et olend, kes ei vaja ühiskonda, on inimesest kaugel all või kaugel ülal – ehk siis kas loom või jumal. Ja nii see tõesti on. Eraklik munk kõrbes tunneb vaimset osadust oma usukaaslastega; üksik merehädaline maalib jalgpallile oma verega inimese näo ja paneb talle nimeks Wilson. Peaasi, mitte olla üksi. Üksiolek on nii mõttetu olemisvorm, et see peaaegu ei olegi „olemine“.

Kui kultuur juurdub kõlbluses, siis tähendab see ühtlasi, et kultuur juurdub mõistes „meie“. Kultuur pole „meie“-mõisteta võimalik – poleks häid kombeid, poleks moodi, poleks kunstigi. Ka kõige mässumeelsem kunstiuuendus – senisele „meiele“ vastandumine – taotleb teadlikult või alateadlikult mõttekaaslust ja tunnustust, seega uue „meie“ teket. Impressionistid hoidsid kokku, Jeesuse jüngrid hoidsid kokku. Jaa, seda võib nimetada ka karjamentaliteediks. Karjamentaliteedil on ebameeldivaid külgi, kuid üldiselt on tegu nähtusega, mis on inimesest lahutamatu ja sageli on ta hoopiski lausa kaunis. Näiteks siis, kui üldlaulupeo finaalis lauldakse „Ta lendab mesipuu poole“. Mõnikord on koomiline vaadata, kuidas sotsiaalmeedias puhkeb karjamentaliteedi kirumine – ning kirujad teevad seda karjas, klassikalise kambaka kujul. Mis muidugi osutab ebameeldivale tõsiasjale, et „meiest“ on omakorda lahutamatu kasvõi mingi annus sallimatust, sest kui meie oleme meie, siis ülejäänud on tahes-tahtmata nemad, ja „nemad“ kõlab alati nigelamalt kui „meie“. Kõige paremini tõestavad seda tõika praegu muidugi need, kes täis sallimatust, nõuavad kooris sallivust. Mõnes mõttes on see skisofreeniline, samas paratamatu. Sest nagu eespool öeldud, „meie“-tunne ja kõik sellega kaasnev, kaasa arvatud sallimatus, on inimesest lahutamatu. Seda ei saa välja juurida, vaid üksnes ohjeldada.

Meiesid on loomulikult palju. Kõige esmasem on perekond – abikaasade omavaheline suhe ja suhe lastega. Edasi tulevad muud ühendused (sõpruskond, klass, laulukoor, matkaseltskond, hiidlane, saarlane, taimetoitlane jne.) Tavaelus saab inimene osa „meiesid“ ise valida. Näiteks liitudes või liitumata jättes laulukooriga või seebikeetjate huviringiga. Kuid „meiesid“ tekib ka stiihiliselt. Laevatäiest juhuslikest reisijatest on pärast pikka merereisi saanud uus „meie“, mille liikmete vahel on hakanud kujunema solidaarsussidemed. Näiteks minnakse võõras linnas „omadele“ appi. Edukalt peetud kolmepäevane pulm lõpeb sellega, et pruudi ja peigmehe sugulased on sulanud kokku pulmapereks, see tähendab – hõimlasteks.

Rahvus on üks „meiedest“. Enamik rahvaid on kujunenud sarnastes tingimustes elanud ja sarnast keelt kõnelnud hõimude liitumisel mingi ühise vaenlase või probleemi ees. Ajaloos nimetatakse seda tavaliselt ühendamiseks. Keegi ühendas Leedu, keegi Prantsusmaa, keegi Rootsi. Kahtlemata oli sel pragmaatiline tagamõte: koos oldi tugevamad, suurema üksuse liikmena oli igaühel rohkem lootust pikem elu elada ja järglased üles kasvatada. Siit lehvitab meile bioloogiline ürgpõhjus. „Meie“ on subjektiivselt võttes alati loodud kaitseks; kõik „meied“ mõtestavad enda olemasolu läbi kaitsefunktsiooni. Kui mitte teiste rahvaste, siis kasvõi looduslike olude eest, nagu hollandlased ja meri.

Ühinemine toob kaasa ühise kultuurivälja; ühinemine tähendabki suuresti just kultuuriväljade, mitte näiteks eluasemete ühendamist. Tahes-tahtmata ühtlustub keel kui peamine infokandja; vähemalt peavad murded olema vastastikku mõistetavad. Ühisesse olukorda ja inforuumi sattumine hakkab viivitamatult genereerima ühist identiteeti. Lühidalt: ühinemine loob uue „meie“.

Niisiis tsementeerib rahvuse ühine kultuuriväli. Rahvus tekib suhtlemisest ja püsib vaid läbi suhtlemise, nagu teisedki „meied“. Rahvus on kultuuripõhine mõiste, rahvuse liikmeks ei sünnita, vaid kasvatakse. Seetõttu võib eestlane olla ka mustanahaline ja selliseid eestlasi ongi. See, et rahvuse kui inimeste ühenduse algmed on ühtlasi bioloogilised, ei tähenda, nagu päritaks rahvust vere kaudu. Siin mingit vastuolu ei ole, ehkki mõni epateeriv liberaal seda mõista ei suuda, arvates, et iga viide bioloogiale tähendab nõndanimetatud „vereprintsiibi“ kummardamist. Tegelikult, nagu eespol nägime, avaldub bioloogiline aspekt lihtsalt selles, et kõik „meied“ suurendavad tahtlikult või tahtmatult oma liikmete turvalisust ja geenide edasiandmise võimalusi. Võib-olla see tundub vulgariseeriv, kuid mis saan mina parata, nii on.

 

Nüüd hakkame jõudma selleni, miks rahvus on paratamatu.

Inimene otsib eneseteostusvõimalusi. Selleks on vaja neid võimalusi pakkuvat keskkonda. See keskkond tuleb luua ja töös hoida. Kuid sellist keskkonda ei saa luua erinevatest ja omavahel kokkusobimatutest – või halvasti sobivatest – materiaalsetest ja vaimsetest detailidest. Et saa lihtsalt igast maailma otsast kokku tulla ja asuda ehitama teid ja tehaseid, looma kirjandust ja kunsti. Selleks on kõigepealt vaja mingeid üldisi ühiseid aluseid – kõige fundamentaalseid kõlbelisi arusaamu ja – proosaline küll – ühist keelt. Paabeli torni ehitusel nende nõuete vastu eksiti, ja kõik lõppes „paaabeli segaduse“ ning fiaskoga. (Vahemärkus. Ka Silicon Valley tüüpi multikultuursetes kateldes on need nõuded täidetud: hiinlane ja poolakas vestlevad inglise keeles, nad kasutavad samu sümbolisüsteeme ning nad on vaikimisi kokku leppinud isegi selles, et ühise laua taga nad koeraliha ei söö.) Niisiis: kui inimesed soovivad luua enda ümber eneseteostust ja turvalisust tagava keskkonna, siis peavad nad looma ühise kultuurivälja – see tähendab rahvuse.

Rahvuse raames, ilma teisele kultuuriväljale minemata, saab inimene pürgida ärimeheks, kirjanikuks, poliitikuks, kindraliks jne. (Eeldusel, et see rahvus pole liiga väike ja on iseseisev. Siit ka põhjus, miks kõigi rahvuste loomulik soov on omariiklus.) Jah, siin on teatud erisused, kosmonaudiks Eesti raames ei saa, tuumapommide ehitajaks ka mitte. Kuid üldiselt on rahvus kultuuriline mikrokosmos. On väga rikastav sellest aeg-ajalt väljas käia, kuid põhimõtteliselt on võimalik ära elada ja olla täiesti „kultuurne“ inimene ühtki võõrkeelt ära õppimata.

Rahvusi muidugi ei rajata nagu maanteid või klubisid. Rahvused kujunevad. Ning kui rahvus on kujunenud, sünnivad inimesed selle keskel ja kui neid sealt ära ei viida, siis kasvavad selle rahvuse liikmeks. Rahvus tähendab kultuurivälja, konkreetsemalt aga just sellist kultuurivälja, mille efektiivsus ja mitmekesisus on optimaalses vahekorras. Rahvuse kultuuriväli on piisavalt mitmekesine, et tagada võimaluste paljusus, aga mitte nii mitmekesine, et muutuda „Paabeli segaduseks“. Viimatimainitud oht kummitab Euroopat, mis pakub küll palju võimalusi, kuid kui midagi on vaja teha, siis ta seda tehtud ei saa, järelikult ei suuda ta ennast ka eriti efektiivselt kaitsta. Nagu viimased aastad on seda ka tõestanud.

Need, kes kuulutavad rahvuste kadu, näevad vaid globaliseereumisprotsessi üht poolt – kultuurinähtuste ülevõtmist, kommete, toitude, rõivaste kandumist ühest kultuurist teise. Kuid see ei tähenda veel kultuuride segunemist värvidena potis. Iga kultuur on süsteem või õieti küll arenev süsteem ehk organism, mis võtab teatud detailid ja lihvib need kõigepealt endale sobivaks, enne kui endasse lülitab.

Rahvuse kriitikute poolt jäetakse märkamata, et inimlik vajadus „meiede“ järele on ka 21. sajandil sama suur kui siis, kui inimesed veel koopas elasid. Järelikult – kus üks meie-tunne laguneb, sealt teine tugevneb ja kokkuvõttes ei kao erinevate tasandite identiteedid kuskile.

Ja kui kuskil kaob mõni rahvus – nagu seda ikka juhtub – siis ei asendu see mitte rahvusetusega ega multinatsionalismiga, vaid lihtsalt mingi teise rahvusega. Kes ei kõnele enam eesti keelt, see kõneleb mingit muud keelt, aga mitte inimkeelt „üldse“. Olla lihtsalt inimene, olemata mõne kultuuri liige, on sama võimatu kui kõnelda inimkeelt „üldse“, mis pole mingi konkreetne keel. Ja kui meil õnnestuks kõigist keeltest kokku segada üks üldinimlik keelesupp, siis võite päris kindlad olla, et peagi jaguneb see murrakuteks, murreteks ja seejärel iseseisvateks keelteks. Ülemaailmne rahvus oleks mõeldav vaid juhul, kui meie kõrvale purjetaks paar tulnukplaneeti oma tulnukatest elanikega. Jah, siis võiks alata ülemaailmse „meie“ teke, aga kas ta ka kujuneks, seda ei tea keegi.

(Märkus rahvuse väljasuremise kohta. Minu kujuteldav oponent võiks nüüd öelda: hea küll, rahvuse kadudes asendab teda teine rahvus – aga mis sellestki halba on? Võib-olla et teise rahva sisse sulamine on loomulik? Võib-olla see on nii-öelda bioloogiline vastus viletsaks jäänud sotsiaalsele ühendusele, nagu rottide lahkumine uppuvalt laevalt – et sulagem teiste sekka ja meie geenid on paremini kaitstud? Jah, seda on ajaloos korduvalt juhtunud. Kummatigi on siin üks „aga“ – üleminekuaeg tähendab perioodi, kus vanad normid enam ei maksa ja uued veel ei maksa, st kultuurilist interregnumit, mis tekitab paratamatult segadust, turvatunde kadumist, vägivalda, koguni tapatalguid. Mis omakorda seaks ohtu nii keskkonna kui meie geneetilise edasikestmise kasvõi mingi teise kultuuri liikmetena. Mistõttu tuleb sellist stsenaariumi iga hinna eest vältida. Ka emotsionaalset aspekti ei saa alahinnata.)

Niisiis, konkreetse rahvuse väljasuremine on ohtlik fenomen, mida tuleb ka päriselt ette. Rahvuste kui selliste väljasuremine on aga isegi teoreetiliselt võimatu, ja rahvuste vastu sõdimine on seetõttu silmatorkavalt mõttetu tegevus. Sama mõttetu kui sõda mistahes inimliku nähtuse, olgu see siis armastus, kurbus, kadedus või altruism vastu. Rahvustunne on absoluutselt ja täielikult loomulik tunne. Kõiki nimetatud tudneid tuleb talitseda, kuid ühtki neist ei saa välja juurida.

 

Lõpetuseks. Inimene ei saa olla kultuurita, järelikult ka mitte keeleta ega rahvuseta. Võib-olla aeg toob meieni mingeid uusi meie-vorme – aga võib-olla ka vanade taasleidmist – kuid igal juhul peab olema miski, mis täidaks neid funktsioone, mida praegu täidab rahvus. Bioloogilisi, sotsiaalseid, emotsionaalseid. Luues kultuurivälja, mis tagab meile eneseteostusvõimalused. Mis kokkuvõttes annab meile võimaluse olla inimene. Sestap siis lõpetagem sellega, millest jutt algas: rahvusel ei ole alternatiivi, rahvus on paratamatus.

Kahjuks ei tähenda see, et eesti rahavas/rahvus oleks paratamatus. Et see kestaks, tuleb teda pidevalt taasluua nii bioloogilises kui kultuurilises mõttes.