Peretoetused said tõstetud, aga virisemine ei taha vaibuda. Leidub koguni poliitikuhakatisi, kes turtsuvad, et jätke meid oma toetustega rahule, sest kõigepealt on vaja peatada mandrite triivimine ja alles seejärel võib asuda tegelema selliste pisiasjadega nagu eesti rahva kestmine.
Kõigepealt paar sõna õiglusest kui sellisest, sest just ebaõiglust on peretoetuste tõstmisele ette heidetud. Õiglus on kahtlemata ühiskonna üks alustalasid. Juba üsna väikesed lapsed õues mängides kasutavad argumenti: „Nii ei ole aus!“ Või siis, vastupidi, et nii just ongi aus.
Kuid õigluse tagaajamisega võib ka elu lämmatada. Selle kohta on olemas üks väga sisukas lugu, muinasjutt kahest ahnest karupojast, kes leidsid juustukera. Kuna nad ei osanud seda täpselt pooleks jagada, kutsusid nad appi rebase. See murdis kera pooleks, aga kohe hakkas üks karupoeg virisema, et tema pool on väiksem – nii ei ole aus! Rebane hammustas siis teisest poolest suutäie ära. Nüüd hakkas jälle teine karupoeg virisema, et nüüd on tema tükk väiksem. Rebane haukas jälle suuremast tükist, virisema hakkas uuesti esimene jne jne, kuni rebasel oli kõht juustu täis ja mõlemal karupojal mikroskoopiline tükike – tõsi, need olid täpselt võrdsed.
On selline tulemus siis tõesti õiglane? Kutsuda meie sente poolitama ikka uusi ja uusi ametnikke ning peavalitsusi, kes kõhu kenasti täis saavad? Või tuleks mõista õiglust natuke laiemalt kui seda on igaühe isiklik juustutükk?
Peretoetuste tõstmise eesmärk on varjamatu: pidurdada eesti rahva väljasuremise protsessi, lootuses et ajad, olud ja inimesed muutuvad ning hääbumisest saab uuesti mõõdukas kasv või vähemalt kindel püsimine. See asjaolu tõstatab aga küsimuse indiviidi ja tema rahva vahekorrast. Kui me oleme nii individualistlikud, nagu me oleme, siis milleks meile üldse (meie) rahvas? Paljud progressiivid just nii arutlevadki, mõistmata või tahtmata mõista, et „reliikviat on neilegi tarvis“, st ilma kodukultuurita poleks neid lihtsalt olemaski. Me kõik vajame oma kodukultuuri, see tähendab, oma rahvast. Ja kui mingi meede parandab rahva püsimise väljavaateid, siis on see teene meie järeltulijatele – ükskõik, kui palju- või vähelapselises peres nad ise kasvasid.
Rahvad/rahvused on lihtsalt vajalikud
Vähe sellest. Rahvaid ei ole vaja mitte üksnes nende liikmetele, vaid inimkonnale ülepea. Elusloodus on organiseeritud liikide kaupa ja iga liigi hävimine on korvamatu kaotus. Kui viimane emane – või ka viimane isane – dodo on kuristikku kukkunud, siis on dodod välja surnud, ehkki mõned isendid veel natuke aega vahvalt ringi marsivad. Üleilmset ökokatastroofi see ei põhjusta, kuigi samm selles suunas on tehtud. Inimühiskond, looduse osa, on omakorda organiseeritud rahvuste kaupa ja iga rahvuse hävimine on samuti korvamatu kaotus. Vähe sellest. Rahvusi on tunduvalt vähem kui taime- ja loomaliike ja iga rahvuse kaal n-ö homosfääris seetõttu suurem. Mistõttu iga rahvuse kadumine on lausa ohtlik. Eriti tänapäeval.
Toon paralleeli. Veel sadakond aastat tagasi ei olnud ühe panga pankrot veel ülemaailmne õnnetus, vaid puudutas peamiselt selle pangaga vahetult seotud inimesi. Võib-olla ühe riigi majandust. Ent sel sajandil tõi Lehman Brothers’i põhjaminek kaasa võimsa ülemaailmse ahelreaktsiooni. Sama tõendas Kreeka võlakriis, mis ähvardas kaasa kiskuda tervet Euroopat, mis tähendab jällegi – tervet maailma.
Samal viisil on tänapäeval üksteisega seotud ka rahvused. Ühe väljasuremine ei ole probleemiks üksnes selle viimastele liikmetele, vaid võib käivitada palju võimsama ahelreaktsiooni kui Lehmann. Isegi kui see üks on nii väike rahvas kui eestlased. Taoline kriis ei saa olema ainult majanduslik, vaid võib kujuneda ka sõjaliseks, ja ökoloogiline on ta päris kindlasti. Tühjaks või nõrgaks jäänud maale tulvavad uusasunikud, aga uusasunikud pole kunagi osanud loodusega õigesti ümber käia ega oska seda ka tulevikus. Mitte pahatahtlikkusest, vaid teadmatusest, ja õppimine võtab sajandeid. Lisandub psühholoogiline aspekt: ka inimene käitub ostetud majas teisiti kui oma kätega ehitatud majas.
Millest järeldub, et kõige suurem teene nii inimkonnale kui maailma looduskeskkonnale, mida eestlased teha saavad, on olemas olla ja olema jääda. Selle nimel võib teha ajutisi (rõhuran: ajutisi) mööndusi pea kõiges, isegi loodushoius, kui teisel vaekausil lebab palju mastaapsem keskkonnakahju, mis kaasneks rahva kadumisega. Need mööndused peavad aga tõesti teenima rahva kestmise, mitte lõbusama väljasuremise eesmärki.
Nii või teisiti, iga rahva püha kohus on olemas olla, sest vaid nii saab ta üldse kedagi aidata, kaasa arvatud meie planeet. Sellega seondub ka juba kirgi kütnud peretoetuste tõstmise kava. Eelmine suure pere toetuse tõstmine osutus tõhusaks: paljulapselistesse peredesse sündis pikaaegsest keskmisest 25% enam lapsi. Eeldusel, et uus toetuste tõstmine sarnaselt mõjub, võiks kõnelda nö õigest nupust, millele vajutati. Prostalt väljendudes: „väeta seda taime, mis kosub“. Ometi kostab pahaseid vastuhääli, mis kinnitavad, et tegemist on ebaõiglusega.
Tagasi õigluse manu
Võiks jääda filosofeerima, kas tõesti ebaõigluse või kõigest ebavõrdsusega, ja kui viimast, siis kas loomuliku või ebaloomulikuga. Kuid see ei viiks meid kusagile. Keskenduda tasuks hoopis peretoetuste tõstmise tagajärgedele. Nagu alguses öeldud, loodetav-oodatav tagajärg on see, et järgmisse põlvkonda jõuab rohkem eestlasi. Rehkendus toetub kuivale faktile, et esimese kahe lapse saamisel ei ole rahapuudus nii suur takistus kui just kolmanda-neljanda (jne) lapse puhul. Aga ilma kolmandate lasteta sureb rahvas välja, seegi on kuiv fakt. Järelikult on just siin probleemi kese. Esimese kahe lapse puhul on riigi võimalused sündimuskäitumist mõjutada piiratumad, näiteks viletsa abikaasa asjus riik aidata ei saa. Kuid kolmanda lapse sündi takistava rahapuuduse saab korvata.
Milline on mõju? Olemasolevate teadmiste pealt oletades tuhat, paar tuhat, viis tuhat – täpsemalt öelda ei saa. Igatahes on tegu alevitäie inimestega, valdavalt eestlastega, kellest saavad ühe- ja kahelapselises peres kasvanud noorte eakaaslased, töökaaslased, aatekaaslased, mõttekaaslased, abikaasad ja sõbrad. Mõnikord ka vaenlased ja konkurendid, mis teha. Kuid eelkõige rahvuskaaslased, kellele toetuda hädas, kellega hoida kokku „nagu heitunud mesilaspere“, kelle keskel elada, kanda edasi oma keelt ja mälu, kelle keskel üleüldse olla keegi. Teiste sõnadega, kolmandate, neljandate, viiendate jne laste sünd on eluliselt vajalik ka neile, kes kasvavad üksi või koos ühe venna või õega.
Tegemist on ilmselt sedasorti kasuga, mida me pole programmeeritud taipama instinktiivselt, kuid mida võib taibata mõistusega. See, kas rahvas püsib või ei püsi, on meie järeltulijate seisukohalt ülimalt oluline. Kas olla nõrgaks jäänud, välja naerdud ja nurka surutud rahvakillu liige või kuuluda oma kodumaal ennast teostava, eneseväärika ja kultuurivõimelise rahvuse hulka – siin on suur vahe.
Suures globaliseerumistuhinas võib muidugi väita, et maailmas on inimesi küll, kelle keskel ennast teostada ja õnnelik olla, ning et kõik teed on valla, mistõttu eestlaste olemasolu või haihtumine pole oluline. Mõne jaoks võib-olla ongi nii, sest inimesed on erinevad ja küllap peab leiduma ka selliseid. Ent tegelikkus näitab meile õige arvukalt ka teistsuguseid, kes aplombiga võõrastele maadele rändavad, hiljem aga kas virtuaalmaailma kaudu või füüsiliselt siiski kodukamarale naasevad. Muide, ka enamik neist, kes võõrsile jäävad, vajavad mingis mõttes Eesti ja eesti rahva olemasolu, et seal võõrsilgi olla keegi. Olla pärit kohast, mis on olemas.
Seega on lisasünnid otseselt või kaudselt kasulikud peaaegu kõigile ja pahandamine ebaõigluse üle, ehkki inimlikult mõistetav, on lühinägelik. Ka pole õige väita, et eelmine peretoetuste tõstmine mõjus negatiivselt esimeste ja teiste sündide arvule. Nimetatud vähenemine tulenes hoopis sünnitusvanuses naiste arvu kahanemisest (hullem on veel ees), mille kolmandate ja enamate laste lisasünnid õnneks mingil tasemel kompenseerisid. Iive on parakult jätkuvalt negatiivne ja sellises olukorras tasub proovida kõike, millel vähegi lootust edule. Iga titt loeb.
Öelge siis ausalt välja, et eesti rahvas teid ei huvita
Paraku leidub neid, kes isegi usuvad, et peretoetuste tõstmine mõjub iibele hästi, kuid kes sellegipoolest on viimse veretilgani vastu. Neid huvitab isiklik eneseteostus, mida ei tohi segada ei lapsed ega vanemad. Hea küll, meie riigis valitseb mõttevabadus, arvaku mida tahavad – aga öelgu ometi ausalt välja, et neid eesti rahva püsimine ei huvita. Et selline ajast ja arust rahvusromantiline jora. Või et eesti rahva püsimine ongi paha ja takistab progressi. Milleks keerutada ja rääkida udujutte õiglusest. Laevas, mille pardas haigutab allpool veeliini võimas auk, ei tasu jahvatada õiglusest, vaid lähtuda tuleb vajadusest. Kui on tegemist aruka laevaperega, kes tahab vee peale jääda. Kas on?
Ilmunud kõigepealt algsel ja lühemal kujul siinsamas blogis (https://laurivahtre.ee/iga-titt-loeb/) ja seejärel 30. jaanuaril 2023 EPL/Delfis pealkirja all “Neid kes on peretoetustele viimse veretilgani vastu, ei huvita Eesti rahva püsimajäämine”.
