Soome ekspresidendi Tarja Halose läinudnädalased väljaütlemised Venemaa, Eesti ja Euroopa Nõukogu teemadel olid kahtlemata jahmatavalt rumalad. Seda tõsiasja on juba kommenteeritud, üks esimesi reageerijaid oli õnneks Sofi Oksanen, kelle sõnal on kaalu nii soomekeelses inforuumis kui laiemaltki. Tabava vastuse kirjutas ka Eerik Kross. Kuid tasub veelkord järele mõelda, mida see episood meile ütleb.
Kõige absurdsem oli muidugi Halose märkus, et üheks põhjuseks Eesti liitumisel NATOga oli tõsiasi, et NSV Liidus olles olid eestlased „harjunud kollektiivse julgeolekusüsteemiga“. Siin kajab vastu täielik mõistmatus, kes või mis oli NSV Liit või kuidas see töötas. Inimene, kes nimetab NSV Liidu okupatsiooni „kollektiivsesse julgeolekusüsteemi“ kuulumiseks ei saa lihtsalt mitte millestki aru.
Täpselt samale järeldusele viivad Soome ekspresidendi väljaütlemised Venemaa liikmelisuse kohta Euroopa Nõukogus. Esiteks polnud Euroopa Nõukoguga liitumine mingi Venemaa-poolne vastutulek ega väljendanud see ka Venemaa soovi austada demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi põhimõtteid, nagu Halonen arvab. Venemaale ei läinud need põhimõtted karvavõrdki korda, vaid tarvis oli pääseda küll pisut mahakäinud, kuid siiski mainekasse härrasklubisse, rahustamaks oma igipõlist alaväärsuskompleksi. Kuidas siis nii, et on olemas üks Euroopa Nõukogu, aga Venemaa sellesse ei kuulu? Ei peeta jälle lugu? Lisaks riivatud eneseuhkusele oli muid põhjusi muidugi ka. Venemaa jaoks kujutas Euroopa Nõukogu endast kalarikast järve, kust õngitseda kasulikke idioote, värvata „sõpru“ ja intrigeerida selliste riikide vastu nagu Eesti, Läti ning Leedu.
Niisiis võeti Venemaa – suuresti tänu Halose-tüüpi „kaasajatele“, keda Nõukogus oli kenake hulk – 1996. aastal Euroopa Nõukogu liikmeks. EN lakkas seepeale olemast inimõiguste kaitse organisatsioon ja muutus poliitilise lobby tegemise kohaks, kus Venemaa sai mõõta Läänes valitsevaid meeleolusid, teha propagandat, testide „sõprade“ kindlameelsust ja jõudumööda mõjutada poliitikuid. Nägin seda kõike paari aasta jooksul oma silmaga, kuna olin Parlamentaarse Assamblee liige ja kaasraportöör Moldova asjus. Enam-vähem iga päev tuli tegeleda Venemaa järjekordse õelusega ja tõestada, et me pole kaamelid (st et Eestis ei rikuta inimõigusi, et Eestis on ühed leebemad naturalisatsiooni reeglid, et Eesti venelasi ei kiusa keegi taga jne). Muuseas õnnestus mul lõpetada veider „seirejärgne dialoog“, millega Eestit veel tükk aega pärast liikmeksvõtmist justkui lõa otsas hoiti. Samal ajal räuskasid ja ülbitsesid Parlamentaarses Assamblees sellised inimõiguste õied nagu Vladimir Žirinovski, Dmitri Rogozin ja Leonid Slutsky.
Tagatipuks alustas Venemaa just sel ajal teist Tšetšeenia sõda ja Vene delegatsiooni hääleõigus seati kahtluse alla. Assamblee ridadest tõusis iga natukese aja tagant püsti mõni kalapilguga delegaat, kes teatas – nagu nüüd Halonen – et Venemaad ei tohi tõrjuda, temaga tuleb suhelda. „Me ei vaja vastuseisu, me vajame dialoogi“, see mantra kõlas söögi alla ja söögi peale. Üks aktiivsemaid Venemaa lakeisid oli Jaakko Laakso Soomest, kuid selliseid oli mujaltki ja assamblees tegutses selgesti äratuntav Venemaa mõjuagentide brigaad, millele tõenäoliselt lisandus ka nähtamatu brigaad. Leidus ka lihtsameelseid, kes tõsimeeli arvasid, et Rogozini-suguste räuskamise vagur kuulamine ongi dialoog.
Nüüd on Venemaa Euroopa Nõukogust välja visatud ja võiks küsida, et mida siin enam arutada, las Halonen räägib. Tõepoolest, las räägib, see on millekski isegi hea. Halose jutt tõestab, et isegi väga kõrgelt kutsutud ja seatud inimeste hulgas leidub neid, kelle silmi ei ole avanud ka Ukraina sõda ja kes kõigi märkide kohaselt neid avada ei kavatsegi. Need inimesed on klammerdunud väga ilusate ja väga ekslike loosungite külge nagu „kaasamine on parem kui konfrontatsioon“ või „taotle rahu, mitte võitu“. Täpsemalt öeldes – need loosungid võivad mõnikord ka õiged olla, kuid samavõrd valed mõnel teisel korral ja järelikult ei saa neid võtta postulaatidena.
Mis omakorda tähendab, et Lääne poliitikute koorekihis pesitseb endiselt arvestatav hulk humanisti etendavaid kameeleone või siis lihtsalt tohmaneid, kes vaid ootavad ettekäänet, et taas Venemaad „kaasama“ asuda. Paraku on seekord vaja justnimelt võitu, mitte pelgalt rahu. Rahu tuleb teha küll esimesel võimalusel, kuid selle teadmisega, et võiduni on veel pikk maa minna ja et see maa tuleb ära käia. Nii nagu Venemaa peab üle saama oma jõhkrusest, peab Lääs vabanema oma ninnunännutamisest, mis üksnes mahitab jõhkrust.
Ilmunud 4. aprillil 2022 Postimehes
