Mõte kirjutada Euroopa ajalugu, mis kõlbaks nii prantslastele, sakslastele, inglastele kui üldse kõigile Euroopa (Liidu) rahvastele – see on omamoodi ülev mõte. Mitte mingil juhul ei maksa seda kohelda üleoleva põlgusega, nagu keegi noor ja vihane eesti literaat, kes oskas seda ettevõtmist võrrelda kõigile N Liidu rahvastele peale surutud „ühise” ajalookäsitlusega.
Sest see on valeanaloogia. N Liit oli ühe rahva, vene rahva, ajaloo ja kultuuri diktaat teiste üle. Mitte kedagi ei huvitanud N Liidus küsimus, kuidas luua tekst, mis kõlbaks nii eestlastele, venelastele kui kasahhidele, vaid üksnes küsimus, kuidas määrida vene pilguga nähtud ajalugu kaela kõigile vene võimu alla surutud rahvastele. Kuidas teha neile kõigile selgeks, et raadio leiutas Popov ja kirjaoskuse tõi nende maale progressiivne vene rahvas, isegi kui ta juhtus tagurliku tsaarivalitsuse all virelema. Või kuidas teha Siberi rahvastele selgeks, et röövmõrtsukas Jermak tõi õnne nende õuele.
Praegu ette võetud katse kirjutada üks ühine Euroopa ajalugu on midagi hoopis muud. Nii muud, et otsekohe, juba idee tasandil ja ilma ainsatki rida paberile panemata tõuseb küsimus: on see üldse võimalik?
Ülalpool kasutasin väljendit „vene pilgu läbi nähtud ajalugu” ja juba see viitab tõsiasjale, et on olemas eesti pilgu ja läti pilgu ja portugali pilgu ja bretooni pilgu läbi nähtud ajalugu. Kas neid saab üldse kokku panna? Kas pole siiski nii, et igal rahval on oma ajalugu ja oma ajalooline tõde – ühtedele oli Waterloo lahing masendav lüüasaamine, teistele kauaoodatud hiilgav võit? Kui haarata esimese pähekargava näite järele.
Või on siiski kuskil olemas too paljupilgatud Ajalooline Tõde? Mis näiteks ütleb, et 1940. aastal Eesti okupeeriti ja annekteeriti kuritegelikult ning eesti rahva tahte vastaselt. Ja et siin pole mingit teist tõde, vaid et see „teine tõde” (muinasjutt vabatahtlikust ühinemisest N Liiduga) on lihtne ja labane vale. Kui taas haarata esimese pähekargava näite järele.
Ma ei tea, kas see tuleb mu väikerahvalikust taustast, mis juba maast-madalast on õpetanud erinevate rahvaste edevuse ja enesekiituse tagant siiski seda ajaloolist tõde otsima ning ka leidma, kuid ma usun, et erapooletu või „õiglase” Euroopa ajaloo kirjutamine on mingil moel või määral võimalik. Tuleks ennast – näiteks – hiinlaseks kujutleda, või hinduks, ja hiinlase või hinduna Euroopat vaatlema asudagi. Siis ei ole prantslase eelistamist itaallasele ega lätlase eelistamist eestlasele. Eurooplased on kirjutanud arvukaid Hiina ja India ajalugusid, miks ei võiks proovida vastupidi?
Ning kui seda võiks põhimõtteliselt teha keegi võõras, st väljastpoolt Euroopat pärit inimene, miks mitte me ise? Mis ületamatut takistust seal olla saaks?
Ega saagi, välja arvatud tõsiasi, et ponnistagem palju tahes, ükski inimene ei saa ennast päriselt lahti rebida oma kultuuriväljast – sellest kultuurilisest süsteemist, mille sees ta on üles kasvanud ja vastutusvõimeliseks inimeseks kujunenud ning mille kaudu ta täiskasvanuna üldse inimene on. Inimene on inimene mingi kultuurivälja kaudu, nt prantslane on inimene prantslaseks olemise kaudu – see aga tekitab talle väga tõsiseid raskusi, kui on vaja kirjeldada erapooletult näiteks II maailmasõja sündmusi või miks mitte ka baskide või bretoonide vabadustaotlusi läbi sajandite.
Iga kultuur jaotab asju headeks ja halbadeks, ning niisamuti sildistab kultuur ka ajaloolisi sündmusi. Teisiti ei saagi, ilma selliste hinnanguteta ei suudaks keegi ajalugu õppida ning selline ajalugu ei huvitaks kedagi. Mistahes loo lõpus tahab inimene selgust, milline oli loo moraal. Publik lahkub teatrist, küsides: „Mida nad sellega õieti öelda tahtsid?” Sama kehtib ka ajaLOO kohta.
Oletame, et me mingi imelise nipiga suudame neist moraalikaridest mööda laveerida – ilmselt kirjutades teksti, mis kubiseb märkustest „aga teisest küljest…”, „samas on õigus ka neil, kes, otse vastupidi, leiavad, et…” Kuid ka siis seisame me praktiliselt lahendamatu probleemi ees, mis tundub tehniline, kuid on sisuline: millised üldse on need sündmused, isikud ja protsessid, mida too ühine euroajalugu peaks käsitlema? Ja kui põhjalikult? Pole ju mingit mõtet hakata kirjeldama kõike, niipalju kui ajaloost üldse teada, ja panna kokku sisemiselt sidumata faktidehunnik, õieti mägi, millega pole midagi peale hakata, sest see pole lugu. Euroajaloo mõte ongi, et teha faktidemäest mingi valik ja panna nad kokku ühte jutustusse – jah, just, tollesse ärapõlatud Suurde Narratiivi –, mis siis lugejale-kuulajale „midagi ütleks”.
Järelikult tuleb valida. Pole vist kahtlust, et ka kõige suurem hispaanlastevaenaja möönab, et sisse tuleb võtta Ameerika avastamine Kolumbuse poolt. Ning isegi võitlev antigermaan võiks nõustuda, et reformatsiooni vallapäästmine Martin Lutheri poolt väärib puudutamist Euroopa ajaloos. Ning antisemiit ilmselt elaks üle nii Albert Einsteini kui Sigmund Freudi äramärkimise.
Küllap on selliseid isikuid ja teemasid veel hulgaliselt, olgu siis Pärtliöö või 30-aastane sõda või Viini vabastamine Jan Sobieski poolt. Kuid edasi? Kas Bannockburni lahing on Euroopa ajaloo verstapost? Kas Madisepäeva lahing on? Või Riia rajamine? Kas hertsog Marlborough väärib üht rida või kümmet? Kas Prantsuse revolutsioonist saab midagi kokkuvõtvalt arvata, või on selleks veel liiga vara, nagu arvas üks Hiina riigijuht?
Ning veel. Need õnnetud äärealad. Kui kirjutada Euroopa ajalugu, siis on tal peale ajaliste piiride paratamatult ka ruumilised piirid. Järelikult mõned maad on kirjeldatava Euroopa ääremaad. Järelikult nad juba puht-füüsiliselt (kommunikatsioonivõimaluste piiratuse tõttu) ei saanud väga sageli olla suuri inimhulki hõlmanud sündmuste keskmes ega neid mõjutada. Eestist või Portugalist – ehkki ka nende maade kaalukategooria on kõvasti erinev – lihtsalt ei ole käinud läbi nii palju sõjavägesid, sündmusi, isikuid ja ideid kui näiteks Prantsusmaalt.
Kes aga lepiks ääremaa staatusega? Milline rahvas noogutaks nõustuvalt peaga, kui Euroopa ajaloos leiduks ridade vahel kaudne sõnum, et sellest maast ja rahvast me kuigipalju ei räägi, sest pole seal suurt midagi sündinud ja pole sealt ka kuigi palju tähtsaid mehi-naisi võrsunud. Ei, sellega ei lepi keegi, ja seda mitte tingimata edevusest või etnotsentrismist, vaid tõsiasjast, et iga rahvas on iseenda kese, väike autonoomne „maailm”, mille jaoks kõik teised – kaasa arvatud prantslased, inglased või sakslased – on miskitpidi perifeeria.
Niisiis on Euroopa ajaloo kirjutamine kindlasti väga raske, aga siiski erutavalt huvitav ja seda tasuks proovida. Võiks küll ennustada, et isegi kõige parem võimalik tekst ei meeldi mingil juhul kõigile. Ikka on sellest või teisest asjast kirjutatud häbiväärselt, otse reetlikult vähe ja ajaloolasi tabab osa publiku pahameel.
Kuid see on nõnda nagunii, tean omast käest, sellest ei saa ennast kohutada lasta. Tõsi, võib-olla läheb asi ikkagi untsu, või läheb untsu esimene katse – mingit garantiid pole.
Kuid ka sel juhul saaksime tõenäoliselt targemaks küsimuses, kui palju õieti on väärt need väärtused, mida me peame euroopalikeks ja tsiviliseerituteks ning mille üle me uhked oleme, pidades ennast koos ülejäänud Euroopaga inimkonna teenäitajateks. Kas näiteks humanism või halastus või õiglus võiksid olla need universaalsed kaaluvihid, millega saaks mõõta Euroopa ajaloo sündmusi, ilma sellesse segamata oma rahvuslikke (sissekasvatatud) sümpaatiaid ja stampe? Kas me leiame nende kategooriate seast mõne, mille taustal otsustada, (näiteks) kas araablaste edasitungi peatamine 8. sajandil Poitiers’ lahingus oli hea või halb, kui väljenduda lihtsate sõnadega. See tähendab: kas teatav konkreetne sündmus aitas kaasa nende kiidetud väärtuste arendamisele ja edendamisele, või ei aidanud tema mitte?
Seepärast kordan: ka luhtumise korral võib juhtuda, et saame rohkem teada, kes või mis on Euroopa, või „kes meist on eurooplane” – või kas seda Euroopat ja eurooplast üldse olemas on. Need on olulised küsimused, neile tuleks nagunii vastust otsida. Ühine ajalookirjutamine on võib-olla kõige sihipärasem viis asjaga alustada. Selle tegevuse juures me oleme sunnitud välja rääkima, mida me üksteisest teame ja mõtleme.
Niimoodi saadakse tuttavaks.
Ilmunud Eesti Päevalehes 7. aprillil 2007
