6. aprillil käidi Eeva Esse telesaates otsekui pommuudisena välja firma Norstat uuringutulemus, mille kohaselt on „Eesti inimestest“ valmis rindele minema 11%. Seda arvu käsitleti jahmatavalt väiksena ja asuti arutlema, miks ikkagi. Saatekülalised olid väga tublid ja hakkajad naised, valmis ise sel või teisel viisil panustama (ka relva kätte võttes), kuid kummitama jäi ikkagi küsimus, miks „ainult“ 11%. Sama mure kõlas vastu ka P. Pulleritsu – A. Saarniidu artiklist Postimehes 7. aprillil. Tõsi, siin said sõna ka asja paremini tundvad inimesed, kes selgitasid, mis on numbrite sisu. Paraku jäi siitki kõlama „jahmatus“ otsekui madala kaitsetahte üle.
Tegelikult on lood risti vastupidi. Sotsioloogilisi uuringuid ei tohiks teha firmad, kes pole selleks suutelised, ja tulemusi interpreteerida inimesed, kes ei oska sellist statistikat lahti mõtestada. Sest teadupärast on valel mitu liiki ja üks neist on statistiline vale. See 11% on statistilise vale õpikunäide.
Statistilise vale esmane omadus on, et formaalselt võttes vastab ta tõele, sunnib aga ometigi peale valejäreldused. Antud juhul on valejäreldusi sünnitavaid asjaolusid terve hulk.
Esiteks – kes on need „Eesti inimesed“? Saates avaldatud andmete põhjal läbilõikeline segment Eesti elanikest vanuses 18 kuni 75. See tähendab, nii naised kui mehed, nii Eesti kodanikud kui mittekodanikud, nii eestlased kui mitte-eestlased. Naiste-meeste erisus toodi küll välja, ja selgus, et rindele on valmis minema 21% meestest ja 3% naistest, kuid seda ikkagi alles pärast seda, kui vaataja-lugeja oli 11 protsendiga masendusse saadetud, nii et ta võib-olla rohkem teada ei tahtnudki.
Esmapilgul võivad needki arvud väikesed tunduda, kuid see on suur eksitus. 3% naissoost „Eesti inimestest“ vanuses 18-75 tähendab umbkaudse arvestuse kohaselt 15 000 naist. Võrdluseks: Eesti Vabadussõjas oli otseselt sõdivates väeosades lõpuks keskeltläbi u. 35 000 meest (kokku sõjaväes ligi 80 000, lisaks 100 000 kaitseliidus). Seega 3% tähendab, et kui meil käiks praegu Vabadussõda, siis võiks ligi pooled pataljonid formeerida üksnes naistest.
Sügav kummardus Eesti naiste ees. Kuid mis liig, see liig. Õnneks ei peagi me seda teed minema, sest nagu tulemustest näha, on rindele minevaid mehi veel seitse korda rohkem. Nii palju ei mahuks rindele äragi.
Sest nagu nägime, moodustasid rindeüksused Vabadussõja ajal vaid umbes poole armeest ja nii on see praegugi. Kuid ka seesama 35 000, kes oli Vabadussõjas püssi all, sadulas või kahuri taga, ei olnud täies koosseisus pidevalt rindel. Osa oli ka reservis ja magas ennast välja; olid kokad-varustajad-orkestrandid-voorisoldatid jt., keda üldjuhul tulle ei saadetud. Otseselt kaevikus traattõkete taga võis seega olla 1-2% elanikkonnast ja taas võib kinnitada, et rohkem ei saaks olema ka nüüd. Sõjavägi lihtsalt on selline – päris eesliinil tegutseb ootamatult väike kontingent, keda aga peab toetama, varustama ja teenindama mitu korda suurem hulk inimesi – vajadusel sama hästi kui terve rahvas. Ükski sõdur ei sõdi üksnes oma jõu ja ressurssidega. Ta vajab relva, laskemoona, varustust, toitlustust, juhtimist, arstiabi jpm ning regulaarselt väljavahetamist, sest magamata sõdur kaotab järk-järgult keskendumis- ja otsustusvõime ning tema tuli muutub ebatäpseks. Ta vajab tagalat, mille kommunikatsioonid ja majandus funktsioneeriksid ning kus valitseks kord. Lihtsustatult öeldes: kõik mehed ei saa kunagi rindele minna, sest tuletõrjujaid on ka vaja; kõik rindemehed ei saa kunagi kaevikusse minna, sest autojuhte on ka vaja.
Järelikult: juba see dilemma ise – kas rinne või tagala? – on asjatundmatu. Rahvas jaguneb sõja ajal küll tagalaks ja armeeks, kuid isegi armeest on rindel vaid üks osa, maksimaalselt pool, ja tulevahetuses veelgi väiksem osa. Järelikult, kui 33% „Eesti inimestest“ vastab asjatundmatule küsimusele, et on valmis panustama tagalas (mitte rindel), siis võib selle alla liigitada nii need, kes aitavad kaasa tõepoolest tagalas (raudteel, tuletõrjes, politseis, tööstuses, sides jne), kui ka need, kes on valmis teenima sõjaväes, ehkki mitte rindel.
Toon konkreetse näite. Mina ise oma 62 eluaasta, 105 kilo ja radikuliidiga olen nõus kahtlemata rindele minema, ainult kardan, et minust on soises metsas, kus tuleb läbida 30 km ööpäevas, rohkem kahju kui kasu. Mind tuleks mingil hetkel järele lohistada. Võin muidugi rühmast maha jääda, kännule istuda ja tulistada senikaua, kuni laskemoon otsas või ma ise surnud (miks mitte, kui vaja), ent kokkuvõttes on sellise sõdimise kasutegur väike. Kuna üks telesaate külalistest ütles, et tema supikulpi kätte ei võta, siis võin seda teha ise, nii oleks must ehk rohkem tulu. Sest see vapper noor daam ei sõdiks jällegi ilma supita. Mõlemat on vaja.
Eelnevast peaks ilmnema, et praktiliselt panustada soovivate ja selleks valmis meeste ja naiste ring on tunduvalt laiem kui need 21 ja 3 protsenti, mis telesaates välja käidi. See on kuskil 50% kandis täiskasvanud elanikkonnast tervikuna, kuid isegi see arv vajab kommentaari.
Nimelt on see 21% meestest, kes on valmis otse rindele minema, silmapete veel ühes olulises aspektis. Norstati tulemuste esitluse juures ei olnud mitte kuskilt näha, et küsitletud 1000 inimese puhul – või vähemalt tulemuste esitlemisel – oleks vahet tehtud kodanikel ja mittekodanikel ning eestlastel ja mitte-eestlastel. Aga mittekodanikud ei peagi Eesti sõjaväkke tahtma, nende kaasa arvamine statistilise kokkuvõtte juures tähendab üksnes tulemuse (tahtlikku?) lahjendamist, muud midagi. Kui aga on tegemist Vene kodanikega, siis peab väga naiivne et mitte öelda lausa loll olema, et sellest segmendist suurt Eesti patriotismi oodata.
Rahvuse põhjal vahetegemine võib tunduda ebakorrektne, kuid see on oluline nii sisuliselt kui statistiliselt, sest teatav erinevus on varasemate uuringute põhjal teada. Nt langes Krimmi annekteerimise järel Eesti kodanikest mitte-eesti meeste soov Eestit relvaga kaitsta järsult. Kas keegi arvab, et see on nüüd üles viskunud? Eesti sõjaväe selgroo moodustavad ikkagi eestlased ja meie sõjaväe võitlusvaimu mõõdupuuks on kaitsetahe just eestlaste hulgas. Eesti tegeliku, praktilist väärtust omava kaitsetahte väljaselgitamiseks on vaja teada üht konkreetset näitajat: milline on valmisolek isiklikult võtta osa Eesti kaitsmisest kas relvaga või muul moel 18- kuni 60-aastaste eesti rahvusest meeste hulgas. Tuginedes kaitseministeeriumi poolt aastaid regulaarselt tellitud uuringutele, võib öelda, et see näitaja on 70% ja 80% vahel. Et nooremad on pisut kõhklevamad, on samuti vana nähtus ja igati loogiline. Suurt vahet tegelikult pole.
See on Norstati „jahmatava“ 11% tegelik sisu ja ühtlasi selgitus, mis asi on statistiline vale. Jah, rindele on valmis minema 11% küsitletutest, kuid selle taga peitub tõsiasi, et Eesti kaitsetahe on tegelikult silmapaistvalt kõrge ja mingist üldrahvalikust pelgurlusest pole juttugi.
Ilmunud EPL/Delfis 11. aprillil 2022 pealkirja all “Eesti kaitsetahe on tegelikult silmapaistvalt kõrge, kõik soovijad ei mahuks rindele äragi”
