Kirjutasin selle aasta juulis Postimehe nädalavahetuse kultuurilisasse „Eesti ajalugu I“[1] inspireeritud mõtiskluse, milles arutlesin peaasjalikult Eesti muinaslinnuste võimalike funktsioonide ja tähenduse üle.[2]
Aga kõigepealt paar sõna nimetatud teosest üldisemalt. Osundan selleks teeneka arheoloogi Toomas Tamla hinnangut: „„Eesti ajaloo“ sarjas on kaks täiesti uudse lähenemisviisiga köidet, need on I ja II. Ainult et II köide teeb seda segaselt, ebaühtlaselt ja mõnes küsimuses ilmse eesmärgiga ahvida lääne moode, I köide aga vastavalt sellele, kuidas on kogunenud uut informatsiooni. Autorid võtavad kõige uuemad andmed kokku ja lihtsalt ütlevad, et, näete, meie praeguste teadmiste juures nägi asjade käik välja umbes selline.“
Nõustun Tamlaga täielikult. Ainus teema, mille juures tekkis pisuke kahtlus, kas pole tegemist moefilosoofia(te) kaudse mõjuga, oli võimuküsimus. „Eesti ajalugu I“ autorid pööravad võimusuhetele väga palju tähelepanu ja seletavad muinasaja lõpu ühiskonda eeskätt nende kaudu.
Oma aastakümnete jooksul kogunenud teadmiskildudele tuginedes julgesin esitada küsimuse, ega siin pole teisi motivaatoreid mõnevõrra alahinnatud. Võimusuhted on kahtlemata väga tähtsad, aga kõike neile taandada on ühekülgne ja olemasolevaid andmeid võib mõnigi kord interpreteerida ka teise nurga alt. Inimest, nii üksikisiku kui kollektiivi liikmena, tõukavad tagant erinevad, kohati vastukäivadki tungid ja tema elu ei kujunda üksnes ta enda või ka teiste inimeste võimuiha. Iga inimkollektiiv muidugi korraldab ennast, kuid „pealik“ ei pea tingimata olema võimur, vaid võib olla ka lihtsalt autoriteet, kelle võimet asju parimal viisil korraldada, näiteks kohustusi jagada, teised aktsepteerivad.
Niisiis kirjutasin Postimehe kultuurilisasse oma mõtiskluse, milles pakkusin „Eesti ajaloo“ I köitele kolm väikest lisandust. Esiteks – arvestada Muinas-Eesti ühiskonna ja linnuste puhul rohkem ka teiste funktsioonidega kui võimu teostamine, näiteks näha linnustes muu kõrval ühiseid panipaiku; teiseks – mitte kiirustada perekondlike sidemete tähtsustamisega võimusüsteemis, sest Eesti aineses ei viita sellele õieti miski; kolmandaks – koormistest kõneldes mitte unustada otseste maksude kõrval töökohustust (tegu), mida oleks loogiline pidada vanimaks koormiste liigiks.
Ükski neist märkustest polnud mõeldud midagi pea peale keerama, mingit uhket alternatiivi pakkuma ega 180-kraadist pööret taga nõudma. Need olid üksnes lisa-pintslitõmbed olemasolevale pildile ja needki kõhklevas kõneviisis, päris spetsidele järele mõtlemiseks. Tegelikult olengi neid küsimusi „Eesti ajaloo I“ autoritega arutanud ja viimased möönsid, et siin leidub mõtteainet. Vähemalt hüpoteeside tasandil. Mis töö- või teokohustusse puutub, siis selles osas jäime lausa ühele meelele.
Seda üllatavam oli, kui kuu aega hiljem ilmus ühe diletandi vihane sõnavõtt, mis mu kirjutise ja mu endagi maatasa tegi.[3] Vastulausujal puudub ajaloolase haridus, tegemist on õigusteaduse magistriga. Tema süüdistused olid nii jampslikud, et neid kordama või ammugi nendega vaidlema ma ei kavatse hakata. Rünnaku ebaadekvaatsusest annab pildi juba pealkiri: „Muinaseestlane – demokraat või despoot.“ Sellise dilemmaga muinasühiskonnale lähenedes saabki tulemuseks olla üksnes mõttetus. Jaa, võiks küsida, mis määral „demokraat“, mis määral despoot, mis määral sõltlane, ja täpsemalt kes, mis olukorras või mis mõttes (jne), aga mitte kas see või teine. Teine amüsantne asjaolu oli, et sain kaela süüdistuse fantaseerimises ja pealegi veel, hirmus lugu, ajalehes – ja seda inimese suust, kes on Eesti Päevalehe vahenduse avalikkuse ette ridamisi paisanud – ei, mitte julgeid, vaid lausa idiootlikke hüpoteese, kaasa arvatud see, mille kohaselt ei toimunud ei muistset vabadusvõitlust ega ka mitte ristisõda, vaid Eesti integreeriti 13. sajandil rahumeelselt Euroopasse. Üks Varbolas pesitsev muinasaegne, kuid kristlik valitseja, kes ajaviiteks hõbemünte lõi, on selle kõrval isegi tühiasi. Lühidalt – ajalooteaduse pähe on rahva ette toodud ajalooteaduse eriti groteskne paroodia.
Sama taset hoidis oponent ka nüüd, kirjutades innustunult „võimuahnetest ülikutest“, kes „kehtestasid ennast linnuste abil“. Vabandust, see on kompartei manifest, aga mitte ajalooteadus. Ja siin jõuamegi olulise punktini. Miks on noormees just võimuküsimuses kinni nagu buldog sääres? Töökohustuse teema teda ei huvitanud, linnustele kui panipaikadele pühendati üks põlastav lõik, ülejäänud ruumi võtsid enda alla targutused võimusüsteemi üle.
Mida see näitab? Näitab seda, et kui targemad ajaloolased oskavad ennast mõttetutest moevooludest distantseerida, siis diletant seda ei oska ega taha. Kui moevool ütleb, et „kõik tuleb võimuihast“ (sest Michel Foucault ütles nii), siis tema jaoks tuleb kõik tõepoolest võimuihast – nii inimkonna kaks sugu (meeste võimuiha avaldus), Eesti muinaslinnused kui isegi näiteks tervishoiusüsteem, hambaarstidest proktoloogideni. Kõik, mis toimub Eesti presidendi valimise ümber, tuleb võimuihast. Laulupidu on natslik manifestatsioon. Kõik, mis toimub raha-, energia- või täiturul, tuleb võimuihast. Isegi korrutustabel on võimuiha ilming.
Kui sellist jama kuulutab mõni feminister või muu elukutseline vähemustekaitsja, võib vaid kahetsustundega nentida, et „jesli durak, to na dolgo“. Aga kui suvalised naljatilgad võivad endale nagu muuseas külge riputada doktorandi tiitleid, vabalt laiata, laamendada ja kamandada, kui ajalehed neid õhinaga avaldavad ja laiem publik nende „julgeid ja hulle teooriaid“ üksnes imetleb, siis on küll midagi mäda. Oleme jõudmas taas ajastusse, kus ajalooteadust tuleb teha õigelt klassipositsioonilt, näiteks paljastades võimuahnete ülikute inimvaenulikku palet.
Heakene küll, ma oskan ka poliitilist korrektsust taga nõuda ja eesrindliku maailmaga ühte sammu astuda. Palun:
Mis tähendab „ülikute“? Kuhu jääb eksplitsiitne osutus, et tegemist on meesülikutega?! Et tegemist on lausa keskealiste valgete meestega? Kes kindla peale olid ka ahistajad ja vägistajad? Kas valgenahaline meesoost doktorant kavatseb vulgaarse ebakorrektsusega maha salata võimuahnete ülikute šovinistliku ja rassistliku olemuse?
Ühesõnaga, ja nii edasi. Mitte ei tahaks, et umbes selline näebki välja Eesti ajalooteaduse tulevik.
[1] Eesti ajalugu I. Toim. V. Lang. Kirjutanud A. Kriiska, V. Lang, A. Mäesalu, A. Tvauri ja H. Valk. Tartu 2020.
[2] https://arvamus.postimees.ee/7298306/lauri-vahtre-eesti-ajaloo-i-koitest-muinaslinnustest-ja-voimust
[3] https://arvamus.postimees.ee/7324448/kristjan-oad-muinaseestlane-demokraat-voi-despoot-vastulause-lauri-vahtrele
