- juuli 1940: VALIMISETENDUS ALGAB
Stalini kava Balti riikide annekteerimiseks nägi ette idamaiselt silmakirjalikku näitemängu nende vabatahtlikust ühinemisest N Liiduga. See pidi petma maailma, aga esimeses etapis isegi 1940. aasta suvel Moskva teenistusse asunud riigireetureid, nn juunikommuniste. Mõnd ilmselt pettiski. Nii kinnitasid marionetliku Varese valitsuse liikmed juuni lõpupäevil korduvalt, et Eesti sisemine elukorraldus (talud, eraomand, ettevõtlusvabadus jms) ei muutu ning et mingist N Liiduga ühinemisest pole juttugi. Pika Hermani tornis lehvis taas sinimustvalge lipp (selle olid üliagarad riigipöörajad 21. juunil korraks punalipuga asendanud) ja nii see pidanuks justkui jäämagi. 3. juulil kirjutas Saksa saadik Frohwein oma välisministeeriumile, et usaldusväärse vahendaja kinnitusel on president Päts teadlik radikaalsete ümberkorralduste ohust, kuid kindel ei saa nende tulekus olla: „Ta ise püüab oma positsiooni nii kaua kui võimalik hoida, et maa ümberkorraldust Nõukogude süsteemile ja ühinemist Nõukogude Liiduga ära hoida, kuid arvestab ometi enda kõrvaldamise võimalust venelaste poolt, kuigi talle eesti rahva kõige laiematest ringkondadest saabub pidevalt poolehoiuavaldusi.“ Selline taktika võib tagantjärele tunduda naiivsena, kuid omas ajas oli see täiesti ratsionaalne. Venitada, võita aega, tingida pisiasjadega, püüdes päästa, mis päästa annab. Kui 6. juulil sõlmiti Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel leping baasideks antava maa rendi kohta, siis toitis seegi tahes-tahtmata paljude südames hingitsevat lootust, et päris tavaliseks liiduvabariigiks Eestit ei degradeerita.
Paraku oli nimetatud kuupäevaks juba tehtud märksa kaalukam otsus (loomulikult Ždanovi libreto kohaselt), nimelt: 5. juulil kuulutas Varese valitsus olemasoleva Riigikogu laialisaadetuks ning määras 14.-15. juulile uued alamkoja ehk Riigivolikogu valimised. Selle otsuse kommentaariks võib öelda, et ehkki näitemängus Eesti ja teiste Balti riikide vabatahtlikust ühinemisest oli omajagu kavalust, oli selles vähemalt samapalju ka brutaalset kirvetööd, mille seadusvastasus kõigile nii siis kui täna vaevata silma torkab. Nimelt olid need otsused põhiseaduse vastased. Seda kahes olulises aspektis: esiteks ei tehtud midagi, et moodustada uut ülemkoda, Riiginõukogu, teiseks oli määratud tähtaeg üle kolme korra lühem kui põhiseaduses ette nähtud minimaalne vahe valimiste väljakuulutamise ja nende toimumise vahel (35 päeva). President Päts protesteeris ägedalt põhiseaduse nii jultunud rikkumise vastu ja lõpuks keelduski otsust sel kujul allkirjastamast, sest Ždanov oli järeleandmatu: valimised peavad toimuma 14.-15. juulil ja punkt. Seetõttu tuli otsus lõhkuda kaheks, millest esimesega kuulutati valimised välja ilma valimispäeva määramata (selle Päts allkirjastas), teises jäeti valimiste kuupäev valitsuse lahendada.
Ždanovi jäikus kuupäevade osas tekitab küsimuse, miks oli Moskval Eesti, Läti ja Leedu allaneelamisega nii kiire. Lõpuks oli ju rahulikult välja peetud päris pikk paus – alates 1939. aasta 28. septembrist, mil sõlmiti baaside leping, kuni järgmise aasta juunini. Nagu hiljem selgus, jäi Saksa-Nõukogude sõja puhkemiseni siis veel terve aasta. Miks ei võinuks Ždanov valimistega oodata kaks nädalat ja ühe päeva, mis oleks tal kergendanud väita, et uue Riigivolikogu valimised toimusid põhiseaduse alusel? Võinuks moodustada ju ka mingi operetlikult sõnakuuleliku Riiginõukogu?
Ilmselt ei saa me nendele küsimustele kunagi ammendavat vastust. Jääb üle oletada, et kalenderplaan oli kõrgemalt poolt varakult jäigalt paika pandud ja keegi ei söandanud Stalinit selliste tühiasjadega tülitama minna. Kokkuvõttes tuli see jäme seaduserikkumine Eestile kasuks, aidates kaasa lääneriikide mittetunnustamispoliitika formuleerumisele II maailmasõja järel.
- juuli 1940: VALIMISETENDUSEST SAAB ABSURDITEATER
5. juulil 1940 põhiseadusvastaselt 14.-15. juulile määratud Riigivolikogu valimiste kandidaadid tuli üles seada hiljemalt 9. juuliks. See oli naeruväärselt lühike tähtaeg, mis ilmselt kajastas valimisetenduse üldjuhi Andrei Ždanovi senist elukogemust kommunistliku režiimi tingimustes. Ždanov nimelt ei eeldanud, et tema poolt ette nähtud ja heaks kiidetud kandidaatidele söandaks keegi ka konkurentsi pakkuda või konkureerija ülesseadmiseks allkirja anda.
Eestis ei kehtinud veel nõukogulik „valimisfilosoofia“, mille kohaselt antakse valida üks ja ainus kandidaat. Hilisematel aastakümnetel oli eesti rahval aega sellega harjuda, kuid 1940. aastal lubas seadus veel mitme kandidaadi ülesseadmist ja kiirelt ning stiihiliselt moodustunud opositsioon seda tegigi. Suure töö tegi ära Jaan Tõnisson oma abilistega, koordineerides kandidaatide esitamist, pidades sidet ja vahendades informatsiooni. Päts, kes ise midagi teha ei võinud, saatis Tõnissonile sõna, et kiidab tema tegevuse igati heaks ja soovib edu. Neil lõpupäevil olid kaks suurmeest taas ühes paadis ja selle põhjuseks oli, et kummagi eripalgelisest idealismist hoolimata olid mõlemad väga pragmaatilised isikud, kes püüdsid viimase hetkeni mitmest suurest halvast Eestile kätte võidelda väikseima.
Ždanovi poolt läks valimistele n-ö ametlik poliitiline ühendus nimega Eesti Töötava Rahva Liit. Niisiis mitte Eestimaa Kommunistlik Partei, mille liikmeskond oli tollal alles imeväike ja mille nimi kõlas eestlaste enamiku kõrvus lihtsalt eemaletõukavalt. Seetõttu formeeriti kiiruga märksa süütumalt kõlava nimega blokk, mille kandidaadid pidid saama valituks ning järgnevalt Eesti Riigivolikogu nime all tegema seda, mis kästakse.
Kuid nagu öeldud, olid kodanlikud harjumused visad kaduma, samuti läänelik arusaamine demokraatiast ja valimistest, mistõttu 9. juuli õhtuks selgus, et kõigis 80-s valimisringkonnas on lisaks Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaadile üles seatud ka mõni teine. Vähe sellest, kõik vähegi kohalikke olusid ja valitsevaid meeleolusid tundvad inimesed võisid kinnitada, et kui sel kombel valimistele minna, osutuvad valituks just need teised. Kes ei pruugi Riigivolikogu liikmetena nii kuulekad olla.
Selline uudis põhjustas Andrei Ždanovi järjekordse raevuhoo, mille pidi üle elama Nõukogude saatkonda piinlikku olukorda klaarima sõitnud marionettpeaminister Johannes Vares. Meetod, millega olukord lahendati, on omamoodi täpiks i-l. Nimelt teatati 10. juuli hommikul kell 10 maakondade valimiskomiteedesse, et kandidaatidel tuleb sama päeva kella 14-ks esitada oma „valimisplatvorm“ (see tollal harjumatu sõna põhjustas omajagu irooniat). Nüüd järgnesid täiesti palavikulised tunnid, mille tulemusel enamus rahvuslikke kandidaate nõutud tähtajaks tõepoolest esitaski oma nn platvormi.
Nüüd ei jäänud üldjuhtidel üle muud kui taas kirvemeetodeid rakendada. Tallinnast saadud salajase instruktsiooni kohaselt pidid valimiskomiteed kõigi rahvuslike kandidaatide programmid kõlbmatuks kuulutama. Osa inimesi sunniti kandideerimast loobuma ka otseste ähvarduste ja vahistamistega. Kokku võeti erinevate meetoditega kõigist 80-st vastaskandidaadist maha 76. Viimased allesjäänud enam pilti ei muutnud.
Taas tekivad küsimused. Miks oli Ždanovil vaja vastaskandidaadid kõrvaldada, kui valimistulemusi nagunii võltsida kavatseti? Jossif Stalini kuulsa mõttetera kohaselt polnud ju oluline, kes kandideerib, vaid kes hääli loeb, ja seda koges eesti rahvas täie selgusega nädal aega hiljem. Taas jääb vastus saamata. On üsnagi tõenäoline, et kandidaatide sel kombel kõrvaldamine tõi valimiste valelikkuse veel paremini esile kui oleks toonud tulemuste võltsimine. Kuid üksikasju selgitagu valimispettuste asjatundjad; võib-olla on ühe kandidaadi puhul võltsimine jällegi lihtsam.
14.-15. juuli 1940: KUMMALINE JA VÕÕRASTAV RITUAAL
Riigikogu võltsvalimiste väljakuulutamisest sai eesti rahvas teada raadiost ja ajalehest. Kandidaatide ülesseadmine ja neilt viimasel hetkel „platvormi“ nõudmine puudutas paljusid juba otseselt. Näiteks oli kandidaadil vaja enda üles seadmiseks koguda 50 allkirja, seega pidid seda tegema kokku vähemalt 4000 inimest. Kuid alles valimispäevil tekkis võimalus kogeda palagani üldrahvalikult ja kogu tema ilus.
Kohe, kui valimised välja kuulutati ja algas kandidaatide ülesseadmine, tehti selge vahe: Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaate saatis suur kära, neid tutvustati ajalehtedes, neid kiideti raadios ja nende toetuseks peeti rahvakoosolekuid, sellal kui poolpõrandaaluse töö tulemusel esitatud rahvuslikke vastaskandidaate ümbritses vaikus. Näiteks peeti üks kärarikkamaid miitinguid 9. juulil Tallinnas Uuel turul (st Estonia taga), kus võis kuulda Nõukogude armee esindaja venekeelset sõnavalingut ja Nigol Andreseni küünilist valetamist. Nimelt väitis Andresen, et mingit omade kandidaatide läbipressimist ettekäändel, et talle vastaskandidaati ei leidu, ei tule – kui juba järgmisel päeval täpselt seda tehtigi. Kampaaniale panid punkti 13. juuli miitingud. Tartus toimus see raekoja platsil, Tallinnas Vabaduse platsil. Kõnemehed kordasid üksteise järel: Kõik valima! Kõik valima! Seejärel pakkusid punaarmee tantsutrupp ja laulukoor kultuurset meelelahutust.
Kõige selgem erinevus seni nähtud valimistest seisneski selles, et kui valimispäev kätte jõudis, oli igas ringkonnas vaid üks kandidaat. Eesti valimisseadus oli sellise olukorraga arvestanud ja sätestas, et sel juhul valimisprotseduure ei korraldata, vaid kandidaat loetakse valituks ilma nendeta. Mis on täiesti tervemõistuslik ja sisaldub paljudes valimisseadustes. Nõukogulikud valimised seevastu nägidki ette kõigest üht kandidaati, keda sellegipoolest suure kihutustöö järel üksmeelselt ja lippude lehvides „valima“ mindi. See tähendab, et tegemist ei olnud mitte rahva tahte väljaselgitamisega, vaid rituaalse, poolreligioosse ustavusavaldusega võimumeestele. Hiljem muutus selline rituaal Eestiski rutiiniks ja kui laulva revolutsiooni avaetapil ettevaatlikult normaalsete, st mitme kandidaadiga valimiste juurde naasma hakati, siis reklaamiti seda kui väga uuenduslikku ja originaalset ideed. Mille puhul kostis ka märkusi, et ei tea, kas eesti rahvas on nii uuenduslikuks asjaks valmis.
1940. aastal oli uuenduslikkus vastassuunaline, kusjuures on raske hinnata, kui valmis eesti rahvas selleks oli. On üsna ilmne, et normaalseks ei pidanud selliseid võltsvalimisi peaaegu keegi. Kuid inimesed juba aimasid, milline oht kõigi pea kohal lasub, ja paljud läksid juba sellepärast oma valimissedelit ära andma. Kõik mõistsid, et kogu valik vaid selles seisnebki – kas (igaks juhuks) minna või (võimalikku riski võttes) minemata jätta. Keegi ei tea, kui suur oli valimas käinute protsent tegelikult. Vahetute osaliste mälestuste järgi kindlasti mitte 81,6, nagu võidukalt pasundasid 17. juulil avaldatud ametlikud teadaanded. Lisainfo, et valimas käinutest on 92,9% hääletanud Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaadi poolt, võis üksnes pilkavaid märkusi põhjustada, sest tõsiselt ei võtnud seda ükski arukas inimene. Seda enam, et levisid juba täiesti usutavad kuuldused mitmest valimisringkonnast, kus poolthäälte arvuks löödi kokku number, mis ületas vastava ringkonna valijate arvu.
Otse uskumatu, et veel sellesama 17. juuli hommikul esitas N Liidu uus saadik Vladimir Botškarjov Pätsile pidulikult oma volikirjad ja rääkis Eesti Vabariigi ja N Liidu sõbralikest suhetest. Vaid mõni tund hiljem peeti Vabaduse platsil aga lärmakat võidumiitingut, kus lõpuks öeldi välja kogu komöödia eesmärk: Eesti peab saama NSV Liidu osaks. Jäi veel mängida paar pilti Toompeal ja Kremlis.
21.-23. juuli 1940: SURMAOTSUSE VÄLJAKUULUTAMINE
Riigivolikogu valimiste tulemused tehti teatavaks 17. juunil. Juba sama päeva pärastlõunal nähti Tallinnas Vabaduse platsil loosungit „Nõuame Eesti astumist Nõukogude Liitu!“, mida oraator Karl Säre, Eestimaa kommunistliku partei tulevane I sekretär, otsekui spontaanselt kommenteerima tõttas: näete, siin avaldub rahva tahe.
Tegelik rahva tahe avaldus päev hiljem, 18. juulil Eesti – Läti jalgpallimaavõistlusel Kadriorus, mille Eesti tänu Richard Kuremaa kahele väravale võitis ja mis kujunes võimsaks rahvuslikuks meeleavalduseks lugematute väikeste sinimustvalgete lipukestega. Kuid meeleavaldus hajutati ja Eesti tasalülitamine jätkus.
Õieti oli Ždanov juba 16. juulil Varesele vihjanud, et kuna Eesti on ikka liiga nõrk, tuleks tal ühineda Nõukogude Liiduga. Selgemalt öeldi see välja 17. juuni õhtul, kuid Varese lollitamine jätkus veel nüüdki. Nimelt seletas Ždanov, et kuna Eesti on nii mahajäänud maa, siis on mõeldavad teatud erandid võrreldes n-ö vanade liiduvabariikidega. Riigikogu juristid koostasidki vastava projekti ja see saadeti mõne päeva pärast Ždanovile heakskiitmiseks. Kuid kõige tähtsam, rõhutas Ždanov, on muuta põhiseadust.
Ehk teisisõnu – teha seda, milleks kogu etendus lavastatud oligi. 21. juulil tuli võltsparlament kokku, nimetades ennast II Riigivolikoguks. Mõistagi ei saadud läbi ilma nõukogulike maitselagedusteta. Näiteks käis võltsparlamenti pidulikult õnnitlemas Punaarmee esindus. Siis asuti Eesti riiki hävitama. Selleks nägi päevakord ette otsuste langetamise järgmistes küsimustes: Eesti riigikord, Eesti astumine NSV Liitu, maa natsionaliseerimine ning pankade ja suurtööstuse natsionaliseerimine.
Esimeses päevakorrapunktis kuulati ära hulk sõimukõnesid, mis lõpuks avasid ka ülekannet kuulanud Pätsi silmad, ja kuulutati Eestis välja nõukogude võim. 22. juulil jõuti aga asja tuumani. Nagu öeldud, oli Ždanov veel 17. juulil jätnud Varesele mulje, et Eesti võib N Liiduga ühineda eritingimustel. Varese silmad avati aga samal päeval kui avanesid presidendi omad: 21. juuli õhtul sõimas Ždanov Varese vastavate ettepanekute eest (eraomandi osaline säilitamine, oma raha ja sõjavägi jm) põhjalikult läbi ning ähvardas teda vanglaga. Kõik oli selge ja 22. juulil otsustas võltsparlament „paluda“ Eesti vastuvõtmist N Liitu samadel alustel, millistel kuuluvad sinna Ukraina, Valgevene ja teised liiduvabariigid.
Küsimuseks jääb, kas jutt „Mongoolia variandist“, st piiratud autonoomiast N Liidu raames oli ainult juunikommunistide naiivne unistus, Moskvast ette söödetud valeinfo või kaalus Kreml mingil ajal seda varianti tõsiselt. Inglise konsul kirjutas igatahes 10. juulil oma välisministeeriumile, et ta on kolmest usaldusväärsest allikast kuulnud: algselt kavatses N Liit anda Balti riikidele Mongoolia-taolise staatuse, kuid nüüd on otsustatud kehtestada suurem kontroll. Muuseas lisas konsul: „Rahvahulgad ei taipa ikka veel, et nad on iseseisvust kaotamas.“
Küsimus pakub siiski üksnes akadeemilist huvi. Polegi väga oluline, kas Moskva kunagi kaalus n-ö rahvademokraatia varianti, nagu seda hiljem nimetama hakati. Oluline on, et juba juuli algupoole oli suund võetud täielikule tasalülitamisele ja Eesti juunikommunistide kinnitused sellest, kuidas Eesti sisemine korraldus jääb muutmata ning jutt N Liitu astumisest on provokatsioon, olid valelikud. Kas teadlikult või mitte, kuid valelikud. Tundub, et Vares uskus veel 21. juuli õhtuni, et Eesti suudab isegi N Liitu astudes midagi oma senisest elukorraldusest säilitada. Aga kui tõde talle ilmsiks sai, ei tõtanud ta sulepead nurka viskama, vaid tegi riigi hukkamise ja matused säraval näol, lillekimp süles, kaasa.
Peame siiski rõhutama, et erinevalt Varese enda surmast (1946) oli tegemist üksnes varjusurmaga, mille lõpetas laulev revolutsioon.
- august 1940: EESRIIE LANGEB
22. juulil Toompeal vastu võetud otsus Eesti astumisest NSV Liitu – õieti küll sellekohasest palvest NSV liidu Ülemnõukogule – tähendas, et 1939. aasta sügisel alanud poliitilis-juriidilises näitemängus on jäänud etendada vaid lõpustseen: eestlaste „palve“ rahuldamine palavate kiiduavalduste, orkestrihelide ja lillekuhilate saatel. Kui jätta kõrvale üks teine lõpustseen, president Pätsi ametist mahavõtmine 23. juulil. President oli soovinud tagasi astuda juba 21. juulil, kuid mingil põhjusel käskis Ždanov teda veel kaks päeva ametis hoida, misjärel Päts oma Kloostrimetsa tallu tõmbus. Sealt küüditati ta nädal hiljem koos perega Venemaale. Kurioosne, et presidendi ametikoht säilis veel pärast sedagi.
Nõukogude Liidu Ülemnõukogu istungjärk pidi algama 1. augustil 1940. Niisiis asus 29. juulil kell 9.10 Tallinnast Moskvasse teele erirong, pardal võlts-Riigikogu valitud delegatsioon eesotsas peaministri ja presidendi kohusetäitja Johannes Varesega. Rongi sõitu võiks tänapäeval nimetada pidulikuks häppeningiks, seda saatsid jaamades arvukad installatsioonid, mille keskmes asus suur Stalini pilt, ja „eestlasi“ õnnitlema tulnud rahvahulgad. Ehk nagu selle kohta on öeldud: delegatsiooni sõit toimus täie idamaise kärarikkuse ja kirevusega.
Moskva oli anneksiooni tähistamiseks ja vormistamiseks valmis. Vjatšeslav Molotov pidas ettekande N Liidu välispoliitika võitudest (23 miljonit inimest ja jäävabad sadamad Läänemere ääres), 3. augustil võeti vastu Leedu, 5. augustil Läti ja 6. augustil Eesti. Selle saateks pidas Johannes Lauristin ühe oma elu kõige räigematest kõnedest (eesti keeles, see tõlgiti). N Liidu Ülemnõukogu saadikud ja kogu maailm said teada, et kodanliku korra ajal Eesti koolilapsed nälgisid massiliselt ja otsisid süüa prügikastidest, et kultuuri ja teaduse asemel rahvast mürgitati marurahvusluse mürgiga, et Eesti vabrikud ja käitised seisid ning masinad roostetasid. Juliana Tellmann oma kõnes aga teatas, et on tulnud maalt, kus 20 aastat ei olnud vägivallal mingit piiri. Otsuse projekti Eesti arvamise kohta N Liitu kandis kõnetoolist ette Vidkun Quislingi kaalukategooriast rahvusreetur Otto Ville Kuusinen. Järgnes loomulikult ovatsiooniks paisunud aplaus, mis ei tahtnud lõppeda.
Kui otsus Eesti annekteerimise kohta oli tehtud, järgnes mitu päeva pidustusi ja tutvumist suurlinna vaatamisväärsustega. Sõideti laevaga kanalil, käidi ära Lenini mausoleumis ja kohtuti Staliniga. 14. augustil saabus erirong tagasi Tallinna, kus delegaadid taas suure pidulikkuse ja käraga vastu võeti ning mida raadios ja ajalehtedes suure uudisena kajastati. Pealkirjad kõlasid: „Nüüd võib paista meie taevas Stalini Konstitutsiooni päike!“, „Meie rahva palavaim soov ja tahe on täidetud!“, „Sügava rõõmu ja tänutundega“ ja nõnda edasi. Ühtlasi anti rahvale teada, et peagi valmib uus, nõukogulik põhiseadus.
On talletatud piisavalt palju mälestusi, et väita: valdav enamus eesti rahvast ütles truudusest nõretavaid pealkirju ja fotosid nähes mõttes (või ka valjult, sõltuvalt seltskonnast): juudad. Reeturid, äraandjad, mahamüüjad.
Seda silmas pidades jäävadki võib-olla kõige mõistatuslikumaks delegatsiooni liikmete särasilmsed näod. Nad võib-olla tõesti ei tajunud tegelikkust enam päris adekvaatselt, olles kogu komöödiast, rahvamassidest, ovatsioonidest ja lillesülemitest uimastatud. Oma osa võis olla ka alateadlikul enesepettusel, mis kattis aplodeerivate miitinguliste pildiga kinni kõik võimalikud kahtlused. Kuid emotsioonide palett on ilmselt laiem. Kindlasti leidus selles ka kahjurõõmu, rahuldatud auahnust, rahuldatud alaväärsustunnet. Juunikommunistide hulgas oli keskmisest rohkem neid, kes leidsid, et neid on koheldud ebaõiglaselt, et nad pole saavutanud positsiooni, mida vääriksid. Sellised inimesed on agressoreile alati kerge saak.
link Artikli avafoto allkirjas ebatäpsus: ülesvõte on tegelikult tehtud Toompeal Riigikogu saalis
