Loen õudset uudist. Soomlased, keda ma pidasin ikka tsiviliseeritud rahvaks, on tagasi langemas täielikku barbaarsusse, justkui oleks võimalik ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni tõlgendada täpselt nii palju, kui meeldib, ülejäänu peale aga vilistada. Liigitades ennast… kelle hulka?! Euroopa Liidu jätiste, okei, vabandust, mustade lammaste sekka, kes on aastaid silma paistnud üksnes oma konservatiivse nüridusega. Kes ei mõista sooneutraalse abielu ega piirideta maailma ülevust. Kus iga võõrast vahitakse metsloomapilgul, hinnates üksnes tema väärtust toiduaine või väetisena. Lühidalt, jutt on Poolast, Leedust, Lätist ja meie kallist „kodumaast“ Eestist. Justkui inimesel saaks üldse olla või peaks olema mingit kodumaa. Kodu on kodu, seltsimehed, kodu kannab igaüks kaasas, ja kodumaa ongi see maa, kus asub su kodu ehk lühidalt öeldes, kus asud sa ise. See on inimõigus, punkt. Ja uus reaalsus, harjuge ära. Mina ja Lobjakas ammu harjunud, uže nitševoo, kõik rahul on.
Ahsoo, ühesõnaga, jutt käib nende alatust algatusest või salanõust hakata lihtsate Vene inimeste eest sulgema riigipiiri, nagu seda teevad needsamad Poola, Leedu, Läti ja Eesti. Õnneks leidub soomlaste hulgas veel ausaid ja demokraatlikke inimesi. Üks neist on mu hea sõber Kaarle Tararanta, kriitilise teooria ekspert ja inimõiguste grand old man, kes kirjutas Hesarisse artikli, mida nood lurjused seal ei avaldanud. See kõlas tal nii:
Euroopa Liidu peadepoos käib vilgas töö. Uut värvi vajab ešeloni viimane vagun, mille välisküljele oli seni suurte tähtedega maalitud “Maruszia ja kolm päkapikku”. See kolmanda klassi vagun on kuulus sees vohava haige õigusriikluse poolest ning vagunisaatja on seal korraga nii president, presidendi vend kui ka kõrgeim kohtumõistja. Kupeesid seal ei ole, vaid rahvas pinkidel segamini nagu Daumier’ maalil. Ühes vahes paisutavad oma niigi suuri katoliiklikke perekondi dressides Kaunase autovargad. Teises valvavad kaasreisijate tõupuhtuse järele punaste küttide järeltulijad, sulav saldejumps rinnataskus. Kolmandas peksavad raevunud kalevpojad serviti laudadega viinapudeleid ja lehvitavad aeg-ajalt lippe. Selle seltskonnaga, kes arvab, et kõrgema klassi kupee ja isegi platskaart on patupesa, millesse pääsust unistaminegi mõtteroim rahvusriigi püha ürituse vastu, on eneselegi märkamatult liitumas väike sisukas Soome ja nii peaks ka vagunil selgelt kirjas olema. Poliitika on avalik asi.
Kui Soome on teel Maruszia ja kolme päkapiku juurde, siis ei pahanda ta sellega mitte ainult Saksamaad ja Prantsusmaad, vaid ka oma kõigi aegade suurimat sõpra ja aegadeülest liitlast Rootsid, kellega soomlasi seob üle lahe nii üksikisikute kui institutsioonide tasandil miljoneid niite. Mida küll me sealt Poolast vastu saame, mis kuhjaga kompenseeriks kahju Rootsi-suhte jahenemisest?
Ja on veel üks klubi, nimeks NATO, kus istub koos soliidne, inimõigusi austav seltskond, kes muu hulgas on valmis pakkuma Soomele turvateenust. Sellel on hind. Mõned sõbrad ei küsi teenete eest vastutasu, teised küsivad. Kas teame, millise arve üliambitsioonikas hr Macron Soome presidendile Prantsusmaa turvateenuse eest esitab, kui hakkame ta teele kliima või rände teemal komistuskivikesi külvama? Inimeste vaba liikumise keelustamisele ei saa olla mingit õigustust!
Nagu näete, pole siin ainsatki rida, millega ei võiks hetkegi mõtlemata nõustuda.
