Afanassi Pirn: miks ainult üks abielu?

Kooseluseaduse debatid on minevik, loodab peaminister Taavi Rõivas. Seadus võetakse vastu ja Eesti sammub tõelisi euroopalikke väärtusi järgides helge tuleviku poole. Milline naiivsus. Kooseluseadus pole lõpp, vaid algus ja vastavad debatid on võrreldavad „stardipauguga valges saalis“ ehk avaliku fosforiidisõja vallapuhkemisega 1987. aasta algul. Mis tookord edasi juhtus, me teame. Iga asi, mis juhtus, kutsus edasi järgmise juhtumise, kuni Eesti 1991. aastal oma iseseisvuse taastas ja NSV Liit tagatipuks laiali läks.

See oli kahtlemata imetore sündmustejada. Kuid seda jada, mille käivitab kooseluseadus, ei oota ma põrmugi ja tegelikult ei oota seda ükski terve mõistusega inimene, ainult et paljud ei anna endale aru, kuhu see kõik viib.

Hiljuti tuli uudis, et kui asja loogiliselt võtta, siis tuleb kooseluseaduse vastuvõtmise järel dokumenditaotluse blankettidelt ära kaotada lahtrid „isa“ ja „ema“, sest mõnel lapsel hakkab olema kaks ema, mõnel kaks isa. Loomulikult oleks seda küsimust võimalik lahendada lihtsalt kolmanda lahtri lisamisega, millesse saaks vajadusel sisse kirjutada lisa-isa või lisa-ema ja jätta eestpoolt üks kahest lahtrist tühjaks – kui asi oleks vaid selles, kuidas täita blankette.

Jõuad sillani, mine üle ka

Kuid asi ei ole kaugeltki ainult selles. Olukord, kus mõnel on isa ja ema, mõnel teisel aga ainult emad või ainult isad, toob täiesti vältimatult kaasa olukorra, kus näiteks emadepäeva pidamine – ütleme, et koolis – on kellegi suhtes „diskrimineeriv“ või „ahistav“. Inglise keeli: offence. Kuidas siis nii, et ühed saavad pidu pidada ja teised ei saa? Vastus lihtne: sellised jõledad seksistlikud peod tuleb ära keelata. Võib-olla asendada umbmäärase „vanematepäevaga“.

Ja juba ongi mõnel pool, kus samasoolisi paare peetakse abielupaarideks koos vastavate õigustega, „isa“ ja „ema“ asendatud „vanem A“ ja „vanem Bga“. Sooneutraalne vanemlus. See toob kohe uue küsimuse: kui sugusid ei ole, miks siis peaks vanemaid olema ainult kuni kaks? Põhimõtteliselt sobib iga nullist suurem naturaalarv. Kuid see selleks.

Eestiski leidub neid, kelle arvates on see väga õige. Ühe sellisega oli mul hiljuti interneti vahendusel kokkupuude, mis mind mitmeks päevaks masendusse viis. Nimetatud isik teatas, et lapse kasvatamisel ja talle hea kodu loomisel ei ole põrmugi oluline, mis asendis kumbki ta vanemaist pissib. Milles kõnealuse inimese arust järelikult seisnebki isa ja ema erinevus. Muid erinevusi ei ole. Kõik isaga kalalkäimised või ema õpetussõnad noorele neiule – see on jama. Sotsiaalne konstrukt ehk kultuuriline kokkulepe. Nagu ka rass või sugu, rääkimata juba sellisest tühjast-tähjast nagu rahvus või religioon. Piisab vaid teistsugusest kokkuleppest ja emasid-isasid, sugusid, rasse jne enam ei eksisteeri.

Esiteks on see teooria muidugi nõdrameelsus. Must ja valge nahavärv ning nn mongolikurd silmanurgas ei ole silmapete, vaid tõsiasi, mille vastu ei aita ükski „teistsugune kokkulepe“. Nagu ka mitte tõsiasja vastu, et naine ja mees erinevad teineteisest veel paljude muudegi asjade poolest kui urineerimise asend ja vahend.

Mehed on statistilises mõttes enamasti mehed oma mehelike omadustega ja naised statistilises mõttes enamasti naised oma naiselike omadustega. Neid erisusi arvestavad kõik kultuurid, nähes neile seetõttu vanematena ette mõnevõrra erinevad rollid. Mehele nimelt isarolli ja naisele emarolli. Asi pole vaid selles, et naine saab lapsele rinda anda ja mees ei saa. On oskusi, asju, tarkuseterasid, laule, tantse, teadmisi, saladusi jne, mida laps võib saada vaid isalt, aga mitte emalt; ning neid, mida vaid emalt, aga mitte isalt.

Hullem kui Hiinas

Meil aga üritatakse kõik see ühe käeliigutusega ajaloo prügimäele saata. Tõsi, iga kultuur areneb ja inimkond loobub pidevalt mingitest hoiakutest ning väärtustest, et võtta omaks uusi. Kuid kõigis kultuurides on ka teatud „igavikuline“ komponent, mis võrsub füüsika- ja bioloogiaseadustest. Maa külgetõmbejõud tekitab mõisted „üleval“ ja „all“, ning kuniks kestab gravitatsioon, ei saa me neid mõisteid välja ka ühestki kultuurist. Bioloogia annab aga ette mõisted „mees“ ja „naine“ ning „isa“ ja „ema“, ning neistki ei saa lahti, pingutagu äärmusfeministid ja homoaktivistid kas või naba paigast.

Paraku võib neid mõisteid hakata vägivalla ja seaduse abil „tapma“ – ära keelama, põlustama, maha salgama. Kaotame mõisted „ ema“ ja „isa“. Seejärel keelame. Siis hakkame karistama. Ning sinnapoole me teel olemegi. Emadepäeva ärakeelamise järel on ju loogiline, et kui keegi seda siiski pidada üritab, on tegu „vihakuriteoga“. Kes loeb romaani „Isade maa“, tuleb ühiskonnast isoleerida. Siit edasi – kes kõneleb emadusest ja isadusest, on vihakõneleja. Kes kõneleb Isast, Pojast ja Pühast Vaimust, on vihakõneleja. Kes Jumalaemast, on vihakõneleja.

Õigus küll, enne kui me niikaugele jõuame, on tarvis teha hulk musta tööd, mis on hullem kui Hiina kurikuulus kultuurirevolutsioon. Sest ema ja isa tuleb lisaks seadustele välja rookida ka koolidest ja meediast. Seejärel kodudest. Keelata ära sõnad „emakeel“ ja „isamaa“. Keelata ära kõik senised kirjandus- ja kunstiteosed, kus esitletakse aegunud, vulgaarset ja seksistlikku „sotsiaalset konstruktsiooni“ emast ja isast.

Päris lõputult selline absurd kesta ei saa, kuid ajalooline kogemus näitab, et arutute ja loomuvastaste dogmade alla annab painutada õige mitu järjestikust põlvkonda. Head vanemad A-d ja B-d – kas te seda tahategi oma lastele?

Pisike nupp küll, aga…

Olen täiesti veendunud, et enamik kooseluseaduse toetajaid lähtub kõige parematest humanistlikest ja võiks öelda et kristlikest motiividest. Minu jutt ei olnud mõeldud nende inimeste halvustamiseks ega solvamiseks. Ma vaid juhtisin tähelepanu tõigale, et igal teol on tagajärg ja tagajärjel omakorda tagajärg.

Lasteraamatus „Totu Kuul“ vajutas Pontsu üht hästi pisikest nupukest ühe tillukese lauakese peal, mis paraku raketi Kuule lennutas. Meie kooseluseadus on just selline hästi pisikene nupukene. Selle näppimine oleks täiesti ohutu ja kõrvaline küsimus, kui ta juhtumisi ei käivitaks pöördumatut protsessi, mille tagajärgi ma ei oska nimetada teisiti kui rõvedaiks.

Ilmunud Õhtulehes 10. detsembril 2015