Niikaua, kui on olnud Eesti riigi taastamist – ehk umbes kümmekond aastat –, niikaua on seda tööd saatnud protestikoor. Vabariigi Valitsust ja Riigikogu on pidevalt süüdistatud, et pensionid ja lastetoetused pole “inimväärsed”, et rikkad on liiga rikkad ja vaesed on liiga vaesed ning et riik ei kuula küllalt tähelepanelikult oma kodanikke. Väidetakse, et riik on võõrandunud inimesest ja inimene riigist, et valitsejad pööravad liialt vähe tähelepanu “sotsiaalsele mõõtmele”, et Toompeal ei nähta tädi Maali vaeva.
Nendesse, kes juba 1992. aastal nõudsid endale sama suurt pensioni kui Rootsis või sama kõrgeid lastetoetusi kui Soomes, olen ikka suhtunud halvastivarjatud ärritusega. Sellised nõudmised on küll inimlikud, aga ühtlasi inimlikult rumalad. Toetused, pensionid ega palgad ei ole asjad, mida saaks otsustuskorras kahe- või kümnekordistada. Ent täna möönan ometi, et protestikooril on üksjagu õigus. Kes või mis on siis muutunud?
Olen alati teadnud ja meeles pidanud, et (taas)sündivat või riiki ei saa juhtida avaliku arvamuse põhjal või vähemalt mitte ainult selle põhjal. Öeldus veendumiseks tarvitseb meenutada kasvõi Vabadussõja algust: kui Eesti valitsus oleks lähtunud avalikust arvamusest, oleks see sõda pidamata jäänud. Sellest tulenevalt oleks Eesti Vabariik rajamata jäänud ja meie oleksime praegu umbes sama kaugel kui Vene poole karjalased – teatava osastisvürstiriigi ehk “respublika” põlatud põlisrahvas. Poleks probleeme ei OSCE ega NATOga, poleks ka akadeemikuid, kes protestiksid avaliku arvamuse ignoreerimise vastu. Et nad meil on, selle eest tuleb paradoksaalsel kombel tänada poliitikuid, kes 1918. aastal avaliku arvamuse suhtes kurdiks jäid.
Esimesed tähtsamad sammud riigi taastamisel olid õnneks ühtlasi populaarsed – näiteks rahareform ja uue põhiseaduse vastuvõtmine. Edasi läks raskemaks. Avalik arvamus ei soosinud ei relvaostu Iisraelist ega sõjaväe taasrajamist ülepea, ei panganduse tervendamist pankrotimeetodil, ei jäika joont suhetes Venemaaga ega põllumajanduse ümberprofileerimist “ujuge välja”-meetodil. Kõik nimetatud otsused on tänaseks Eestile kasulikku vilja kandnud või seda kandmas, ja seetõttu võib öelda, et valitsus tegi õigesti, kui eiras rahva pahameelt.
On omaette küsimus, kas sel või teisel juhul oligi tegu ikka rahva või hoopis kärarikka vähemuse arvamusega. Meedia võimendab mistahes pahameelt ilmse heameelega ja toodab seda meeleldi juurdegi, väites, et nii on õilis, hea ja Eestile kasulik. Siit aga võrsub selline müra, et poliitikud on sunnitud endale “paksu naha” kasvatama – nagu neile ju pidevalt soovitataksegi, kui küsimuses on järjekordne ajakirjanduslik solvang või laim – ja see paks nahk muudab nad tuimaks ka selle nurina suhtes, mida tasuks kuulata. Siin ilmselt peitub üks poliitiku kõige tähtsamaid professionaalseid oskusi: teha vahet õigustamata räuskamise ja õigustatud nurina vahel. Minu mõru veendumuse kohaselt on see vahel sama raske kui jalgpallipubliku kisas üht konkreetset häält kuulda. Nii et kui valitsust mõnikord süüdistatakse laadis “miks te mind tookord ei kuulanud, ma andsin teile tarka nõu”, siis tasub küsida, kui palju ja kui agressiivselt valitsusele tookord ka lolli nõu anti. Paraku võib parimgi nõuanne müra sisse ära uppuda.
Ent müra müraks. Eelnevaga tahtsin vaid öelda, et esiteks ei peegelda valitsuse kõrva kostev nurin sageli tegelikku avalikku arvamust ja teiseks seda, et ka tegelik rahva arvamus ei ole alati kompetentne (vt Vabadussõja näide). Vähemalt kiirelt muutuvatel üleminekuaegadel. On kõlblusfilosoofiline küsimus, kas poliitik peab passiivselt ainult kuuletuma “rahva häälele” või on tal lubatud rahva enda kasu nimel (ja ainult selle nimel) “rahva häälega” ka vastuollu minna. Ehk lihtsamalt öeldult: kas tohib kellelegi vägisi head teha. Jah, pedagoogikas teisiti ei saa, aga poliitikas? Poliitilises praktikas on lugu nii, et passiivne kuuletuja üldse poliitikuks ega otsustajaks ei saagi – vähemalt kiirelt muutuvatel üleminekuaegadel. Sellised ajad sünnitavad veendumustega inimesi ja veendumustega inimesed lähevad vastuollu kellega tahes, kasvõi rahva tahtega. Isiklikult arvan, et ka rahulikel ja stabiilsetel aegadel ei tohi poliitikud seda n.-ö. revolutsioonilist võimet päriselt minetada. Küll aga peaks nende nahk olema siiski märkimisväärselt õhem kui muudatusteaegadel, nende võime ja harjumus “rahva häält” kuulata suurem.
Liialdades öeldult: on aeg kuulamata jätta ja on aeg kuulata. Üleminekuaja poliitikud, keda seni nende halva kuulmise ja paksu naha peale vaatamata on hoidnud sadulas nende ind ja ilmne veendumus oma teguviisi õigsuses, peavad õppima kas tähelepanelikumalt kuulama või sunnitakse nad lahkuma. Kui otseselt tänast Eesti poliitikat puudutada, siis leian, et kuulama õppimiseks on head eeldused nii Mõõdukail kui Isamaaliidul, ja märksa halvemad Reformierakonnal (Ignar Fjuki ebasiiraid katseid ei saa tõsiselt võtta). Keskerakond ja Rahvaliit kuulavad küll, aga peaasjalikult ikkagi vaid sõimu kolmikliidu aadressil, Res Publica lubab teha kõik, mis rahvas käsib. See tähendab kas peatset oma sõnade söömist või enda asetamist Albikära Antsu olukorda.
Ent põhjus, miks poliitikud siis ikkagi peaksid avalikkust senisest rohkem kuulama, ei ole lahti seletatav poolmetafüüsilise sedastusega, et “on aeg kuulata”. Põhjus on proosalisem ja seisneb selles, et Eesti riik on kogu hädakisa ja soigumise peale tugevalt arenenud ja kohati juba tõesti on, mida jagada.
“Jagamist” nimetades ei pea ma silmas ainuüksi raha. On ka muud, näiteks seadustatud erandeid ja mööndusi. Näiteks tegin Riigikogule ettepaneku võtta maamaksu seaduse muutmisega koos vastu paragrahv, mis öelnuks ühemõtteliselt: tõuseb see maks mis ta tõuseb, aga praegusele maaomanikule mitte üle 10% korraga. Päris viimasel hetkel väärasid selle kaks koalitsioonipoliitikut, kelle põhjendus oli enam-vähem sama: maksusüsteem läheb liiga keeruliseks, maksuametnikud hulluks, suureneb võimalus igasugu nihverdamiseks. Opositsioon aga, kes tavaliselt suure lärmi saatel “lihtsat inimest” kaitseb, ei pööranud muudatusettepanekule üldse tähelepanu, sest oli ametis Tallinna jaotamisega.
Jah, selline põhimõte – ühessegi seadusse ei saa teha liiga palju erandeid – on üldjuhul asjakohane või vähemalt on seda aastaid olnud. Kui Riigikogu oleks seadustanud kõik need erandid ja soodustused, mida temalt on nõutud, siis koosneksid meie maksuseadused otsast lõpuni eranditest ning maksu ei laekuks üldse. Samasugune lugu oleks peaaegu kõigi seadustega. Seetõttu tuli tõesti ühtelugu süda kõvaks teha ja sellest või teisest kirveprintsiibist kinni hoida. (Mis ei tähenda, et erandeid poleks üldse tehtud.) Ent seekord olin kindel, et maksu väljaarvutamise keerustumine ja sellest sugenev lisakoormus ametnikele ei ole nii suur õnnetus kui seda on inimeste hirm ootamatu ja uimastava maksutõusu ees. Küsimus ei olnudki niivõrd majanduslik kui emotsionaalne. Riigikogu otsis kahtlemata lahendust, mis oleks ühiskonnale kui tervikule kõige kasulikum, ent mulje asjast jäi pigem vastupidine. Ühelegi riigile ei ole hea, kui rahvas parlamenti rahvavaenulikuks peab – isegi kui see tõele ei vasta.
Ja mitte ainult jagamisvõimalustes pole asi. Igasuguse ehitustöö, sealhulgas riigi ehitamise juures on oluline tegevuste järjekord. Kui alustada maja ehitamist, tuleb alustada vundamendist. Ei saa lasta ennast eksitada ninatargast, kes leierkastina korrutab, et “vaja on katust, jah, katust, sest muidu sajab vihm pähe”, vaid rahulikult vundamenti valada. Seejärel laduda üles seinad, siis panna paika sarikad ja – ennäe – asudagi katuse kallale. Katusepanekut saadab muide tollesama ninatarga tänitamine, et “ma ütlesin ju kohe, et katust on vaja – võttis ikka aega, et sellest aru saada”. Kolmikliidu poliitikud on ennast sageli sellisest olukorrast leidnud. Ja ei usu neid mitte keegi, kui nad väidavad, et oleksid ka omaenese tarkusest katuse kallale asunud. Ei, öeldakse neile, seda tegite te ainult tänu meie pressingule. Huvitav küll, miks, aga eelmist lõiku kirjutades meenus mulle Iivi Masso.
Niisiis väidan, et Eesti poliitika vajab rohkem konstruktiivset populismi. Rõhutagem sõna “konstruktiivne”, et teha selge vahe selle populismiga – õieti demagoogiaga – , mida Rahvaliidu liidrid puhusid pensionäridele suhu ja silma viimasel suurel meeleavaldusel Toompea lossi ees. Konstruktiivset populismi on esiteks vaja psühholoogilistel põhjustel – taastamaks inimestes usku, et poliitikud ja erakonnad siiski mõtlevad Eesti ja eestlase peale. Teiseks on konstruktiivne populism kohati juba ka võimalik sel lihtsal põhjusel, et riigieelarve maht on päris tugevalt kasvanud. Ja kolmandaks on nagunii aeg käes teha päris mitmeid sotsiaalsema suunitlusega samme, millistest ise pean kõige olulisemaks lapsehooldustasu tuntavat tõstmist. Omaette küsimuseks on, kas selle toetamiseks tuleks sätestada solidaarsusmaks lastetuile või mitte. Ning kui jah, siis kas kohustusliku või vabatahtlikuna. Ent analoogilisi samme on tulemas veelgi ja kõik nad on lihtsalt oodanud oma aega.
Kindlasti on vale väita, et nii hulle aegu, kui praegu, pole Eestis nähtud. Selline väide on lausa sündsusetu. Paremad päevad on veel ees. Ent kas poleks intrigeeriv heietada mõtet, et viimati need paremad päevad polegi mägede taga? Miks mitte? Üleüldise soigumise taustal oleks see vähemalt värskendavaks vahelduseks.
Kirjutatud 2001. aasta lõpus, aga kus või kunas ilmunud, ei õnnestunud selgeks teha.
